Jana Andrusdóttir

Viimane nädalavahetus Reykjavikis on möödunud igati ootuspäraselt: palju inimesi, naeru, kisa, muusikat ja ringivehkimist ning vähe (peaaegu üldse mitte) und ja vaikust ja asjalik olemist. Tundub, et tendents jätkub - täna samuti plaanis õhtusöök ning jazzile minek... mu väiksed kurjad silmad on magamatusest paistes ja vihased, suht buldogi tunne on juba, aga noh, päikeseprillid ette ja kärab kah.

Islandlased on sama seksistlikud kui venelased muide - kohalike eesnimedele lisandub nende isa eesnimi ning liide -sson või -dóttir, mis viitab siis isiku enda soole. Mina oleksin näiteks Jana Andrusdóttir Tamm. Tegelikult ongi nii, et kui keegi kohalik mu nime küsib ja ma "jana" vastan ja seejärel ta pärib mu täispika nime kohta ja ma suudan sellele ainult oma hädise neljatähelise perekonnanime lisada, siis on tavaline reaktsioon selline, et "a mis ülejäänud nimi on?" Ja kui üritan siis selgitada, et ongi ametlikult ainult 8 tähega mind õnnistatud, siis neil hakkab minust kahju :/ Nojah võib-olla on tõesti natuke proportsioonist väljas, et nii pikk tüdruk ja räägib nii palju ja siis nii lühike nimi :D Viikingid..

Et väljas on juba mitu päeva umbes 12 C sooja olnud, siis kohalikud on kõik oma rannarõivad välja rookinud ja kepsutavad ringi t-särkides, lühikestes pükstes ja lahtistes kingades, muretu suvevile huulil.

fenomenoloogiline island

Maailma põhjapoolseimas pealinnas on lood üsna ambivalentsed. 1. mail oli maas paks kiht lund ja päev otsa niristas puhast masendust taevast alla ning järgmised kaks päeva oli uskumatu sillerdav päikesesära, lausa umbes 12 C sooja ning kõik olid tänavail t-särkides või muidu poolpaljalt. OK, natuke liialdasin: islandlaste ilmanautimine või jalutamine tähendab paljudele hoopiski autoga tundide viisi linna peal ringikruiisimist. Pühapäeviti näiteks on linnatänavad paksult suuri autoemalaevu täis, sest pered viivad oma võsukesed iganädalasele "jalutuskäigule" - ostavad lastele kommi ja siis sõidavad autoga linna läbi.

Fenomenoloogia konverents oli täiesti ülitore - umbes 50 filosoofi eri maailma paigust. Ametlikult korraldas seda küll NoSP (Nordic Society of Phenomenology), kuid 70% selle liikmeist on tegelikult Skandinaaviast väljaspoolt. Ameeriklased, portugallased, austraallased, sakslased ja muud loomad. Muuhulgas esines ka näiteks Dan Zahavi. Tundsin end väga priviligeerituna, et seal olla sain: tagasi lükati üle saja avalduse selles osalemaks. Minul muidugi lihtsalt vedas, et õigel ajal õiges kohas olin (aga ega ma valel ajal õiges kohas või, mis veel hullem, õigel ajal vales kohas ei viitsiks olla ka, hihi). Veider oli see, et olin ainuke vahetustudeng, kes kõike seda kaifis ja oma filosoofilist networki arendas - vähe sellest, ka kohalikest filosoofia tudengeist olid konverentsil vaid need, kes üritust samuti modereerisid ning nemadki olid pigem ainult neil sessioonidel kohal, mida ise läbi viima pidid. Hmh. Aga tühja kah, jäigi mulle rohkem :P Hommikust õhtuni ettekandeid kuulata, kohvipausidel ning päeva lõpus esitatud teemasid arutada ning teiste riikide filosoofia olukorda arutada.. no huvitavam ei saakski olla minu jaoks. Laupäeva õhtul oli meil pidulik lõpuõhtusöök ning siis vallutasime all-linna. Filosoofia võit!

Paari päeva eest triivis saarele taas üks valgemõmmi, kes politsei poolt maha lasti. Hoolimata sellest, et jääkaru maabus praktiliselt asustamata piirkonda. Kohalikud loomakaitseaktivistid propageerivad nende tagasitransportimist Gröönimaale, aga no paljudel islandlastel on lihtsalt täiesti ükskõik ja nii on nad senini kõik lihtsalt tapetud. Nii imelik, kuidas maailma ühe unikaalsema loodusega riigi looduslikust mitmekesisusest hoolivad peamiselt vaid välismaalased.. fenomenoloogiliselt on Islandil pakkuda ju meeletult palju. Terve siinne maastik on nagu hingeline kriis pahupidi pööratult, kõikidele huvitatutele näha. Vastuolu kuuma ja külma, tormi ja seisaku, elu ja surma vahel; kidurad taimed vs lopsakad lambad, värvilised virmalised vs tuhmpruunid laavapõllud, väikesed asustused vs tonnide viisi vihmausse tänavail.. ilmselt mitte just kõige esteetilisem võrdlus, aga tõepoolest, väljas liikudes ei tohiks üleüldse maha vaadata, sest siin on täiesti haigelt palju vihmausse kõikjal. Ilmselt on kuivanud maakoor oma poore tühjendades nemadki enda seest välja pigistanud ja nii nad roomavad segaduses ringi, enamuse saatuseks kas lindude poolt nokitud või jalgratta poolt üle sõidetud saada. Kahtlustan, et neid leidub tänavail rohkem kui neid mahasülitatud valgeks väikseks rõvelatakaks vajutatud näritud nätsegi.

Romantika.

harjumuspäraselt veider

eestlaste ühismunad

ükspäev õpetati mind vietnami kevadrulle tegema, pildi peal tunduvad küll nagu, khm, kilekotti mässitud taaskäideldud salatijäänused, aga tegelikult oli nende riisipaberite sees igasugust head kraami + peale määriti maapähklikastet

mul on praegu samasugune nohu kui Gullfossi kosel

ahelsuitsetaja paradiis ehk looduslik nikotiinivaba esteetika islandi moodi, lisandiks ohtralt väävliaroomi

Hallgrimskirkja kirik - linna üks kuulsamaid ehitusobjekte; suur, sünge ja hall. Asub siin minu hotelli lähedal mäe otsas, pühapäeviti ärkan tavaliselt sealse hullumeelse kellamängu peale. Kuju meenutab kangesti orelit mulle. Tegelikult ta nii kõver muidugi pole, aga selle mäe otsas on alati nii hull tuul, et ilmselt puhus see mu fotokat hoidva käe muuhulgas viltu.

Aprilli lõpus on siin sama ilm, mis jaanuari alguseski - ööpäevaringselt mõned nirused õrritamis-plusskraadid. Tundub, et teisiti polekski Islandil võimalik; kui siia kauemaks jääksin, prooviksin kindlasti talvekasukat selga kasvatada.

Veider, et siin väidetavalt maailma ainsas lesbist peaministriga riigis abielluvad noored väga varakult ja teevad ruttu neid väikseid jubedaid peletisi. Ilmselt on üle veerandi mu kohalikest kursusekaaslastest abielus ja lastega. Mõnes mõttes tegelikult arusaadav ka - mis siin ikka suurt muud teha on, kui väljas jalutamine on 99% ajast mõttetu piin ning ainuke alternatiiv kodus passimisele on linna peal paaritumisreide teha.. viimast võtavad kohalikud muide üsna tõsiselt, tavapäraselt hallid-mind-ei-huvita-absoluutselt-milline-ma-välja-näen-või-millal-juukseid-pesin-kampsunimütakad muunduvad nädalavahetuse saabudes tundmatuseni: olenemata lörtsist või tormist on tšikkidel jalas suvekingad, võimalikult paljastav beibekleit ja nägu täies maalingus.

Veider, et mu toa kraanikauss on juba 3 kuud tilkunud ning olen ka vähemalt 3 korral seda erinevatele hotelliomanikele kurtnud, aga neil kõigil on savi, sest vesi on nii odav. Ja veider, et olen vist siinse sooja vee "aroomiga" juba täiesti ära harjunud - tõenäoliselt tahaks tagasi Eestis olles väikest mädamunakat kuhugi torudesse tekitada, lõhnatu vesi tundub umbes sama nagu teepuruta tee nüüdseks.

Oi kuidas mind on mu kõrvaltoas elav riisisilm välja vihastanud. Tal on jälle "laulu"hoog peal :S Algas laupäeva öösel kell 3. Jätkus järgmisel kolmel päeval, vähemalt 5 tundi jutti. Lauluks on Radioheadi The Creep - sõnadega "'cos i'm a creep, i'm a weirdow... etc", joriseb KÕVASTI ja KOLEDASTI. Ilmselt "laulan" talle varsti vastu ka, et jees juu aar, täielik creep ja friik, kurat, mine õpi superstaariks kuskil mujal või mediteeri vahelduseks vms. Majast ei lahku ta kunagi ,pesitseb siin oma pidžaamapükstes ja turtles'i-särgis juba jaanuarist saadik; keegi pole teda kunagi kuskil mujal näinud kui mõned korrad toidupoes ja siis paar korda koolis. Õpib islandi keelt, aga kui küsida, et miks, siis ta ei tea. Tüüp arvab, et mina olen imelik muide :) Ega ma vastu tegelikult ei vaielnud ka, aga sellele laulumaratonile loodan küll peatset lõppu, vastasel korral olen juba väga plahvatusohtlik. Nagu mõni siinne vulkaan. Üldiselt olen siiamaani ainult majaitaallase peale plahvatanud, ta niikuinii harjunud sellega. Samas mõtlesin, et proovin enda kallal nats järelkasvatamist teha ja üritan pigem konflikte ennetada, mitte kohe kogu auru välja lasta, ilmselt oli mul vahepeal nats juba housebitchi maine, ma kahtlustan. Om.

Veider, et apteekides moodustab enamuse müügikraamist kosmeetika, sukkpüksid ja maiustused. Ravimite valik on üliväike: näiteks ei müüda siin nohutablette, niiet olen juba vist üle kuu aja pidevas ninavoolavuses ulpinud, päästerõngaks vähemalt kaks pakki salvrätte päevas. Nina pealt tuleb nahka maha nagu kestuval maol ja ilus punane jõululik koloratsioon on mu lemmikul näoeendil ka.

Köögis on ikka jube kole mööbel, närvi ajas praegu mind mõte sellest. Ja kõik uksed sulguvad nii hullu mürtsuga, et mu süda jätab kodus olles umbes iga 5 minuti tagant lööke vahele. Samas õnnestus mul ükspäev näiteks selle peale jubedalt ehmatada, et lahtisest aknast kukkus kuivanud kaseleht mulle peale - kriiskasin nii, et maja ja vaene kõrval seisev sakslasest sõbranna värises (ja kardab mind senimaani vist natuke).

Aga no kõige veidram on see, et tundubki siin juba täiesti normaalne elada. St olen täitsa ära harjunud juba, et õues käiakse ainult siis, kui on äärmine vajadus või masohhismihoog; et poes on valik umbes sama "rikkalik", kui vene ajal (ainult et hinnad 10x kallimad); et väljaskäimisekohad on limiteeritud, ammu end igapidi ammendunud ja väga kehva muusikaga; et kõrvaltoas elab debiilik, kes JUST praegu jälle oma "Creepi" jorisema hakkas; et kraan tilgub 24/7; et ööpäevaringselt on väljas pidevalt sama hallitamistemperatuur ja nii juba pool aastat jutti; et pangakaardi PIN-koodi olen ilmselt ammu ära unustanud juba, kuna siin makstakse kõikjal vaid kaardiga, aga PINi ei nõuta mitte kui kuskil (tavaliselt isegi mitte allkirja); et toas on 3 voodit ja kõik on sassis; et igal pool on rõvedalt palju sakslasi; et tänavat ületades pole mõtet valgusfoori värvi vaadata, sest niikuinii läheb roheline punaseks enne, kui jõuad poolegi teest ületatud; et spordiklubis on enamus treenereid ja treenijad ilmselgelt korralikus ülekaalus, kuigi samad näod seal juba kuid käinud; ; et apteegist ravimeid naljalt küll ei saa; et leib on magus ja kala mädanenud; et pole loomi ega putukaid ega puid... enam virmalisi ka mitte, sest ööd on nii valged :) Iiiiiiks, tegelikult siin Reykjaviki Ülikooli (pealinna teine ainuke ülikool, asutati vaid paar aastat tagasi, väga uhke ehitis, kus dekoratsioonideks näiteks klaasitagused valgustatud mitteujutavad basseinid, katuse sisse ehitatud planeetide suundades paigaldatud värvilised lambid, keldrikorrusel meeletult suur mängutuba lauatennise-piljardi-lauajalgpallilaudadega jne) kõrval on mingi metsalaadne moodustis (puud on nirud, aga peaaegu nagu päris) ja seal elab kari jänkusid! Jäneseid ei pea siin toas keegi, hoitakse neid hoopis aias või kuskil prügikasti taga hoovis ja kui nad siis ammendavad end omanike jaoks, viiakse need sinna "metsa"; nii juba mitukümmend aastat ja seetõttu on nad seal jäneste kombel paljunenud ka. Ei karda üldse, hängivad niisama ülikooli ees või jõlguvad jalgradadel, kõrvad longus. Umbes nagu tudengidki.

Paps just helistas ja käskis magama minna - siin on kell 8 :)

Palun pange see hiinlane kinni.

Mittemunadevärvimispühad

Mu kallis Euroopa ja Ameerika laamade vaheline ajutine kodu ei väsi vist kunagi üllatamast. Palju on mu käest küsitud (loe: muretsetud) siinse vulkaanilise aktiivsuse ja tulemägede-ohu kohta. Kui aus olla, siis ei tule mul tavaliselt meeldegi, et elan ühes maailma aktiivsema vulkaanilise tegevusega riigis. Eelmisel nädalal oli siin tolle Eyjafjallajökulli-nimelise katastroofimasina, mis aasta tagasi lennuliikluses suure kaose tekitas, purskamiseaastapäev. Selle puhul sattusin kuulama üht avalikku loengut üleüldse Islandi vulkaanide kohta ja sain teada, et väikseid purskeid toimub siin-seal saare peal peaaegu kogu aeg :D ups. Samas ei ole need tavaliselt üldse ohtlikud ning on inimasustusest piisavalt kaugel. Kahtlustan, et neid tekitab sama koll, kes mu lemmikgeisritki. Müttab siin maa all ringi ja teeb oma trikke. Kusjuures vahel teeb maavärinaid ka. Neid pidavat siin samuti väga sageli olema, aga ma pole kordagi tähele pannud. Mis siis ikka, elu läheb edasi, sadagu või tuld ja värisegu maa, üks ehtne islandlane ei märka ilmselt neist kumbagi oma maksimaalselt võimsas jeebis maksimaalselt paksu villase kampsuni sees. No täiesti tavaline värk ju.

Lähenevad munadepühad... aga islandlastele tähendab see vist pigem lihtsalt palju vabu päevi (k.a. näiteks esmaspäev) ja seda, et poest tuleb osta šokolaadimune, mis on seest mingisugust kola (valdavalt erinevaid maiustusi) täis. Oma mune siin keegi ei värvi, teiste omi ka mitte, võib-olla mõned maakad oma lammaste omi ainult. Eks mõned koperdavad kirikusse ka, kuskil on ehk mõni kontsert, aga ausalt öeldes midagi erilist mulle küll kõrva pole jäänud. Kuigi luterlus on siin lausa riiklikuks usuks kehtestatud. Vahest ehk see, et kuna ka pühapäev on riigipüha, siis on sel nädalavahetusel baarid eriti kaua lahti.

Eelmisel pühapäeval käisin vaba mikrofoni jazzikontserdil, oi kui mõnus oli. Sain alles seal mind valdavatest rõõmu/külmajudinatest aru, kui väga olin tegelikult üht head live-jazzi elamust igatsenud. Üldiselt siin sellist kraami väga leida ei õnnestu, enamus kontserte pigem rokilikus vms suvalises stiilis. Nii mõnus.

Järgmisel nädalal leiab üksteise järel aset lausa kaks filosoofia konverentsi. Fenomenoloogia konverentsile lähen ka ise ühele ettekandele moderaatoriks. Kuigi see mu enda uurimisvaldkonnaga tegelikult üldse seotud pole, on fenomenoloogia mind alati omal moel paelunud ja huvitanud, niisiis ootan juba põnevusega.

Kuigi on alles aprilli keskpaik, läheb õues pimedaks alles pärast 22 ning hommikul valgeks juba vähemalt 5... natuke jaanipäeva tunne on, kui vana hea lörts ja tuul välja arvata :) See on ka tore, et kuna siin ühtki õiget metsa pole ning järvi on minimaalselt ja jõed on soojad, siis ei leidu siin ka praktiliselt üldse mingeid tüütuid putukaid! Väidetavalt nendest paarist, kes ehk siiski kuskil ringi põristavad, ükski ei hammusta ka. Ohtlikke loomi ka pole (ainult mingid polaarrebased ja äravisatud kodujänesed). Peale nende liiga purjakil kohalike siis. Tihti võib neid kohata nädalavahetustel vastu hommikut tänavail urisemas, hot dog hammaste vahel ja baarist näpatud õlletops jalge vahel. Aga neid ma oskan juba vältida küll.

hall vs onaneeriv maastik

ups, väike briis

Reykjaviki kuulsaim koht: hot dogi putka, mis on üle 70 aasta siin olnud ja mida on teiste hulgas külastanud ka näiteks Bill Clinton.. no keda huvitab. Rõve väike putka tegelikult, aga päevas müüvad nad vist sadu vorstipirukaid.

nii armas... jook nimega homojito ja kõrvale saab peperoonipitsat :)

Loengud on läbi ja jäänud vaid veel poolteist esseed valmis kribada.. ning no siis see pisike magistritöö ka. köömes. :P

Õues puhuv tuul on saavutanud uue astme: eile lendasid tänavatel lihtsalt prügikastid ringi, Reykjaviki umbes üks kuuest puust murdus ära, metallist liiklusmärk paindus täiesti vastu tänavat. kift. Öösel ei saanud magada, sest tuul puhus nii kõvasti. Proovisin vahepeal vastu ka puhuda, aga suitsetaja kopsumaht pole ikka päris see... Külas käinud Maša arvas, et jube hea bisnesplan oleks ju autodele puri külge keevitada ja niimoodi ringi kruiisida, kütuse peale üldse raha ei kuluks ja saaks kiiremini kohale ka. Või siis peaks endale ehk tuulelohe ostma, rattad alla panema ja jõuaks igale poole nagu naksti, kui tüürimise ära õpib.

Maša raputas oma maailma toredaima kreisisuse ja piiksumisega ilmselt terve pealinna läbi, nii vaffa. Pikka aega polnud ma saanud nii palju itsitada ja kiiresti rääkida ja igast väikseid sigadusi ka teha. Istun nüüd oma toas nagu ümmargune ruut ja tajun, kui VAIKNE elu võib olla. Enne ei pannud tähelegi.

Avastasin, et majahiinlane on täitsa tore poiss, oskab imelikke naljugi teha ja puha. Majaitaallase rõve lokkis pea ajab ikka südant pahaks ainult, topib oma karvast vuntsinina igale poole (k.a. minu tee sisse, ilma küsimata; jäkk :/ haha, kui ta seda mu sakslannast sõbrannale tegi, siis ta lihtsalt viskas pärast oma tee minema ja keetis uue, sest süda läks nii pahaks :D) ja on üleüldse Tüütu.

Niiviisi.. klatšiks veel, ega nad ise niikuinii aru ei saa ju mu blogist. Google translate'iga muidugi saaks. Igatahes, rootslasest sõber läks nädalavahetusel ühe eriti suure tapjamasina välimusega tüübi käest küsima, et mis tunne on paksu tüdrukuga vahekorras olla - selle kapi tüdruksõber seisis ta kõrval - ja sai selle peale muidugi otsejoones vastu nina. Nüüd vaene väike poiss käib ringi nagu Bonuse poe logo peal olev siga (tal kah "sinine" silm) ja on nagu üks õnnetusehunnik, vaene lihapallimaalane. Kaklusi on siin nädalavahetustel vastu hommikut tihti, aga ma õnneks olen selleks ajaks tavaliselt juba ammu kodus tagasi. Ei tea, mis andmetel Islandit üheks Euroopa turvalisemaks riigiks väidetakse olevat.. Reykjavikis on igasugustest kriminaalsetest intsidentidest ikka masendavalt palju kuulda olnud. Narko, vargused, kaklused.. minult varastati sall ära, kurat. Üleriideid pannakse pidevalt tuuri, kuna kuskil riidehoide pole ka. Lihtsalt mingi hetk avastad, et jakk on läinud. Ja siis see, kes jaki kaotab, võtab muidugi kellegi järgmise võõra jaki ja nii lähevadki kõik doominoefekti tulemusel koju võõra jopega. Targemad-kainemad (nagu siinkirjutaja :P) hoiavad kümne küüne ja hambaga oma asjadest pidevalt kinni.

Maša ja kahe sakslasega rentisime auto ja käisime linnast väljas ka, tegime läbi siinse põhituuri nimega Golden Circle. Sellele marsruudile jäi 3 vaatamisväärsust: Islandi suveräänsuse (siin on maailma vanim järjepidev parlament) väljakuulutamise koht Euroopa-Ameerika kontinentide kohtumiskohas (kaks kõrget kiviriffi); üks suuuuuuuuuur ja võimas lai kosk; ja maailma KÕIGE toredam geiser!!!! Geysir oli nii tore, et ma ei tahtnud üldse ära tulla seda jõllitamast, kuigi terve päev sadas pidevat vihma ja rõvemärg oli olla kogu aeg. Geiser on lihtsalt selline onaneeriv loodusnähtuskoll, et on üks suur vannilaadne auk, vett ääreni täis, ja siis see hakkab ühel hetkel natuke üle ääre ajama ja mulksuma ja varsti lendab välja lihtsalt oma viiemeetrine HULL VEEJUGA, koos suure tossupahmakaga! Ning siis see lendab tagasi oma auku, et umbes 5 minuti pärast uuesti pursata. Geiser ongi olemas lihtsalt mingi viieks sekundiks, ja siis natuke aega jälle pole geisrit, ja siis tuleb ta jälle. Üritasin mõned korrad filmida ka, aga iga kord, kui see purskas, ehmatasin nii hullult ja sain sellise adrenaliinilaengu, et pöörasin kaamera kuhugi suvalises suunas :P Pilti ka ei suutnud teha, liiga exciting noh. Ja läbi selle vihma ja tossu on väga raske midagi fookusesse saada ka, eriti minusugusel kobakäpal.

Aga kobakäpal oli siiski väga tore ja suur rõõm uuesti täiesti kreisit Islandi maastikku näha. Mitte miski mitte kuskil ei kasva, on vaid kõrbenud kõva maa või siis kuivanud rohuga kaetud künkad.. üksikud hobused, mõned kasvuhooned - siin on Euroopa suurim orgaaniline banaanikasvatus näiteks, kasvuhooneid on üliodav pidada maa seest tuleneva kuumuse energiaga - eriti üksikud nirused puuhaledused, kuskil suitseb, kuskil mulksub - ja igal pool on nii hall, nii hall, nii hall... tahaks hirmsasti suure värvipintsli võtta ja mõned kohad üle võõbata, erilist esteetilist ilu ei paku siin mulle miski. Aga väga huvitav on ikka, lihtsalt natuke kole :D

Reykjaviki make-believe

nii ilus kollatriibuline maja, natuke kassi moodi. tahaks elada küll sellises.

kui keegi kontorirott hommikul tööle minnes on järsku ära unustanud, kuidas lipsusõlme teha, siis siin saab ilusti meelde tuletada.

Halva Maitse Muusikapood. keeldun sinna sisse minemast.

Bonus ja selle segipekstud juua täis välimusega logosiga on meie popim/odavaim toidupood, jee.

Laugavegur - linna peatänav.

Uskumatu, aga ka 66. laiuskraadile on saabunud midagi kevade-taolist. Lumi on peaaegu alla andnud ja nädalavahetusel nägin teiste inimeste aedadesse piiludes ka esimesi lumikellukesi ja krookuseid, meie luksushotelli ees kasvavad nartsissid. Ka tuul on vist veidi väsinud oma pidevast huilgamisest ning alles on jäänud pigem väiksemad briisid.. kuigi kõik on hall, täiesti hall; väga tihti sajab peenikest või veidi rohkem täisteravihma; tunne on nagu hallitusseenel.

Juba järgmisel nädalal saavad siin ülikoolis loengud läbi, enamikel on sess. Mul on oma ainetega kuidagi niimoodi vedanud, et pääsen vaid esseede kirjutamisega. Ametlik suvevaheaeg algab islandlastel juba 12. mail, mul siis ilmselt viimase essee lõpetades aprilli keskpaigas või nii. Tore. Loodetavasti leian siis võimalusi saart ka väljaspool pealinna avastada.

Reykjavikki pealinnaks nimetada tundub siin olles tegelikult üsna veider. Pigem on see nagu üks veidi suurem Viljandi, oma järvekese ja valdavalt väikeste nunnude puumajadega. Arhitektuuri võtmesõna on siin ilmselt kaos ja värv: üksteisega on kõrvuti väga erineva disainiga ehitised ning päris paljud on ilmas domineeriva halluse vastu oma hooned igasugustesse kärtsudesse värvidesse riietanud. Muidugi on ka siin oma city-osa, kuid see asub vaid ühes kohas üsna eraldatuna ning on pigem lihtsalt kontorirottide pesa, mitte pulseeriv-busy linnasüda. Valdav õhkkond on ikkagi väga boheemlik. Linna peatänaval (ja vist mõnel tänaval veel), Laugaveguril, on "põranda"küte, mis hoiab seda valdavalt kuivemana kui muud alad, niiet see on ka mu lemmikpatseerimismarsruut. Mööda Laugavegurit mäest alla kõndides jõuab 101. linnaossa: teine nimetus Reykjaviki all-linnale, kus kogu action käib. Sinna on koondatud ka suur enamus baare-klubisid-jms urkaid, kus ennast maandamas käiakse. Need kohad on nüüdseks kõik üsna ammendunud mu jaoks, kuna valik just liiga suur ei ole ning sealsed üritused on alati kõik kuidagi ühtemoodi. Paljudes kohtades on õhtuti live-muusika, kuid pea alati mängitakse samu lugusid, vahel ainult erinevas järjestuses. Vabalt võib olla nii, et lähed ühte baari ja kuuled, kuidas tädi/onu mõnd klassikalist rokilugu laulab, seejärel lähed järgmisesse baari ja seal jorisetakse sedasama. Et siin on enamikesse meelelahutusasutustesse sissepääs tasuta, käiakse õhtu jooksul tavaliselt paljudes eri kohtades.

Reedel käisin Islandi sümfooniaorkestri poolt korraldatud kontserdil nimega Drumming, Steve Reich heliloojaks. Tegemist oli päris sürri minimalistliku trummimuusikaga, kuhu olid kaasatud ka ksülofonid ja kaks naisterahvast, kes mingeid häälitsusi vahele tegid. Poolteist tundi erinevaid põrinaid ning üliaeglasi viisilisi üleminekuid. Külmavärinad ei tulnud kordagi, järelikult pole ikka päris minu teema :D Seda enam, et sain täieliku emotsionaalse vabanemise tunde osaliseks koos külmavärinate ja pisarate ja kogu kompotiga järgmisel õhtul mingit üsna tavalist Saksa filmi vaadates (Lila, Lila). Kuigi ilmselt mõjutas mu filmikirgastumist ka see, et pole siin olles mitte ühtegi "tavalist" draamafilmi vaadanud: vaid psühholoogilisi trillereid või multikaid vms. Teen järelduse, et liiga palju "erilist" muutub ka mingil hetkel tavaliseks ning ei anna enam soovitud efekti/tundeid, niisiis tuleb ikka natuke mainstreami ka jälgida vahelduseks.

Pärast filmivaatamist läksime Faktorysse järjekordsele kontserdile, mis oli täiesti hale üritus. Esimene "bänd" koosnes ühest noormehest ja ühest tüdrukust (kes oli nii androgüünne, et esimesed pool h arvasin, et ta ka poiss), kes häälitsesid mingis wannabe-kanye westi stiilis lindilt lastud elektroonilise saundi taustale. Poisil oli peas nokamüts, mille alla kinnitatud üleni nägu kattev must yin-yangi märkidega dekoreeritud sall, sees vaid pisikesed piiluaugud. Keerutas ta oma puusa, mis keerutas, rahvas seisis üsna reserveeritult ja kratsis kukalt või siis jõllitas niisama tühjusesse, keegi kaasa ei elanud. Isegi siis eriti mitte, kui laulja meessoost külastajatele roose jagas ja jorises "flowers to you".

Järgmine esineja oli aga poole halvem. Et kell oli juba pärast südaööd, oli laulja end traditsioonilise islandi rahvatarkuse järgi täiesti kinni joonud ja lihtsalt röökis kuidagi täiesti suvaliselt mikrisse, niiet lasin u 5 min pärast jalga, kuna ei suutnud selle saastaga oma kõrvu reostada lihtsalt.

Nii kujuneski mu nädalavahetuse kirkaimaks kogemuseks ikkagi mu traditsiooniline pühapäevane õhtusöök juristidega. Taas kord kokkasid poisid ning mina ja soomlanna pildusime huumorinooli, mis kööginurgast ringiga jälle meie pihta tagasi lendasid.

Hehe, eelmisel nädalal sai läbi intensiivkursus kirjandusfilosoofiast, mille lõppedes õppejõud igaühele tükikese ühest mängust (puslest) andis, et ikka mäletaksime, et kirjandus on eelkõige vaid üks make-believe mäng.. nagu enamus elust, ma kahtlustan :)

P.S. viimase kahe postituse ette käinud pildid on lõpuks ometi minu omad :) kuigi praegune üliaeglane internetiühendus ei luba kommentaare lisada, teen seda hiljem.

märtsivuntsid

Koolitee. Läbi tühermaa minek, tavaliselt läbi tormi.

Linna keskel asuv järveke Tjörnin - väga populaarne igasuguste lindude seas, keda mammid siis saiaga pähe loobivad.

Eriti armas ideaalset värvi (fuksiaroosa, jee!) kohvik.

Graffitit on iga nurga taga. Tehtud peatänaval.

Ja seinad oskavadki rääkida!

Enne kui märts läbi saab - uskumatu, et olen selle ära unustanud - pean jagama naljakaimat asja üleüldse. Nimelt on märts siin vähi vastu võitlemise kuu (Moustache March) ning kõik islandi mehed kasvatavad selle nimel VUNTSE! Täiesti ülikoom, kui paljud sellega kaasa on läinud. Noored ja vanad, kõigil vunts ees nagu muiste :D Natuke ajab nüüdseks tegelikult südant ka pahaks juba, sest paljudele ikka üldse ei sobi. Aga vähki peab ju kuidagi võitma ja ilmselt ei ole islandlased paremat moodust selleks leidnud! Projekti eesmärgiks siis teadvustada vähki meeste seas. Loodetavasti siis need, kel vunts ees, ehmatavad vähi minema.

"kook" on islandi keeles "kaka", nii tore.

lendaeg

eesti värk.

suvaline müts, ilmselt haldjapesa

ujuvad jääpangad: vahel rändavad siia nende peal Arktikast jääkarud, aga alati on need kohe maha lastud ja kuhugi maha parseldatud, millega kaasnevad suured skandaalid kohalike loomakaitsjate poolt.

no comments.

üks mõnusamatest linnabasseinidest. enamik neist on tegelikult õues + läheduses ka hunnik erineva temperatuuriga hot pote ja/või mullivanne. istud siis niimoodi auravas tünnis, vahid samal ajal taevasse (kust tavaliselt midagi otse silma ja suhu sajab) ning mõtled elu üle järele.

Uskumatu, aga tundub, et Islandil lendab aeg ilmselt siinse tuule tugevuse tõttu veel kiiremini kui muidu. Juhtunud on ju nii palju: Eesti Vabariigi aastapäeva pidulik tähistamine, kus väga eestlaslikult ei saanud enne ära minna, kui kõik söök-jook otsas; filosoofide aasta õhtusöök, kust väga filosooflikult ei saanud üldse ära minna; ema, kes pidi mulle külla tulema, et saaksime koos natuke ringi ka reisida, aga siis seagrippi otsustas jääda; ja siis murdis ka mind mu mitmenädalasest vastupanust hoolimata palavikuvärdjas ja bronhiidipoiss. Need kaks olid viimased paar nädalat minust täiesti lahutamatud, niiet olin sunnitud ka siinset arsti külastama.

Nagu tavaliselt, ei pääsenud ka seal ma ilma draamata. Polikliinik on nimelt mu hostelist kohe üle tee, reaalselt umbes 3 minuti kaugusel. Lohistasin end sinna, endal jube paha ja nõrk olla, sest olin juba nädalaid köhinud ja kahjuks seekord mu tavaline raviviis (haigust ignoreerida ja mööda pidusid ja igasuguseid üritusi ringi trallida, kuskilt saadud veinipokaal näpus) ei töötanud. Läksin registratuuri, tegin paar köhatust ja teatasin, et sooviksin arsti külastada. Registratuuritädi uuris, et kas mul kindlustus on -- jaa! Küsis aadressi -- kohe üle tee! Ja siis teatas, et eieiei, nii need asjad ikka ei käi ja käskis mul külastada arstikeskust, mis asub Reykjavikist väljas ühes äärelinnas.

Ma ei suutnud kuuldut uskuda, tegin sama suured ja vesised silmad nagu Shreki saabastega kass, küsisin oma 3 korda kuuldu kohta üle, kuni tädi juba natuke närvi vist läks. Tundsin, et murdun - no mismõttes ei saa üks arst mulle pühendada paar minutit, et väike retsept visata? Ja murdusingi. Seisin keset kliiniku põrandat ja hakkasin nutma. Nii südantlõhestavalt (kuid piisavalt vaikselt) kui oskasin. Tegin paar taganemissammu.. ja töötas! Tädi ei suutnud mu krokodillipisaraid enam eirata ja käskis minuti oodata ning siis olingi juba arstionu juures, sain oma antibiootikumid kätte ja korras.

Pärast tuli välja, et hoolimata mu ponnistustest seletada, et olen siin seaduslikult vahetustudengina ja veel kindlustatud ka, arvas tädi, et olen illegaalne immigrant ja tahtis mind teiste "kurjategijatega" vastavasse kurjategija arstiabikeskusesse ka saata. Niiet nalja kui palju.

Island ei ole ikka normaalne: kui terve jaanuari ning veebruari oli siin võrreldes Eestiga supersoe troopiline paradiis ja lumi üle paari tunni maas ei püsinud, siis peaaegu terve märtsikuu on siin seda jubedat valget põrandakatet aina sadanud ja sadanud.. kõik on mattunud lumme ja vahepeal oli siin lausa alla -10 C kkkülma. Kui lisada sellele tavapärane 30 m/s tuul ka, siis tulemuseks oli täielik võimatus üleüldse õue minna. Niisiis polegi me keegi eriti kuskil käinud, sest teed on kõik täis tuisanud. Poisid, kes üritasid Läänefjordidesse trippima minna, said ainult tühistatud lendude osaliseks ning pidid autoga läbima paarisaja-kilomeetrise distantsi 9 tunniga, poolemeetrises nähtavuses "headel" hetkedel.

Aga see-eest on selgetel öödel taevas virmalisi täis! Kogu linn on mattunud rohekasse valgusesse ja kõik vahetustudengid kondavad ringi, nina püsti. Kihvt. Islandlasi endid need suvalised sähvatused reeglina muidugi üldse ei koti, kuna nende jaoks ju nii tavaline värk.

Mõnusaks traditsiooniks on kujunenud mul koos 3 juuratudengiga pühapäeviti koos kokata ja nädalamuljeid vahetada, mis on tavaliselt marineeritud ohtras sarkasmis ja hautatud mahlases huumorikastmes. Kuidas siis muidu, kui kokku panna eestlane, sakslane, rootslane ja soomlane - igaühel on teise kohta midagi öelda või mingile stereotüübile vihjata :P

Teine traditsioon on teisipäevased pokkeriõhtud meie hostelis, kus senimaani on võit alati majja jäänud (kuidas siis muidu, the house always wins :P); seda korraldab meie hull majaitaallane, kes on küll jätkuvalt vahel ka jube tüütu, aga no mõnikord teeb ta toredaid asju ka. Kuigi olen senini olnud ainus tüdruk, kes selles osaleb, ma ei pahanda tegelikult, kui saan kümmekonnale kutile bluffida nii et silm ka ei pilgu.

Üks lahe koht, kuhu nüüd lõpuks ka jõudsin, on lauamängusalong nimega Leykjavik. Ilmselt ainuke koht Reykjavikis, kus noored saavad ilma alkoholi konsumeerimata niisama kvaliteetaega veeta ja erinevaid mänge mängida (või niisama sotsialiseeruda). Kohta rahastab linn ja see on avatud igal õhtul. Tahan kindlasti veel minna sinna.

Hahahaaa, kinos on siin reklaamipausid! Nagu Indiaski: pool filmi vaadatud, peab minema popkornivarusid täiendama. Naljakas on see, et kõik reklaamid on staatilised, st vahelduvad pildid. Kuuldavasti pidi teleris samamoodi olema, aga ma ei ole viitsinud sellesse süveneda.

Valgusfooridel on rohelise tule all naerunägu.

Endatehtud pilte jätkuvalt pole, sest seagripi-ema ei saanud mälukaarti tuua ju mulle. Aga ta pani mulle natuke kola posti eelmisel nädalal, niiet loodetavasti varsti laekub. Aprilli alguses tuleb külla mu vahva sõbranna Maria (okeiokei, Maša :D), temaga tahan kindlasti saart ka lõpuks ometi avastama hakata. Ehk on selleks ajaks see valge solk õues ka kuhugi põhjapoole nihkunud... äkki vaaladel läheb vaja.

Þetta reddast!

Mõned tähelepanekud Islandi filosoofiast ka. Tundub, et nr 1 lähenemine on kõige peale öelda "Þetta reddast", mis tähendab umbes "kõik saab korda" või et pole probleemi või siis austraalia stiilis "no worries".

Kasutada kõlbab seda igas olukorras - kui pillad näiteks pestopurgi kassa ees maha kildudeks nagu mina eile; kui keegi su südame murrab ja pritsmedki kaasa pakib; kui pank võtab ära su maja ja naise ja lapsed ja kassi; kui naaber ostab VEEL suurema auto, kui tüüpilisel islandlasel niigi on (midagi emalaeva taolist); kui ülikoolist välja kukud, sest kes ikka pimedas tormis mingit pinki nühkima läheb... kõik saab igal juhul korda, ja juba ongi pool muret justkui murtud. Väga eluterve suhtumine tegelikult. Ega mõnes olukorras mujale vist väga saada ei saagi, kui ainult paremaks :) Oi mulle nii meeldib :)

Teine omadus, mida üsna paljudel islandlastel ühise joonena märganud olen, on täiesti süsimust julm tume-tume irooniakastmes huumor. Islandi nali on tõsine asi! Mõne liblikõrnahingelise lõunaeurooplase hinge võib see ilmselt üdini tagurpidi ehmatada, kui islandlane ikka korralikult nalja teeb. Näiteks kui tänaval keegi kukub, siis esimene reaktsioon oleks siinsetel lambasöödikutel kõht kõverasse naerda ja alles siis küsida, kas abi ka vajatakse. Briti huumorist veel peajagu teravam. Oi mulle nii meeldib :)

Kolmas, mitte enam ilmselt väga filosoofiline ühine joon vähemalt siinsete meeste seas on olla ikka tõeline viiking ja oma esiisade austamise nimel (või ehk lihtsalt sooja säilitamise) kanda habet, vuntse või kogu kompotti. Karvakompotti siis näos, ehk siis full-on karvamask, kust vaid silmad välja vilavad ja needki on kulmudest kaetud või siis kapuutsiga varjatud. Paljude noorsantide seas on populaarne omada peenikest hoolitsetud pöetud vuntsitriipu, üldiselt see tegelikult täiesti sobib neile, tundub kuidagi nii islandlik. Niiet, mulle täitsa meeldib :)

vihkan oma majahiinlast, sorri.

mmmmm lambamunandid...

selektsioon islandi delikatesse: lambamunandid üleval vasakul, järgneb kusehai (ammoniaagiga hapendatud), vere-rasvakäkk (toores), alt paremalt vasakule: maksa-rasvakäkk (toores ofkoors), hapu vaal (üsna hapu ja õnnetu maitsega ka, paljude väitel veel kõige vastikum), ning üksainuke "söödav" entiteet suitsutatud lambaliha (üks traditsioonilisi jõulutoite siin).

talisuplus pulgakommiga, väljas temperatuur 0 C. vesi siiski vähemalt 40 :)

nii me, vaesed vahetustudengid, siin puhtaks saamegi.

brennivin - traditsiooniline islandi kartuli-köömne napsuke. mulle kusjuures meeldib, enamik jälestavad. a no samas mõnele meeldib seevastu näiteks kusehai ka :)

Elan hotell Floki alla kuuluvas majas koos ca 16 välistudengitega. Enamus neist on Saksamaalt, samas on ka mitu hispaanlast-itaallast. Maja on kolmekordne valge korralik ehitis, toas on olemas oma külmkapp ja kraanikauss - ning minu toas miskipärast ka 3 voodit, üks nari ja üks tavaline. Niiet külaliste majutamisega probleeme küll pole. Küll on aga mul probleem sellega, et taas on mu tuba maja ainsa köögi kõrval, mis tähendab pidevat müraaaa! Samuti käivad uksed siin hirmsa sneprikolakaga kinni. Ja vahel unustame me muidugi võtme tuppa... korra õnnestus mul seda teha öösel, niiet sain sisse alles järgmisel hommikul kell 11. Öö jooksul proovisin muidugi kõiki mooduseid tuppa sisenemiseks, alates aknast sisse ronida proovimisest kuni kõikide kööginugade ja pannilabidate lukuauku toppimiseni. No ilmselt "õnneks" on lukud siin väga turvalised ja nii veetsingi öö köögidiivanil.

Et siin elab mitu itaallast, kes on harjunud suurte perekondlike õhtusöökidega, siis kokkavad nad peaagu igal õhtul oma makarone ja istuvad suure laua ümber ning lalisevad. Ausalt öeldes ei viitsi ma tavaliselt nendega ühineda, kuna ühiseid jututeemasid mul nendega just liiga palju pole; nats igavavõitu on. Aga kaks saksa tüdrukut, kes siin elavad, on väga toredad ja nendega saab palju nalja. Üsna tihti korraldatakse ka mõnes muus hostelis õhtusööke, kuhu siis vahel ka teisi tudengeid kutsutakse. Välistudengeid on siin üllatavalt palju - vaid selleks semestriks tulijaid on juba sadakond - niiet erinevaid üritusi on pidevalt. Mina aga eelistan võimalusel pigem kohalikega suhelda, sest no neid va eurooplasi kohtab ju ikka märksa tihedamini, kui islandlasi; ja siin olles eelistan pigem viimaseid. Enamus välistudengeid aga ongi vaid oma puntides ja teevad kõike vaid isekeskis.

Islandlased on valdavalt üsna kenad - üpris pikad ja sihvakad, teravate näojoontega, karvkate valdavalt tumedam kui eestlastel siiski. Ilusaid mehi on tänavapildis rõõmustavalt palju. Immigrandid on valdavalt Aasiast või Euroopast, aafriklasi või moslemeid eriti pole. Sellegipoolest tahetakse vastu võtta burka kandmise keelustamise seadus, kuigi väidetavalt pole veel keegi seda siin kandnudki. Hmm.

Suurest majanduslangusest räägitakse üsna palju. Veel 2008. aastal olid islandlased nii rikkad, et lihtsalt kõik ostsid (laenasid) kokku maju, suuri autosid ja reisisid meeletult. Nüüd aga.. teadagi, kaotasid paljud töö ning peavad hoopis teistsuguse elustiiliga kohanema. Samas on jätkuvalt näha, et tegu on väga rikka riigiga - väga palju on siin automatiseeritust, puhtust ja korrastatust.

Islandil pole ühtki MacDonalds-it, ühtki raudteed ega trammi. Kõikjale saab vaid bussi, auto või häälega. Kuna seda riiki loetakse suhteliselt turvaliseks, siis hääletatakse siin üsna palju. Samas on siin ju vaid kõigest 300 000 elanikku, niiet ilmselt peab mõnes paigas tunde esimest mööduvat autot ootama...

Mina olen siin väga õnnelik. Hoolimata kõrvaltoas elavast hiina debiilikust, kes lihtsalt öösiti laulma hakkab ja maeikujutaettemis imelikke hääli oma toas teeb. Seinale - uksele koputamist minu poolt ta lihtsalt ignoreerib. No kurat! :D Ei taha mingi hiina lälina saatel magama jääda... ja ega see ei õnnestugi, istun lihtsalt üleval ja olen pahur. Üleüldse on mul tegelikult siin päris vastikud unehäired. Aga liitusin ühe uue spordiklubiga, kus muuhulgas saab harrastada asja nimega "hot yoga" - jooga ca 40 C-ses ruumis. Mmmmmõnus. Rahustav. Heaoluhormoone sünteesiv. Aitab ilmselt kõige ja veel natukese vastu. Olen juba tulihingeline fänn.

Ahjaa, islandi vesi on ju ka täiesti omaette nähtus. Soe vesi haiseb nagu plahvatanud mädamunahunnik --- väävel --- , aga külm vesi on ülipuhas ning joodav. Kohalikud väidetavalt seda munakat ei tunne üldse, olles siin terve elu elanud... aga välismaalastele on see alguses üsna ehmatav. Arvan, et ise olen ka juba vaikselt ära harjunud, kuigi alguses läks küll iga kord nina ikka täitsa kirtsu kui kraani lahti keerasin :)

Ilm on sama kreisi ja sürr nagu ennegi - absoluutselt kõik on võimalik. Päike ja rahe ja lörts ja padukas ja torm. Ja nii iga päev. Ei jää muud üle, kui kohaneda, leppida ja rahul olla, et kodumaine kliima on eestlaste virinast hoolimata ikka väga muhe siinsega võrreldes.

Koolis avastasin, et filosoofidel on täiesti oma puhkeruum, kus saab diivanil aeleda ning tasuta kohvi juua, nii hea! Terve ülikoolikompleks on väga hästi välja arendatud, enamus sealseid ehitisi on ühendatud maa-aluse võrgustikuga, niiet kõikjale pääseb kuiva jalaga. Haahh, loengutes on täiesti tavaline asi süüa: kuigi iga 45 minuti tagant on paus, siis sellegipoolest on see täiesti normaalne, kui keegi lihtsalt oma prae või küpsised või skyri keset loengut välja kraamib ja samal ajal söömisega valjult toimuvat kommenteerib. Kui meil ettekanded on, siis tavaliselt tassib ka õppejõud endale küpsiseid ja kohvi lauale, et ettekannet kuulates nagu kinos olles midagi krõbistada. Väga veider :)

Sel aastal tähistab Islandi Ülikool oma sajandat aastapäeva - väga vana see just pole. Samuti on Reykjaviki vanimad ehitised vaid sadakond aastat vanad: enne suurt majandusbuumi oli Island väga vaene agraarriik ning pikka aega elati muld- või rohuonnides; neid muidugi säilinud pole. Hihihii, suuruselt teise linna Akureyri lähedal on selline maailmas unikaalne ehitis nagu peenisemuuseum. Islandi huumor noh. Kindlasti tahan minna :)

Juba kuu aega islandil ehk võimatu on igatahes võimalik

... ja möödunud ongi juba peaaegu kuu mu viiendast ülikoolikogemusest. Sel semestril siis Islandil, jaanuari algusest mai keskpaigani. Ilmselgelt on mul olnud siin nii uudne, tore ja põnev, et blogimiseks pole üldse mahti leidnud - polnud ühel hetkel enam tunnetki, et viitsin. Aga siis mõtlesin, et vähemalt iseenda jaoks oleks ikkagi hea veidi heietada ja oma tegemisi üles märkida, et siis kunagi seniilsest peast natuke mäletaks ka, mida elus ette olen võtnud.

Island on täiesti saikokreisi! Iga päev on täis ootamatusi, mõned imelikud, mõned lihtsalt toredad. Käin Islandi Ülikoolis ja võtan seal ametlikult viit erinevat ainet, millest enamus on taas intensiivkursused ehk siis kestavad vaid mõned nädalad. Praegu on mul kursused demokraatiast ja ratsionaalsusest, moraalsest relativismist ning kultuurilistest erinevustest ja lisaks aine nimega hiljutine rahvusvaheline uurimistöö, mis tegelikult kujutab endast Alain Badiou raamatu Thought and Infinity lugemisseminari + siis hiljem ka miskit magistriseminari sarnast, kus kõik enda projekti tutvustavad. Kõik loengud/seminarid on senini olnud superhuvitavad! Tunnen, et juba valdavalt bakalaureuses omandatud kontseptsioonid ja teooriad on hakanud omavahel järjest rohkem põimuma ja seosesse minema. Ja otse loomulikult on niimoodi veel toredam "targutada" ning "kelbast ajada" :P

Islandil on keelatud striptiisibaarid ning alkoholi müüakse vaid riiklikes poodides (tavapoes võib saada ainult "alkoholivaba" õlut, mille reaalne alkoholisisalduse protsent on 2,25). Samas on neil siin (lesbist) naispeaminister ning kõik võimatud loodusnähtused: vulkaanid, geisrid, virmalised; ja väidetavalt usub üle 50% islandlastest haldjatesse. Üks noormees rääkis, et neil on lausa riiklikult loodud haldjaekspertide fond, kellega peab konsulteerima, kui tahetakse näiteks uusi teid rajada. Ei tea, kas see tõele vastab - kuigi ausalt öeldes ega ma liiga üllatunud polekski, on imelikumaidki fonde loodud.

Paar nädalat tagasi käisin suure pundi rahvusvaheliste tudengitega lumiste mägede vahel jões ujumas. Ja paganama palav oli! Õuetemperatuur oli nullilähedane, kuid orus vonkles jõgi, mis oli vähemalt 40 C. Lisaks möödusime teel sinna (umbes 2,5 tunnine matk) igasugustest mulksuvatest-mühisevatest looduslikest mudaaukudest, geisritest ja veidratest looduslikest formatsioonidest. Lähiajal planeerin ka merre ujuma minna, selline mõnus veebruarikuine suplus - siinsamas kesklinna lähedal on ka meres looduslikult aastaringselt kuum koht, niiet vuhinal turbotempol tuleb üle ranna joosta ja siis kähku sooja vette sulpsata.

Sooja ja külmaga on siin üldse väga veidrad lood. Islandil on käibel ütlus, et kui ilm ei meeldi - oota minut. See tähendab seda, et mõned minutid võib näha päikest, siis tuleb väike rahe, siis natuke vihma, pisut lörtsi, taas mõned päikesekiired, siis ehk üks suur rahe, järgneb lumi ning taas vihm, mis kõik uuesti ära sulatab. Näiteks täna hommikul oli siin väljas 7 C sooja, päeval langes -2 C-ni; siis jälle pisike pluss ja nüüd on -3. Ekstraboonusena on siin väga tihti ka ülitugev tuul, niiet päris tihti on väljas väga raske otse liikudagi - tuul puhub lihtsalt sinna, kuhu suvatseb.

Islandlased ise on üllatavalt sõbralikud olnud ning ka üsna avatud, vastupidiselt mu varasemale eelarvamusele põhjamaade rahvastest. Päris sageli tullakse pärima, et kust pärit olen, kõige sagedasem küsimus on aga, et miks kõikidest maadest ma just siia otsustasin tulla. No mida sa ikka selle peale vastad! Väga paljud neist kannavad kusjuures oma ülierilisi pakse kohalikest lammastest kooritud kampsuneid, mille kaelust ääristab ülisuur muster. Supersoojad, supertorkivad ja superkallid. Paljud neist ei viitsi näiteks üldse mingit üleriiet selle peal kandagi, lasevad niisama oma lõngakostüümides ringi.

Eelmisel nädalal oli siin püha nimega Thorreblaut (toortõlge islandi keelest mul), mil söödi kõikvõimalikke ja -võimatuid islandi "delikatesse". Ka mulle langes osaks au ja rõõm proovida keedetud lambamunandeid, mädanenud haikala (mädandatakse seda kusjuures ammoniaagiga, veel üsna hiljuti ka naturaalsel teel ehk siis selle peale urineerides ja siis maa alla mattes), hapendatud vaala, vere-rasvarulle (toored) ja muud maitsvat. Öäkk. Alla loputati seda joogiga nimega Brennivin, mida valmistatakse kartulitest ja köömnetest. Nädal enne seda ostsin supermarketist ühe lambapea ka külakostiks õhtusöögile, kuhu olin kutsutud. Selline normaalne tarbesöök siin meil. Kõige parem osa olevat silm, aga ma tõesti ei suutnud, annetasin selle au ühele rootsi noormehele.

Okei, tegelikult nad muidugi sellist konkreetset jõledust omale pidevalt sisse ei aja, tegu on ikkagi traditsionaalse "toiduga", mida oldi varasematel aegadel lihtsalt olude sunnil hinge sees püsimiseks sunnitud tarbima, sest looduslikult on siin ülimalt raske midagi kasvatada ning praegugi on enamus toitu imporditud, valdavalt Skandinaaviast või USA-st. Sellest ka muidugi toidu kõrged hinnad - näiteks porgandikilo on üle 3 euro ning 10 muna maksavad veel enamgi. Aga õnneks teevad nad ise üsna paljusid piimatooteid, millest kuulsaim on meie kohupiimapastat meenutav "skyr", mida müüakse siis nii maitsestamata kujul kui ka kõikvõimalike maitsetega. Kalavalik on samuti suur, kuid liha pole ma siin veel kordagi osta raatsinud, sest lihtsalt nii kallis on.

Reykjaviki tänavaid palistavad kohvikud ja kõikvõimalikud pisikesed poed, tänavad on kitsad ja majad väikesed ja nunnud. Üldpilt on kõikjal ülikorralik. Meile nii omaseid kioskeid pole kuskil, paari üksiku hot-dogi putka erandiga (hot dog on samuti üks nende rahvustoite, kuigi ilmselt pigem pohmellis peaga saarlastele). Pohmellis on nad tõenäoliselt üsna tihti, sest hoolimata ülirangest alkoholipoliitikast ning kõikjal olevaist kõrgetest joogihindadest on Reykjaviki tipptund miskipärast öösel alates kella 1-st, kui kõik tänavad kihavad all-linna pidutsema suunduvatest noortest ja vanadest, pooled neist kusjuures autodes. Viimased on muidugi enamjaolt ülisuured jeebid, sest kui vähegi linnast välja minna tahetakse, siis teistmoodi eriti kuskilt läbi ei pääse. Pidutsetakse hommikuni: enamus baare on avatud vähemalt 5ni hommikul. Ka paljud päevased nunnud kohvikud muudetakse õhtu hakul vähemalt nädalavahetuseti õlleurgasteks.

Elan kohe kesklinna külje all ühele hotellile kuuluvas tudengeile väljaüüritavas kolmekordses majas. Aga sellest juba järgmine kord... niisamuti ka pildid :D