harjumuspäraselt veider

eestlaste ühismunad

ükspäev õpetati mind vietnami kevadrulle tegema, pildi peal tunduvad küll nagu, khm, kilekotti mässitud taaskäideldud salatijäänused, aga tegelikult oli nende riisipaberite sees igasugust head kraami + peale määriti maapähklikastet

mul on praegu samasugune nohu kui Gullfossi kosel

ahelsuitsetaja paradiis ehk looduslik nikotiinivaba esteetika islandi moodi, lisandiks ohtralt väävliaroomi

Hallgrimskirkja kirik - linna üks kuulsamaid ehitusobjekte; suur, sünge ja hall. Asub siin minu hotelli lähedal mäe otsas, pühapäeviti ärkan tavaliselt sealse hullumeelse kellamängu peale. Kuju meenutab kangesti orelit mulle. Tegelikult ta nii kõver muidugi pole, aga selle mäe otsas on alati nii hull tuul, et ilmselt puhus see mu fotokat hoidva käe muuhulgas viltu.

Aprilli lõpus on siin sama ilm, mis jaanuari alguseski - ööpäevaringselt mõned nirused õrritamis-plusskraadid. Tundub, et teisiti polekski Islandil võimalik; kui siia kauemaks jääksin, prooviksin kindlasti talvekasukat selga kasvatada.

Veider, et siin väidetavalt maailma ainsas lesbist peaministriga riigis abielluvad noored väga varakult ja teevad ruttu neid väikseid jubedaid peletisi. Ilmselt on üle veerandi mu kohalikest kursusekaaslastest abielus ja lastega. Mõnes mõttes tegelikult arusaadav ka - mis siin ikka suurt muud teha on, kui väljas jalutamine on 99% ajast mõttetu piin ning ainuke alternatiiv kodus passimisele on linna peal paaritumisreide teha.. viimast võtavad kohalikud muide üsna tõsiselt, tavapäraselt hallid-mind-ei-huvita-absoluutselt-milline-ma-välja-näen-või-millal-juukseid-pesin-kampsunimütakad muunduvad nädalavahetuse saabudes tundmatuseni: olenemata lörtsist või tormist on tšikkidel jalas suvekingad, võimalikult paljastav beibekleit ja nägu täies maalingus.

Veider, et mu toa kraanikauss on juba 3 kuud tilkunud ning olen ka vähemalt 3 korral seda erinevatele hotelliomanikele kurtnud, aga neil kõigil on savi, sest vesi on nii odav. Ja veider, et olen vist siinse sooja vee "aroomiga" juba täiesti ära harjunud - tõenäoliselt tahaks tagasi Eestis olles väikest mädamunakat kuhugi torudesse tekitada, lõhnatu vesi tundub umbes sama nagu teepuruta tee nüüdseks.

Oi kuidas mind on mu kõrvaltoas elav riisisilm välja vihastanud. Tal on jälle "laulu"hoog peal :S Algas laupäeva öösel kell 3. Jätkus järgmisel kolmel päeval, vähemalt 5 tundi jutti. Lauluks on Radioheadi The Creep - sõnadega "'cos i'm a creep, i'm a weirdow... etc", joriseb KÕVASTI ja KOLEDASTI. Ilmselt "laulan" talle varsti vastu ka, et jees juu aar, täielik creep ja friik, kurat, mine õpi superstaariks kuskil mujal või mediteeri vahelduseks vms. Majast ei lahku ta kunagi ,pesitseb siin oma pidžaamapükstes ja turtles'i-särgis juba jaanuarist saadik; keegi pole teda kunagi kuskil mujal näinud kui mõned korrad toidupoes ja siis paar korda koolis. Õpib islandi keelt, aga kui küsida, et miks, siis ta ei tea. Tüüp arvab, et mina olen imelik muide :) Ega ma vastu tegelikult ei vaielnud ka, aga sellele laulumaratonile loodan küll peatset lõppu, vastasel korral olen juba väga plahvatusohtlik. Nagu mõni siinne vulkaan. Üldiselt olen siiamaani ainult majaitaallase peale plahvatanud, ta niikuinii harjunud sellega. Samas mõtlesin, et proovin enda kallal nats järelkasvatamist teha ja üritan pigem konflikte ennetada, mitte kohe kogu auru välja lasta, ilmselt oli mul vahepeal nats juba housebitchi maine, ma kahtlustan. Om.

Veider, et apteekides moodustab enamuse müügikraamist kosmeetika, sukkpüksid ja maiustused. Ravimite valik on üliväike: näiteks ei müüda siin nohutablette, niiet olen juba vist üle kuu aja pidevas ninavoolavuses ulpinud, päästerõngaks vähemalt kaks pakki salvrätte päevas. Nina pealt tuleb nahka maha nagu kestuval maol ja ilus punane jõululik koloratsioon on mu lemmikul näoeendil ka.

Köögis on ikka jube kole mööbel, närvi ajas praegu mind mõte sellest. Ja kõik uksed sulguvad nii hullu mürtsuga, et mu süda jätab kodus olles umbes iga 5 minuti tagant lööke vahele. Samas õnnestus mul ükspäev näiteks selle peale jubedalt ehmatada, et lahtisest aknast kukkus kuivanud kaseleht mulle peale - kriiskasin nii, et maja ja vaene kõrval seisev sakslasest sõbranna värises (ja kardab mind senimaani vist natuke).

Aga no kõige veidram on see, et tundubki siin juba täiesti normaalne elada. St olen täitsa ära harjunud juba, et õues käiakse ainult siis, kui on äärmine vajadus või masohhismihoog; et poes on valik umbes sama "rikkalik", kui vene ajal (ainult et hinnad 10x kallimad); et väljaskäimisekohad on limiteeritud, ammu end igapidi ammendunud ja väga kehva muusikaga; et kõrvaltoas elab debiilik, kes JUST praegu jälle oma "Creepi" jorisema hakkas; et kraan tilgub 24/7; et ööpäevaringselt on väljas pidevalt sama hallitamistemperatuur ja nii juba pool aastat jutti; et pangakaardi PIN-koodi olen ilmselt ammu ära unustanud juba, kuna siin makstakse kõikjal vaid kaardiga, aga PINi ei nõuta mitte kui kuskil (tavaliselt isegi mitte allkirja); et toas on 3 voodit ja kõik on sassis; et igal pool on rõvedalt palju sakslasi; et tänavat ületades pole mõtet valgusfoori värvi vaadata, sest niikuinii läheb roheline punaseks enne, kui jõuad poolegi teest ületatud; et spordiklubis on enamus treenereid ja treenijad ilmselgelt korralikus ülekaalus, kuigi samad näod seal juba kuid käinud; ; et apteegist ravimeid naljalt küll ei saa; et leib on magus ja kala mädanenud; et pole loomi ega putukaid ega puid... enam virmalisi ka mitte, sest ööd on nii valged :) Iiiiiiks, tegelikult siin Reykjaviki Ülikooli (pealinna teine ainuke ülikool, asutati vaid paar aastat tagasi, väga uhke ehitis, kus dekoratsioonideks näiteks klaasitagused valgustatud mitteujutavad basseinid, katuse sisse ehitatud planeetide suundades paigaldatud värvilised lambid, keldrikorrusel meeletult suur mängutuba lauatennise-piljardi-lauajalgpallilaudadega jne) kõrval on mingi metsalaadne moodustis (puud on nirud, aga peaaegu nagu päris) ja seal elab kari jänkusid! Jäneseid ei pea siin toas keegi, hoitakse neid hoopis aias või kuskil prügikasti taga hoovis ja kui nad siis ammendavad end omanike jaoks, viiakse need sinna "metsa"; nii juba mitukümmend aastat ja seetõttu on nad seal jäneste kombel paljunenud ka. Ei karda üldse, hängivad niisama ülikooli ees või jõlguvad jalgradadel, kõrvad longus. Umbes nagu tudengidki.

Paps just helistas ja käskis magama minna - siin on kell 8 :)

Palun pange see hiinlane kinni.

Mittemunadevärvimispühad

Mu kallis Euroopa ja Ameerika laamade vaheline ajutine kodu ei väsi vist kunagi üllatamast. Palju on mu käest küsitud (loe: muretsetud) siinse vulkaanilise aktiivsuse ja tulemägede-ohu kohta. Kui aus olla, siis ei tule mul tavaliselt meeldegi, et elan ühes maailma aktiivsema vulkaanilise tegevusega riigis. Eelmisel nädalal oli siin tolle Eyjafjallajökulli-nimelise katastroofimasina, mis aasta tagasi lennuliikluses suure kaose tekitas, purskamiseaastapäev. Selle puhul sattusin kuulama üht avalikku loengut üleüldse Islandi vulkaanide kohta ja sain teada, et väikseid purskeid toimub siin-seal saare peal peaaegu kogu aeg :D ups. Samas ei ole need tavaliselt üldse ohtlikud ning on inimasustusest piisavalt kaugel. Kahtlustan, et neid tekitab sama koll, kes mu lemmikgeisritki. Müttab siin maa all ringi ja teeb oma trikke. Kusjuures vahel teeb maavärinaid ka. Neid pidavat siin samuti väga sageli olema, aga ma pole kordagi tähele pannud. Mis siis ikka, elu läheb edasi, sadagu või tuld ja värisegu maa, üks ehtne islandlane ei märka ilmselt neist kumbagi oma maksimaalselt võimsas jeebis maksimaalselt paksu villase kampsuni sees. No täiesti tavaline värk ju.

Lähenevad munadepühad... aga islandlastele tähendab see vist pigem lihtsalt palju vabu päevi (k.a. näiteks esmaspäev) ja seda, et poest tuleb osta šokolaadimune, mis on seest mingisugust kola (valdavalt erinevaid maiustusi) täis. Oma mune siin keegi ei värvi, teiste omi ka mitte, võib-olla mõned maakad oma lammaste omi ainult. Eks mõned koperdavad kirikusse ka, kuskil on ehk mõni kontsert, aga ausalt öeldes midagi erilist mulle küll kõrva pole jäänud. Kuigi luterlus on siin lausa riiklikuks usuks kehtestatud. Vahest ehk see, et kuna ka pühapäev on riigipüha, siis on sel nädalavahetusel baarid eriti kaua lahti.

Eelmisel pühapäeval käisin vaba mikrofoni jazzikontserdil, oi kui mõnus oli. Sain alles seal mind valdavatest rõõmu/külmajudinatest aru, kui väga olin tegelikult üht head live-jazzi elamust igatsenud. Üldiselt siin sellist kraami väga leida ei õnnestu, enamus kontserte pigem rokilikus vms suvalises stiilis. Nii mõnus.

Järgmisel nädalal leiab üksteise järel aset lausa kaks filosoofia konverentsi. Fenomenoloogia konverentsile lähen ka ise ühele ettekandele moderaatoriks. Kuigi see mu enda uurimisvaldkonnaga tegelikult üldse seotud pole, on fenomenoloogia mind alati omal moel paelunud ja huvitanud, niisiis ootan juba põnevusega.

Kuigi on alles aprilli keskpaik, läheb õues pimedaks alles pärast 22 ning hommikul valgeks juba vähemalt 5... natuke jaanipäeva tunne on, kui vana hea lörts ja tuul välja arvata :) See on ka tore, et kuna siin ühtki õiget metsa pole ning järvi on minimaalselt ja jõed on soojad, siis ei leidu siin ka praktiliselt üldse mingeid tüütuid putukaid! Väidetavalt nendest paarist, kes ehk siiski kuskil ringi põristavad, ükski ei hammusta ka. Ohtlikke loomi ka pole (ainult mingid polaarrebased ja äravisatud kodujänesed). Peale nende liiga purjakil kohalike siis. Tihti võib neid kohata nädalavahetustel vastu hommikut tänavail urisemas, hot dog hammaste vahel ja baarist näpatud õlletops jalge vahel. Aga neid ma oskan juba vältida küll.

hall vs onaneeriv maastik

ups, väike briis

Reykjaviki kuulsaim koht: hot dogi putka, mis on üle 70 aasta siin olnud ja mida on teiste hulgas külastanud ka näiteks Bill Clinton.. no keda huvitab. Rõve väike putka tegelikult, aga päevas müüvad nad vist sadu vorstipirukaid.

nii armas... jook nimega homojito ja kõrvale saab peperoonipitsat :)

Loengud on läbi ja jäänud vaid veel poolteist esseed valmis kribada.. ning no siis see pisike magistritöö ka. köömes. :P

Õues puhuv tuul on saavutanud uue astme: eile lendasid tänavatel lihtsalt prügikastid ringi, Reykjaviki umbes üks kuuest puust murdus ära, metallist liiklusmärk paindus täiesti vastu tänavat. kift. Öösel ei saanud magada, sest tuul puhus nii kõvasti. Proovisin vahepeal vastu ka puhuda, aga suitsetaja kopsumaht pole ikka päris see... Külas käinud Maša arvas, et jube hea bisnesplan oleks ju autodele puri külge keevitada ja niimoodi ringi kruiisida, kütuse peale üldse raha ei kuluks ja saaks kiiremini kohale ka. Või siis peaks endale ehk tuulelohe ostma, rattad alla panema ja jõuaks igale poole nagu naksti, kui tüürimise ära õpib.

Maša raputas oma maailma toredaima kreisisuse ja piiksumisega ilmselt terve pealinna läbi, nii vaffa. Pikka aega polnud ma saanud nii palju itsitada ja kiiresti rääkida ja igast väikseid sigadusi ka teha. Istun nüüd oma toas nagu ümmargune ruut ja tajun, kui VAIKNE elu võib olla. Enne ei pannud tähelegi.

Avastasin, et majahiinlane on täitsa tore poiss, oskab imelikke naljugi teha ja puha. Majaitaallase rõve lokkis pea ajab ikka südant pahaks ainult, topib oma karvast vuntsinina igale poole (k.a. minu tee sisse, ilma küsimata; jäkk :/ haha, kui ta seda mu sakslannast sõbrannale tegi, siis ta lihtsalt viskas pärast oma tee minema ja keetis uue, sest süda läks nii pahaks :D) ja on üleüldse Tüütu.

Niiviisi.. klatšiks veel, ega nad ise niikuinii aru ei saa ju mu blogist. Google translate'iga muidugi saaks. Igatahes, rootslasest sõber läks nädalavahetusel ühe eriti suure tapjamasina välimusega tüübi käest küsima, et mis tunne on paksu tüdrukuga vahekorras olla - selle kapi tüdruksõber seisis ta kõrval - ja sai selle peale muidugi otsejoones vastu nina. Nüüd vaene väike poiss käib ringi nagu Bonuse poe logo peal olev siga (tal kah "sinine" silm) ja on nagu üks õnnetusehunnik, vaene lihapallimaalane. Kaklusi on siin nädalavahetustel vastu hommikut tihti, aga ma õnneks olen selleks ajaks tavaliselt juba ammu kodus tagasi. Ei tea, mis andmetel Islandit üheks Euroopa turvalisemaks riigiks väidetakse olevat.. Reykjavikis on igasugustest kriminaalsetest intsidentidest ikka masendavalt palju kuulda olnud. Narko, vargused, kaklused.. minult varastati sall ära, kurat. Üleriideid pannakse pidevalt tuuri, kuna kuskil riidehoide pole ka. Lihtsalt mingi hetk avastad, et jakk on läinud. Ja siis see, kes jaki kaotab, võtab muidugi kellegi järgmise võõra jaki ja nii lähevadki kõik doominoefekti tulemusel koju võõra jopega. Targemad-kainemad (nagu siinkirjutaja :P) hoiavad kümne küüne ja hambaga oma asjadest pidevalt kinni.

Maša ja kahe sakslasega rentisime auto ja käisime linnast väljas ka, tegime läbi siinse põhituuri nimega Golden Circle. Sellele marsruudile jäi 3 vaatamisväärsust: Islandi suveräänsuse (siin on maailma vanim järjepidev parlament) väljakuulutamise koht Euroopa-Ameerika kontinentide kohtumiskohas (kaks kõrget kiviriffi); üks suuuuuuuuuur ja võimas lai kosk; ja maailma KÕIGE toredam geiser!!!! Geysir oli nii tore, et ma ei tahtnud üldse ära tulla seda jõllitamast, kuigi terve päev sadas pidevat vihma ja rõvemärg oli olla kogu aeg. Geiser on lihtsalt selline onaneeriv loodusnähtuskoll, et on üks suur vannilaadne auk, vett ääreni täis, ja siis see hakkab ühel hetkel natuke üle ääre ajama ja mulksuma ja varsti lendab välja lihtsalt oma viiemeetrine HULL VEEJUGA, koos suure tossupahmakaga! Ning siis see lendab tagasi oma auku, et umbes 5 minuti pärast uuesti pursata. Geiser ongi olemas lihtsalt mingi viieks sekundiks, ja siis natuke aega jälle pole geisrit, ja siis tuleb ta jälle. Üritasin mõned korrad filmida ka, aga iga kord, kui see purskas, ehmatasin nii hullult ja sain sellise adrenaliinilaengu, et pöörasin kaamera kuhugi suvalises suunas :P Pilti ka ei suutnud teha, liiga exciting noh. Ja läbi selle vihma ja tossu on väga raske midagi fookusesse saada ka, eriti minusugusel kobakäpal.

Aga kobakäpal oli siiski väga tore ja suur rõõm uuesti täiesti kreisit Islandi maastikku näha. Mitte miski mitte kuskil ei kasva, on vaid kõrbenud kõva maa või siis kuivanud rohuga kaetud künkad.. üksikud hobused, mõned kasvuhooned - siin on Euroopa suurim orgaaniline banaanikasvatus näiteks, kasvuhooneid on üliodav pidada maa seest tuleneva kuumuse energiaga - eriti üksikud nirused puuhaledused, kuskil suitseb, kuskil mulksub - ja igal pool on nii hall, nii hall, nii hall... tahaks hirmsasti suure värvipintsli võtta ja mõned kohad üle võõbata, erilist esteetilist ilu ei paku siin mulle miski. Aga väga huvitav on ikka, lihtsalt natuke kole :D