aeg lendab tarvo saare seevaldis nagu kevadine särtsu täis lendorav.

et blogi ei ole vahepeal end ise kirjutanud, võtan nüüd järje taas üle ja nendin elukese teada-tuntud fakti, et tänased toimetused homse varnas ei jõuagi kunagi olevikku.

möödunud on mõned kursused, mõned hullumeelsed peod, palju naeru, kisa, kärsahaisu ning muud elementaarset tudengielu juurde käivat.

hetkel näiteks on meil siin tavapärase 3 lätlase asemel lausa 5 ja 4 neist on maani täis.

isekokatud veinikanku 30liitrine sisu muutub päev-päevalt järjest kangemaks ning niidab vahedamalt kui vastihutud vikatitera.

aga mina olen oma janamaailmas ning viimased paar päeva tegelenud hoopiski aktiivpassiivse õppimise ja lugemisega. täna hommikul, kui silmad avasin, avastasin muide esimest korda, et ma näen ju täiesti enda toa aknast merd. kell 8 30 oli see ning täpselt siis, kui päike oma esimesed kärtsneoonoranžroosad kiired merest välja purskas. niiet hommik algas minu jaoks eriti mõnusate rõõmukülmavärinatega sellest esteetilisest kaifist.

lätlaste jaoks lugu nii roosiline muidugi polnud; nemad hakkasid hommikul viina jooma, et kainekssaamist ning pohmellitalumist teadmatusse tundmatusse tulevikku edasi nihutada.

aga neljapäeval juhtus küll see, mida ma meie tagasihoidlikult filosoofiakursuselt iial poleks oodanud - tantsisime viiekesi ühes erasmuse-baaris laua peal postitantsu. hommikuni. rahvas karjus ja juubeldas ja me ilmselt karjusime ja juubeldasime veel kõvemini.

homsest võtan kursust, mis käsitleb islami levikut baltikumis, tundub huvitav. lugesin juba eelloo läbi ja no võta näpust / tiri patsist - ei teadnudki ma oma blondi peakesega, et moslemeid on ka meie territooriumil olnud juba oluliselt varem kui pärast II maailmasõda; lausa 14. sajandist peale vähemalt. kewl.

....