aeg lendab tarvo saare seevaldis nagu kevadine särtsu täis lendorav.

et blogi ei ole vahepeal end ise kirjutanud, võtan nüüd järje taas üle ja nendin elukese teada-tuntud fakti, et tänased toimetused homse varnas ei jõuagi kunagi olevikku.

möödunud on mõned kursused, mõned hullumeelsed peod, palju naeru, kisa, kärsahaisu ning muud elementaarset tudengielu juurde käivat.

hetkel näiteks on meil siin tavapärase 3 lätlase asemel lausa 5 ja 4 neist on maani täis.

isekokatud veinikanku 30liitrine sisu muutub päev-päevalt järjest kangemaks ning niidab vahedamalt kui vastihutud vikatitera.

aga mina olen oma janamaailmas ning viimased paar päeva tegelenud hoopiski aktiivpassiivse õppimise ja lugemisega. täna hommikul, kui silmad avasin, avastasin muide esimest korda, et ma näen ju täiesti enda toa aknast merd. kell 8 30 oli see ning täpselt siis, kui päike oma esimesed kärtsneoonoranžroosad kiired merest välja purskas. niiet hommik algas minu jaoks eriti mõnusate rõõmukülmavärinatega sellest esteetilisest kaifist.

lätlaste jaoks lugu nii roosiline muidugi polnud; nemad hakkasid hommikul viina jooma, et kainekssaamist ning pohmellitalumist teadmatusse tundmatusse tulevikku edasi nihutada.

aga neljapäeval juhtus küll see, mida ma meie tagasihoidlikult filosoofiakursuselt iial poleks oodanud - tantsisime viiekesi ühes erasmuse-baaris laua peal postitantsu. hommikuni. rahvas karjus ja juubeldas ja me ilmselt karjusime ja juubeldasime veel kõvemini.

homsest võtan kursust, mis käsitleb islami levikut baltikumis, tundub huvitav. lugesin juba eelloo läbi ja no võta näpust / tiri patsist - ei teadnudki ma oma blondi peakesega, et moslemeid on ka meie territooriumil olnud juba oluliselt varem kui pärast II maailmasõda; lausa 14. sajandist peale vähemalt. kewl.

....

Mul on tunne, et nüüd peaks alustama. Tahan proovida teha väikese sissevaate üleüldse sellesse, mida ma siin teen. Siin ja praegu; mitte, et ma üleüldse kunagi mingil moel saaksin kuskil mujal viibida. Olen kohe-varsti kuulanud kaks tundi Vikerraadio arhiivi salvestusi nimega Meditatsioon ning nagu tavaliselt, see kammib. Eriti pühapäeviti.

Nii lihtne on ju igapäevaselt teha, mida parajasti tegema peab, võib, või niisama ette juhtub. Selline pidev kulgemine, võbelemine, ostsillatsioon. Kuidas kurat ma siia Soome võnkusin??

Üks, tõenäoliselt lihtsaim ja mõnes mõttes muidugi ka tõetruu vastus oleks, et astusin ju PROGRAMMI. Programmi nimega PPhil: Practical Philosophy - Theories of the Good Society. Ning selle programmi raames oli ette nähtud vahetussemester Helsingi Ülikoolis. Ma pole üldse kindel, mida me siin küll vahetame - Tartusse, minu ülikooli, ei läinud ju programmist keegi. Hea ühiskonna teooriad?? Kas tõesti on keegi kuskilt "kõrgemalt" suurevennalikult andnud käsu/tellimuse programmeerida paarkümmend peamiselt Baltikumist pärit filosoofi tulevikku kujundama? Heaks, või vähemalt paremaks muutma? Heaks kelle jaoks ja kuhupoole see "paremus" liikuma peaks? Kas meie üleüldse oleme või saaksime kunagi olla head? Vastandudes millele - olevikule, "halvale", lihtsalt hea eitusele... ?

Mida ma siin teen. Punktiga. Ei tea. Ilmselt sedasama, mida ma juba enamuse ajast oma "teadlikust" elust teinud olen - mõtlen, mida küll tegema Peaks. Tahaks. Võiks.

Reede õhtul näiteks tegelesin viis tundi füüsilise treeninguga. Ühes spordiklubis oli trenniöö - hunnik toredaid erinevaid keksimisviise, tasuta spordijoogid, mahlabaar, wii-fit jne. Eile oli taas meie vist juba igalaupäevane kodupidu, ent õnneks mitte kuigi alkoholine, sest meie villitud siider tuli ikka väga lahja. Samas maitsev, niiet korras. Tuhakartulid ja lõkkevestlused. Kuni inimesed ükshaaval tagasi tiksusid sinna, kustiganes nad meile tulid. Lõpuks kahanes kõik üheks suureks halliks uduks ja mina olen nüüd Siilike selle sees- üsna eksinud /taaskord iseendasse/; miks kurat ma küll veel Google Maps'is pole, et ma iseennast üles leiaksin. Siin ja praegu. Kus sina oled?

Feldenkrais ja falafel

Ärge mulle kolmapäeva õhtuti helistage. Sest siis pole mul absoluutselt tuju rääkida. Nimelt käin nüüd sellel nädalapäeval "trennis" nimega Feldenkrais - täpsemalt tähendab see Moshe Feldenkraisi poolt loodud alternatiivmeditsiinilist meetodit, mis kujutab endast lõdvestusteraapiat läbi aeglase liikumise. Täielik sürrus, aga ma olen nii armunud sellesse. Pärast tunniajast eriti imelike liigutuste tegemist põrandal (a la kõverdad ühe jala üle teise, surud selle alla, tõstad ristatud kätega pead kinnisilmi põrandalt üles ja suunad pilgu vasakule ja üritad nii otse olla) valdab mind täielik mõnus apaatia ja tabularasalik tunne - kõik helid on teravdunud, maailm pöörleks justkui aeglasemalt ja mina selles olen nii õiges paigas, ükskõik, kuhu mu jalad mind siis ka ei viiks. Hea. Isegi minusuguse parandamatu ekstraverdi puhul tirib see mind täiesti enda sisse, kus ongi kõige parem. Minge proovige ka :P

Tänaseks olen juba üsna ära spinoseeritud (Spinoza loengutest siis). Kõikjal tunnen ära Substantsi ja olen ise ka seesamune. Istun loengutes, silmad ja kõrvad krillis, konspekteerin ja küsitlen õppejõudu. Uskumatu, et selles minu jaoks varem täielikult mõttetu filosoofina tunduvas kujus on tegelikult nii palju imponeerivat pauerit. Arvan, et homme, pärast viimast loengut hakkan nutma lihtsalt, et juba läbi saab :D Aga see-eest korraldame laupäeval järjekordse Hogwartsi house party, kuhu seesama õps ka kohale lubas tulla, pinnin talt kõik välja, mis tal alles on. Õnneks ta räägib eriti kiiresti, ehk jõuab. Siis teeme esimese omatehtud siidri degustatsiooni ka, vühüü.

Avastasin, et siin polegi tegelikult niiiiiiiiiiiii kallis, kui õigel ajal õiges poes olla. Näiteks sain 6. 40 euro (u 100 kr) eest kilo banaane, kilo ploome, jogurtit, mozzarellat, eriti heas marinaadis kana, eukalüptiköhakomme.. odavamalt, kui Eestiski vist. Unicafest olen ka suht sillas - neil on niiiii häid tofutoite ja täna sain näiteks falafeleid - kikerhernejahust ja muust toredast mätsitud pallikesi. Ja mu endaleiutatud quinoa-ingveri-maisi-kartuli-porgandi-kookose-jne-supp tuli lihtsalt täiesti superb välja!

Spinoseerin nüüd edasi. Fotosid pole. Tunnistan ausalt, et mu kuradima laiskus pole senimaani lasknud veel uut mälukaarti osta, niiet olen siiani vaid Reinise fotosid laenanud. Homse varna!

Kynos, Hawk's Eye & Jazz, baby!

Kirves, Maša ja Edgars silte saagimas

Mm, ma ei mäleta ju, mida see ukse kohal seisev kreekakeelne silt üldse tähendas tegelikult :D /edit: tunne iseennast

Lõkke-kokkamise-jalasoojenduspada-päeval-tuhatoos

Be aware of kynos - see silt on meile nüüd maja ette püsti löödud ja viitab millelegi koeralaadsele, mida meil muidugi pole, aga no küünikuid see-eest küll :)

Et mul eelmisel nädalal mitte ühtki loengut polnud, pole mul midagi kuigi akadeemilist siia kirjutada ka. Parim osa nädalast oli mu ülitoreda saikosõbranna Maša (Maria) küllatulek neljapäevast pühapäevani. Maša saabus ofkoors kotiga, mis oli kaks korda suurem kui ta ise. Tuigerdas laeva pealt maha ja no mis muud, kui peole. Neljapäevane üritus oli korraldatud siinse filosoofide organisatsiooni nimega Dilemma poolt ühes üliõpilasühingu majas. Kohal oli bänd ja mingid inimesed pidasid kõnet - - õnneks või kahjuks kõvasti üle tunni aja, niiet ma küll süveneda ei suutnud. See oli mõeldud esimese kursuse välistudengite omavaheliseks tutvumiseks, kuid mingit programmi keegi välja ei olnud viitsinud mõelda, mis on Dilemmale üsna omane suhtumine kahjuks, niisiis hängisid enamus inimesi oma juba väljakujunenud seltskonnaga.

Reedeks olime juba ammu planeerinud Hogwartsi majapeo. Kohal oli ka meie programmijuht Olli, kellele pakuti läti shoti nimega Hawk's Eye (Kullisilm), mis koosnes viinast, munarebust ja originaalis tilgast verest, aga kannibali kuulsuse vältimiseks seekord lihtsalt pihlakast. Öka. Lätlased valmistasid suurde pajapotti tehtud lõkke kohal chili con carnet, mis oli ülihea; lisaks oli meil hunnik küünlaid, head muusikat ning akrüülvärvidega maalitud kahtlased sildid, mis on ka fotodelt näha. Värvidega saab ilmselt veel mitu korda pulli teha, tõenäoliselt teeme igal nädalavahetusel mingi teemapeo. Kahjuks on selleks nädalavahetuseks plaanis Oktoberfesti-teemaline jura, niiet peaksin siit vist sääred tegema. Hee, aga tudengirahakoti raskemaks jätmiseks teeme nüüd ise siidrit - Edgarsi toas käärib 30-liitrine tünn, mille koguhind on alla 20 euro. Kui pihlakad valmis, hakkame veini ka kääritama :D Naturaalmajandus missugune.

Laupäeval koperdasime Mašaga linna erinevaid asju otsima, aga midagi ei leidnud. See-eest jõudsime õhtuks päris vahvasse jazziklubisse nimega Birdland Jazzclub. Kontseptsioonilt sama, mis NY 60-ndatel rajatud Birdland - live tantsujazz. Mõnus. Ainuke asi, mis polnud mõnus, oli viimasest trammist ülinapilt maha jääda ning pärast vaevalist taksosõitu läbi jääkülma kruusa ja rohu paljajalu koju kõndida: olin terve päeva ringi lasknud oma 10-cm Irregular Choice'i matrjoškakontsadel ning ööseks olid mu jalad juba nii deformeerunud, et muidu oleksin pidanud vist koju roomama.

Eilsest hakkas nüüd õnneks taas kool pihta - aineks on Spinoza eetika, kestab taas 5 päeva jutti. Seda annab ameeriklane J. D. Mininger, kes õpetab Kaunase ülikoolis. Päris muhe noormees on, alustas loengut Apocalypse Now vaatamisega ning liikus hüpeldes alles loengu lõpuks sissejuhatusse. Poleks oodanudki, et Spinozat saab nii huvitaks teha. Geomeetrilise lähenemisega loodud eetika pole just tekst, mida ma isiklikult väga lugeda viitsiksin, kuna ta eetika koosneb praktiliselt ainult definitsioonidest, aksioomidest ning tõestustest, millele tahaks iga teise lause järel vastu vaielda (vahest ehk seepärast, et üsna raske on aru saada, mida see ekstsentriline 17. sajandi hollandi juut mõtles), niiet on üsna hariv olnud.

Terve semester siin ongi planeeritud nii, et nädal kooli ning nädal vaba; alles novembri lõpus lisandub esimene kord nädalas toimuv kursus. Oleme kõik siin praegu nohused, köhased ja kurguvalused, sest öösiti on juba päris külm; päevas läheb oma 3 liitrit teed ja hunnik tuliseid vestlusi. Pühapäeval leidsime lõpuks ometi mulle ka uue toakaaslase - sikhist soomlanna Sara, kes õpib mingit metsamajandust või nii. Õpik tal kohe maja tagant (ning ka igast muust küljest) võtta :D Öösiti käivad rotid ja muud peovennad meie prügikotte katki närimas muide, niiet hommikuks on aed toredalt eelmiste päevade menüüjäätmeid täis. Spetsvärk.

kõverreaalsusesse sirgemaid juppe painutamas

filosoofide kõverreaalsus

soome moodi tantsu vihtumas

kodutee

koolitee ka --- kas saab veel romantilisem olla?

hukkamõist @ Reinis - niikuinii sai just jälle mingi lollusega hakkama. Reinis on selline poiss, kes muudab oma soengut maksimaalselt iga poole tunni tagant. Hobusesabast Väikese Müü krunnini pealael.

Soome kohtleb mind üsna hästi, niiet proovin ka temaga viisakas olla. Ainuke mure on jätkuvalt mu olematute (t)oakaaslastega. Meie Hogwarts on küll terve maja, aga meie päralt on vaid teine korrus, sest esimene on remondis - niiet jagame 5 tuba kuuekesi, kusjuures üks neist on elutuba. Niisiis on igas toas 2 hinge. Miskipärast on minu toas senini vaid 1: esimene tüdruk, hispaanlanna, suutis siin vastu pidada 3 ööd ning täpselt samal päeval, kui mina siia jõudsin, pidi ta keset ööd siit sääred tegema, kuna ta ei saanud enam hingata. Hiljem tuli välja, et tal on villaallergia (sic!) ning meie maja seinad on niivõrd nunnud ja looduslikud, et on seestpoolt lambavillaga vooderdatud.

Jäin üksi.
Uut üürnikku on aga vaja.
Leidsime ülikoolilehe kuulutuse kaudu siia veel ühe kuuevarbalise (lätlase ofkoors), kes pidi eile siia sisse kolima. Kunstitudeng, 26 aastat vana ning "üsna" ekstsentriline. Tuli, pani oma kohvri siia tuppa, siis läksime koos linna poole - mina trenni ning tema korraks ühe sõbraga kohtuma. Täna, umbes 27 h hiljem, pole ta ikka veel tagasi ega ka mitte helistanud ega miskit. Seetõttu helistasime ise talle, ta teatas, et ta ei viitsi enne kolmapäeva siia saarele end tagasi tassida. Lätlased tegid muidugi nalja, et mina hirmutan kõik oma toakaaslased minema.

Sel nädalal pole mul mitte ühtegi loengut. Tundub, et terve mu semester on üles ehitatud süsteemile, et nädal kooli ning nädal vaba. Mida selle ajaga peale hakata, on igaühe enda asi. Mina läksin täna üht loengut Hegelist kuulama, aga see oli nii surmigav, et homme vist küll tagasi minna ei taha. Reflekteerin niisama elu üle ja loen oma tuhandet raamatut. Saime ühelt britilt 16 GB igasuguseid filosoofia raamatuid ning artikleid - tundub, et ülejäänud tegevus eluks on mul kindlustatud.

Hoolimata sellest, et Hogwartsis on tõesti tunne nagu elaks kuskil täiesti Lapi tundras, käib siit 2 km kaugusele tegelikult maksimaalselt iga 7 min tagant tramm, mis sõidab ilusti kesklinna ning sadamatessegi. Tegelikult on kogu Helsingi ühistransport väga arenenud: igasugused erinevad liiklusvahendid sõidavad kella 2ni öösel ning lisaks lähevad igasse linnaossa ka spetsiaalsed ööbussid, mis "käivad" vähemalt iga poole tunni tagant.

Üliheal tasemel on ka spordisüsteem tudengile: 3 kuu limiteerimata külastuskaart maksab kõigest 40 eurot ning kehtib kõigis neljas ülikooli klubis. Ilmselt elangi poole oma siinviibimise ajast nendes, sest trennid varieeruvad igasugustest erinevatest võitluskunstidest mitme erineva tantsuklassini, saab mängida paljusid pallimänge, aeleda joogas jnejnejne. Ja no ilmselt tuleb ka mu ainuke soome keele oskus üsna trennipõhine, sest igapäevaselt ma muidu seda siin ei harjuta.

Mu metsas siin elab hullupööra palju oravaid ja kogu aeg tiirlevad mingid kotkalaadsed asjandused ka maja kohal, keegi nägi kuskil kitse ka. Lisaks käivad siin pidevalt mingid erilised soomlasvormid jooksmas ja oma koeri sopaseks tegemas.

Lätlastega on üldiselt üsna tore koos elada. Kättemaksuks selle eest, et üks neist, (n)Ugis, mu trenniveepudelisse ükskord viina sokutas (õnneks sain õigel ajal jälile), käisin eile ta peale porgandit riivimas.

poromaa

Sigatüügas

Sel semestril õpin Helsingi Ülikoolis soomlaste tarkusi. Elan koos 3 (homsest 4) lätlasega ning ühe eestlasega majas, mis asub saare peal metsa sees mere ääres ja peaaegu kesklinnas ka. Maja nimi on Hogwarts, sest siia pääseb umbes nii nagu Harry Potimeistris - trammilt on vaja tulla peatuses 10,5; matkata läbi metsa ja üle mägede suht telekamängu moodi üles-alla läbi tuulte ja vihmade ja seente ning siis on tarvis minna üle ujuva silla, mis õõtsub tormiga ikka päris jubedat moodi; ning maja ise näeb väljast välja nagu täielik müstikapeldik. Seest näeb ka välja. Väljast sisse eriti ei näe. Sõltub, kui hästi vaadata.

Kool on chill - sel nädalal oli mul iga päev 4-tunnine loeng/seminar vabadusest. Vabadus seisnes selles, et iga päev pidi end kella 10ks kohale lohistama, mis on ikka ülivara minusuguse loodri jaoks. Peale mu enda rahvusvahelise kursuse osalesid seal ka muud välistudengid ning ka mõned põdrakesed.

Elu Helsingis polegi nii hull, kui karta oskasin - ühistransport on viimase peal, teha on palju erinevaid asju, kogu aeg on kuskil miskit toimumas ja soomlased polegi kõik täielikud ülikinnised koomaloomad - siin on isegi täitsa pandavaid inimesi ka. Homsest olen juba terve nädala siin olnud.

Eile käisin Eesti Maja avamisel, mis asus kuskil täielikus getorajoonis elektrijaama vahel. Majal olid 2 gigantset korstnat, vist tahavad nad seal kedagi ahju ajada. Seestpoolt nägi koht välja nagu hiiglaslik reivila - üksainus suur valge ruum. Natuke sai reivi ka: esines Singer Vinger ning mingid väikesed koledates vestides poisid laulsid "oo-oooo, tantsin breigitantsu ma", kuigi breigist oli see sama kaugel kui porgand peedist. Kompensatsiooniks sai päris palju tasuta veini ning snäkke ja halba šampust ka. "Õhtu" lõppes täiesti ootustekohaselt Hogwartsis lätlaste šokolaadiviinaga kella 5 paiku hommikul.

Täna on meil rahvusvaheline häng ühe tuutori korteris, hakkan nüüd ennast valmis tuunima. Pilte ei viitsi praegu panna eriti, mul tegelikult on fotoka mälukaart ka kadunud, niiet hiljem.