lendaeg

eesti värk.

suvaline müts, ilmselt haldjapesa

ujuvad jääpangad: vahel rändavad siia nende peal Arktikast jääkarud, aga alati on need kohe maha lastud ja kuhugi maha parseldatud, millega kaasnevad suured skandaalid kohalike loomakaitsjate poolt.

no comments.

üks mõnusamatest linnabasseinidest. enamik neist on tegelikult õues + läheduses ka hunnik erineva temperatuuriga hot pote ja/või mullivanne. istud siis niimoodi auravas tünnis, vahid samal ajal taevasse (kust tavaliselt midagi otse silma ja suhu sajab) ning mõtled elu üle järele.

Uskumatu, aga tundub, et Islandil lendab aeg ilmselt siinse tuule tugevuse tõttu veel kiiremini kui muidu. Juhtunud on ju nii palju: Eesti Vabariigi aastapäeva pidulik tähistamine, kus väga eestlaslikult ei saanud enne ära minna, kui kõik söök-jook otsas; filosoofide aasta õhtusöök, kust väga filosooflikult ei saanud üldse ära minna; ema, kes pidi mulle külla tulema, et saaksime koos natuke ringi ka reisida, aga siis seagrippi otsustas jääda; ja siis murdis ka mind mu mitmenädalasest vastupanust hoolimata palavikuvärdjas ja bronhiidipoiss. Need kaks olid viimased paar nädalat minust täiesti lahutamatud, niiet olin sunnitud ka siinset arsti külastama.

Nagu tavaliselt, ei pääsenud ka seal ma ilma draamata. Polikliinik on nimelt mu hostelist kohe üle tee, reaalselt umbes 3 minuti kaugusel. Lohistasin end sinna, endal jube paha ja nõrk olla, sest olin juba nädalaid köhinud ja kahjuks seekord mu tavaline raviviis (haigust ignoreerida ja mööda pidusid ja igasuguseid üritusi ringi trallida, kuskilt saadud veinipokaal näpus) ei töötanud. Läksin registratuuri, tegin paar köhatust ja teatasin, et sooviksin arsti külastada. Registratuuritädi uuris, et kas mul kindlustus on -- jaa! Küsis aadressi -- kohe üle tee! Ja siis teatas, et eieiei, nii need asjad ikka ei käi ja käskis mul külastada arstikeskust, mis asub Reykjavikist väljas ühes äärelinnas.

Ma ei suutnud kuuldut uskuda, tegin sama suured ja vesised silmad nagu Shreki saabastega kass, küsisin oma 3 korda kuuldu kohta üle, kuni tädi juba natuke närvi vist läks. Tundsin, et murdun - no mismõttes ei saa üks arst mulle pühendada paar minutit, et väike retsept visata? Ja murdusingi. Seisin keset kliiniku põrandat ja hakkasin nutma. Nii südantlõhestavalt (kuid piisavalt vaikselt) kui oskasin. Tegin paar taganemissammu.. ja töötas! Tädi ei suutnud mu krokodillipisaraid enam eirata ja käskis minuti oodata ning siis olingi juba arstionu juures, sain oma antibiootikumid kätte ja korras.

Pärast tuli välja, et hoolimata mu ponnistustest seletada, et olen siin seaduslikult vahetustudengina ja veel kindlustatud ka, arvas tädi, et olen illegaalne immigrant ja tahtis mind teiste "kurjategijatega" vastavasse kurjategija arstiabikeskusesse ka saata. Niiet nalja kui palju.

Island ei ole ikka normaalne: kui terve jaanuari ning veebruari oli siin võrreldes Eestiga supersoe troopiline paradiis ja lumi üle paari tunni maas ei püsinud, siis peaaegu terve märtsikuu on siin seda jubedat valget põrandakatet aina sadanud ja sadanud.. kõik on mattunud lumme ja vahepeal oli siin lausa alla -10 C kkkülma. Kui lisada sellele tavapärane 30 m/s tuul ka, siis tulemuseks oli täielik võimatus üleüldse õue minna. Niisiis polegi me keegi eriti kuskil käinud, sest teed on kõik täis tuisanud. Poisid, kes üritasid Läänefjordidesse trippima minna, said ainult tühistatud lendude osaliseks ning pidid autoga läbima paarisaja-kilomeetrise distantsi 9 tunniga, poolemeetrises nähtavuses "headel" hetkedel.

Aga see-eest on selgetel öödel taevas virmalisi täis! Kogu linn on mattunud rohekasse valgusesse ja kõik vahetustudengid kondavad ringi, nina püsti. Kihvt. Islandlasi endid need suvalised sähvatused reeglina muidugi üldse ei koti, kuna nende jaoks ju nii tavaline värk.

Mõnusaks traditsiooniks on kujunenud mul koos 3 juuratudengiga pühapäeviti koos kokata ja nädalamuljeid vahetada, mis on tavaliselt marineeritud ohtras sarkasmis ja hautatud mahlases huumorikastmes. Kuidas siis muidu, kui kokku panna eestlane, sakslane, rootslane ja soomlane - igaühel on teise kohta midagi öelda või mingile stereotüübile vihjata :P

Teine traditsioon on teisipäevased pokkeriõhtud meie hostelis, kus senimaani on võit alati majja jäänud (kuidas siis muidu, the house always wins :P); seda korraldab meie hull majaitaallane, kes on küll jätkuvalt vahel ka jube tüütu, aga no mõnikord teeb ta toredaid asju ka. Kuigi olen senini olnud ainus tüdruk, kes selles osaleb, ma ei pahanda tegelikult, kui saan kümmekonnale kutile bluffida nii et silm ka ei pilgu.

Üks lahe koht, kuhu nüüd lõpuks ka jõudsin, on lauamängusalong nimega Leykjavik. Ilmselt ainuke koht Reykjavikis, kus noored saavad ilma alkoholi konsumeerimata niisama kvaliteetaega veeta ja erinevaid mänge mängida (või niisama sotsialiseeruda). Kohta rahastab linn ja see on avatud igal õhtul. Tahan kindlasti veel minna sinna.

Hahahaaa, kinos on siin reklaamipausid! Nagu Indiaski: pool filmi vaadatud, peab minema popkornivarusid täiendama. Naljakas on see, et kõik reklaamid on staatilised, st vahelduvad pildid. Kuuldavasti pidi teleris samamoodi olema, aga ma ei ole viitsinud sellesse süveneda.

Valgusfooridel on rohelise tule all naerunägu.

Endatehtud pilte jätkuvalt pole, sest seagripi-ema ei saanud mälukaarti tuua ju mulle. Aga ta pani mulle natuke kola posti eelmisel nädalal, niiet loodetavasti varsti laekub. Aprilli alguses tuleb külla mu vahva sõbranna Maria (okeiokei, Maša :D), temaga tahan kindlasti saart ka lõpuks ometi avastama hakata. Ehk on selleks ajaks see valge solk õues ka kuhugi põhjapoole nihkunud... äkki vaaladel läheb vaja.