jana (k)reisid: February 2014

Üle-eelmisel nädalal tuli Bakus järsku paks lumi maha ja kogu elu jäi seisma. Läksime tööle nagu Palle mahajäetud maailma seiklema: mitte polnud me ainsad töötajad laevatehases, ka valdav osa poode, bensiinijaamu ja kõiki muid asju olid täiesti kinni ja pimedad. Maanteedel olid kilomeetrite pikkused ummikud, kus lugematu arv sõidukeid olid üksteise külge end kinni sõitnud, linnas oli lugu veelgi hullem: kuulsin juhtumist, kus inimesed pidid politseiautot mäest üles lükkama, sest muidu poleks see kuidagi oma jahipostile saanudki.

Kuigi lumi olevat siin päevaks-paariks iga-aastane nähtus, ei ole aserid ikka absoluutselt mitte selle tulekuks valmis; hoolimata sellest, et Aserbaidžaanis on lausa üle 4000 meetri kõrguseid mägesid ja ilmselgelt ka lund ning külma, ei ole Bakus kellelegi talvekumme ega aimugi, kuidas külmaga üldse sõitma peaks. Nii ongi lume tulekul aseritel lihtsalt töölt vabad päevad, sest no kuidas saab lumega tööle minna?!

Aga eelmisel esmaspäeval algas lõpuks ometi mu kõige põnevam tööpõld siin laevaehituses: sea trial ehk merekatsetused! Kolisime laeva ja kihutasime mööda Kaspia merd, trotsides karisid ja piraate, tehes igasuguseid katseid. Päästepaadikatsed, ankrukatsed, mingite muude asjade katsed ja siis veel igasugused katsed. Et põhiliselt ehitatakse laevu paberitega, lendas igas sekundis kümme dokumenti printerist välja, mis ma siis kibekiiresti kogemata sassi ajasin ja kinni köitsin ja kaptenile andsin ja masinaruumi ja muidumeestele ja... treppidest üles-alla, tiira-taara, kellelgi jälle kuskil midagi vaja, lauatelefon heliseb, aga heli ei ole, internet läks ära, kurat kontor kõigub, juba saab lõunasööki, appi millist seitsmest koogist täna valida, oi kurat jälle on vaja kuskil midagi sahmerdada. Umbes nii ongi.

Söök on laevas nii hea, et ise ka ei usu. Võrreldes hotelli lägaga ikka täielik restoranitase. Mahlased steigid, küpsetatud pardid, kalkunid, karrid, lambahautised, supid, pirukad... ja iga toidukorra juurde muidugi seitse eri kooki ka. Kokaonul on oma ameti suhtes ikka tõeline kirg – iga kord hakkab juba pool tundi enne söögiaja algust reklaami tegema, et täna on see ja too küpsetis tal, ja pärast sööki ikka manitseb inimesi, et proovige mu kooke ikka ka eks ja kuhu te üldsegi ainult ühe portsjoniga lähete, mismõttes te mu madrasa karrit ei proovinudki. Tuleb näidata julma visadust ja kõva vastupanu, muidu pole õnnetuse juhtudes päästerõngast enam vajagi.

Kontor on meil kohe restorani ja suitsuruumi kõrval, niiet eriti hästi. Sisustus on laevas kõikjal kena: nahkmööbel ja pruun puit (ei tea, kas päris, aga kena); ning suitsuruumi konitamistoolid on veel eriti mugavad, saab end peaaegu et pikali suitsetada selle peal.

Katsed pidid kestma nädala, aga nagu ikka, hakkas lõpp venima nagu näts ja jäime veel kaheks päevaks. Ning ka siis öeldi meile, et läheme küll tagasi kalda äärde, aga maale saavad ainult need, kel töö tehtud ja lennupilet juba olemas. Tegime kisa ja kära ja virinat, aga ei midagi, tellija ütles, et jäämegi laeva elama. Päeval käis migratsiooniamet laeva peal ära ja järgmisel päeval äralendajad said maha ja ülejäänud jäimegi pardale, kuid õhtul otsustasime, et no kuramus, nii ikka ei saa – võtsime oma passid ja hiilisime maha. Väravas ei tahtnud keegi meie passegi näha, niiet panime kiirelt jooksu ja nüüd elan jälle „normaalse“ inimese elu vanas heas Qaradagi luksushotellis koos kõikide vanade jamadega alates internetikatkestustest kuni töötajate tavapäraste soperduste ja Balti jaama pahaks läinud kapsarullideni (s)ööklas. OIIII kuidas ma seda kõike juba igatsesin, sest ausalt öeldes on 10 päeva laevas elamist minu jaoks ikka liig, mis liig!

Hihihii, kõige veidram oli see, et maale jõudes jäin merehaigeks: tasakaalukeskus kõrvas oli laeva kõikumisega nii ära kohanenud, et mandril tundus, et maapind kõigub täiega. Umbes selline tunne, et läheks paluks hotelli see maapind seisma panna. Nüüdseks on olemine õnneks juba enam-vähem J