Reykjaviki make-believe

nii ilus kollatriibuline maja, natuke kassi moodi. tahaks elada küll sellises.

kui keegi kontorirott hommikul tööle minnes on järsku ära unustanud, kuidas lipsusõlme teha, siis siin saab ilusti meelde tuletada.

Halva Maitse Muusikapood. keeldun sinna sisse minemast.

Bonus ja selle segipekstud juua täis välimusega logosiga on meie popim/odavaim toidupood, jee.

Laugavegur - linna peatänav.

Uskumatu, aga ka 66. laiuskraadile on saabunud midagi kevade-taolist. Lumi on peaaegu alla andnud ja nädalavahetusel nägin teiste inimeste aedadesse piiludes ka esimesi lumikellukesi ja krookuseid, meie luksushotelli ees kasvavad nartsissid. Ka tuul on vist veidi väsinud oma pidevast huilgamisest ning alles on jäänud pigem väiksemad briisid.. kuigi kõik on hall, täiesti hall; väga tihti sajab peenikest või veidi rohkem täisteravihma; tunne on nagu hallitusseenel.

Juba järgmisel nädalal saavad siin ülikoolis loengud läbi, enamikel on sess. Mul on oma ainetega kuidagi niimoodi vedanud, et pääsen vaid esseede kirjutamisega. Ametlik suvevaheaeg algab islandlastel juba 12. mail, mul siis ilmselt viimase essee lõpetades aprilli keskpaigas või nii. Tore. Loodetavasti leian siis võimalusi saart ka väljaspool pealinna avastada.

Reykjavikki pealinnaks nimetada tundub siin olles tegelikult üsna veider. Pigem on see nagu üks veidi suurem Viljandi, oma järvekese ja valdavalt väikeste nunnude puumajadega. Arhitektuuri võtmesõna on siin ilmselt kaos ja värv: üksteisega on kõrvuti väga erineva disainiga ehitised ning päris paljud on ilmas domineeriva halluse vastu oma hooned igasugustesse kärtsudesse värvidesse riietanud. Muidugi on ka siin oma city-osa, kuid see asub vaid ühes kohas üsna eraldatuna ning on pigem lihtsalt kontorirottide pesa, mitte pulseeriv-busy linnasüda. Valdav õhkkond on ikkagi väga boheemlik. Linna peatänaval (ja vist mõnel tänaval veel), Laugaveguril, on "põranda"küte, mis hoiab seda valdavalt kuivemana kui muud alad, niiet see on ka mu lemmikpatseerimismarsruut. Mööda Laugavegurit mäest alla kõndides jõuab 101. linnaossa: teine nimetus Reykjaviki all-linnale, kus kogu action käib. Sinna on koondatud ka suur enamus baare-klubisid-jms urkaid, kus ennast maandamas käiakse. Need kohad on nüüdseks kõik üsna ammendunud mu jaoks, kuna valik just liiga suur ei ole ning sealsed üritused on alati kõik kuidagi ühtemoodi. Paljudes kohtades on õhtuti live-muusika, kuid pea alati mängitakse samu lugusid, vahel ainult erinevas järjestuses. Vabalt võib olla nii, et lähed ühte baari ja kuuled, kuidas tädi/onu mõnd klassikalist rokilugu laulab, seejärel lähed järgmisesse baari ja seal jorisetakse sedasama. Et siin on enamikesse meelelahutusasutustesse sissepääs tasuta, käiakse õhtu jooksul tavaliselt paljudes eri kohtades.

Reedel käisin Islandi sümfooniaorkestri poolt korraldatud kontserdil nimega Drumming, Steve Reich heliloojaks. Tegemist oli päris sürri minimalistliku trummimuusikaga, kuhu olid kaasatud ka ksülofonid ja kaks naisterahvast, kes mingeid häälitsusi vahele tegid. Poolteist tundi erinevaid põrinaid ning üliaeglasi viisilisi üleminekuid. Külmavärinad ei tulnud kordagi, järelikult pole ikka päris minu teema :D Seda enam, et sain täieliku emotsionaalse vabanemise tunde osaliseks koos külmavärinate ja pisarate ja kogu kompotiga järgmisel õhtul mingit üsna tavalist Saksa filmi vaadates (Lila, Lila). Kuigi ilmselt mõjutas mu filmikirgastumist ka see, et pole siin olles mitte ühtegi "tavalist" draamafilmi vaadanud: vaid psühholoogilisi trillereid või multikaid vms. Teen järelduse, et liiga palju "erilist" muutub ka mingil hetkel tavaliseks ning ei anna enam soovitud efekti/tundeid, niisiis tuleb ikka natuke mainstreami ka jälgida vahelduseks.

Pärast filmivaatamist läksime Faktorysse järjekordsele kontserdile, mis oli täiesti hale üritus. Esimene "bänd" koosnes ühest noormehest ja ühest tüdrukust (kes oli nii androgüünne, et esimesed pool h arvasin, et ta ka poiss), kes häälitsesid mingis wannabe-kanye westi stiilis lindilt lastud elektroonilise saundi taustale. Poisil oli peas nokamüts, mille alla kinnitatud üleni nägu kattev must yin-yangi märkidega dekoreeritud sall, sees vaid pisikesed piiluaugud. Keerutas ta oma puusa, mis keerutas, rahvas seisis üsna reserveeritult ja kratsis kukalt või siis jõllitas niisama tühjusesse, keegi kaasa ei elanud. Isegi siis eriti mitte, kui laulja meessoost külastajatele roose jagas ja jorises "flowers to you".

Järgmine esineja oli aga poole halvem. Et kell oli juba pärast südaööd, oli laulja end traditsioonilise islandi rahvatarkuse järgi täiesti kinni joonud ja lihtsalt röökis kuidagi täiesti suvaliselt mikrisse, niiet lasin u 5 min pärast jalga, kuna ei suutnud selle saastaga oma kõrvu reostada lihtsalt.

Nii kujuneski mu nädalavahetuse kirkaimaks kogemuseks ikkagi mu traditsiooniline pühapäevane õhtusöök juristidega. Taas kord kokkasid poisid ning mina ja soomlanna pildusime huumorinooli, mis kööginurgast ringiga jälle meie pihta tagasi lendasid.

Hehe, eelmisel nädalal sai läbi intensiivkursus kirjandusfilosoofiast, mille lõppedes õppejõud igaühele tükikese ühest mängust (puslest) andis, et ikka mäletaksime, et kirjandus on eelkõige vaid üks make-believe mäng.. nagu enamus elust, ma kahtlustan :)

P.S. viimase kahe postituse ette käinud pildid on lõpuks ometi minu omad :) kuigi praegune üliaeglane internetiühendus ei luba kommentaare lisada, teen seda hiljem.

märtsivuntsid

Koolitee. Läbi tühermaa minek, tavaliselt läbi tormi.

Linna keskel asuv järveke Tjörnin - väga populaarne igasuguste lindude seas, keda mammid siis saiaga pähe loobivad.

Eriti armas ideaalset värvi (fuksiaroosa, jee!) kohvik.

Graffitit on iga nurga taga. Tehtud peatänaval.

Ja seinad oskavadki rääkida!

Enne kui märts läbi saab - uskumatu, et olen selle ära unustanud - pean jagama naljakaimat asja üleüldse. Nimelt on märts siin vähi vastu võitlemise kuu (Moustache March) ning kõik islandi mehed kasvatavad selle nimel VUNTSE! Täiesti ülikoom, kui paljud sellega kaasa on läinud. Noored ja vanad, kõigil vunts ees nagu muiste :D Natuke ajab nüüdseks tegelikult südant ka pahaks juba, sest paljudele ikka üldse ei sobi. Aga vähki peab ju kuidagi võitma ja ilmselt ei ole islandlased paremat moodust selleks leidnud! Projekti eesmärgiks siis teadvustada vähki meeste seas. Loodetavasti siis need, kel vunts ees, ehmatavad vähi minema.

"kook" on islandi keeles "kaka", nii tore.

lendaeg

eesti värk.

suvaline müts, ilmselt haldjapesa

ujuvad jääpangad: vahel rändavad siia nende peal Arktikast jääkarud, aga alati on need kohe maha lastud ja kuhugi maha parseldatud, millega kaasnevad suured skandaalid kohalike loomakaitsjate poolt.

no comments.

üks mõnusamatest linnabasseinidest. enamik neist on tegelikult õues + läheduses ka hunnik erineva temperatuuriga hot pote ja/või mullivanne. istud siis niimoodi auravas tünnis, vahid samal ajal taevasse (kust tavaliselt midagi otse silma ja suhu sajab) ning mõtled elu üle järele.

Uskumatu, aga tundub, et Islandil lendab aeg ilmselt siinse tuule tugevuse tõttu veel kiiremini kui muidu. Juhtunud on ju nii palju: Eesti Vabariigi aastapäeva pidulik tähistamine, kus väga eestlaslikult ei saanud enne ära minna, kui kõik söök-jook otsas; filosoofide aasta õhtusöök, kust väga filosooflikult ei saanud üldse ära minna; ema, kes pidi mulle külla tulema, et saaksime koos natuke ringi ka reisida, aga siis seagrippi otsustas jääda; ja siis murdis ka mind mu mitmenädalasest vastupanust hoolimata palavikuvärdjas ja bronhiidipoiss. Need kaks olid viimased paar nädalat minust täiesti lahutamatud, niiet olin sunnitud ka siinset arsti külastama.

Nagu tavaliselt, ei pääsenud ka seal ma ilma draamata. Polikliinik on nimelt mu hostelist kohe üle tee, reaalselt umbes 3 minuti kaugusel. Lohistasin end sinna, endal jube paha ja nõrk olla, sest olin juba nädalaid köhinud ja kahjuks seekord mu tavaline raviviis (haigust ignoreerida ja mööda pidusid ja igasuguseid üritusi ringi trallida, kuskilt saadud veinipokaal näpus) ei töötanud. Läksin registratuuri, tegin paar köhatust ja teatasin, et sooviksin arsti külastada. Registratuuritädi uuris, et kas mul kindlustus on -- jaa! Küsis aadressi -- kohe üle tee! Ja siis teatas, et eieiei, nii need asjad ikka ei käi ja käskis mul külastada arstikeskust, mis asub Reykjavikist väljas ühes äärelinnas.

Ma ei suutnud kuuldut uskuda, tegin sama suured ja vesised silmad nagu Shreki saabastega kass, küsisin oma 3 korda kuuldu kohta üle, kuni tädi juba natuke närvi vist läks. Tundsin, et murdun - no mismõttes ei saa üks arst mulle pühendada paar minutit, et väike retsept visata? Ja murdusingi. Seisin keset kliiniku põrandat ja hakkasin nutma. Nii südantlõhestavalt (kuid piisavalt vaikselt) kui oskasin. Tegin paar taganemissammu.. ja töötas! Tädi ei suutnud mu krokodillipisaraid enam eirata ja käskis minuti oodata ning siis olingi juba arstionu juures, sain oma antibiootikumid kätte ja korras.

Pärast tuli välja, et hoolimata mu ponnistustest seletada, et olen siin seaduslikult vahetustudengina ja veel kindlustatud ka, arvas tädi, et olen illegaalne immigrant ja tahtis mind teiste "kurjategijatega" vastavasse kurjategija arstiabikeskusesse ka saata. Niiet nalja kui palju.

Island ei ole ikka normaalne: kui terve jaanuari ning veebruari oli siin võrreldes Eestiga supersoe troopiline paradiis ja lumi üle paari tunni maas ei püsinud, siis peaaegu terve märtsikuu on siin seda jubedat valget põrandakatet aina sadanud ja sadanud.. kõik on mattunud lumme ja vahepeal oli siin lausa alla -10 C kkkülma. Kui lisada sellele tavapärane 30 m/s tuul ka, siis tulemuseks oli täielik võimatus üleüldse õue minna. Niisiis polegi me keegi eriti kuskil käinud, sest teed on kõik täis tuisanud. Poisid, kes üritasid Läänefjordidesse trippima minna, said ainult tühistatud lendude osaliseks ning pidid autoga läbima paarisaja-kilomeetrise distantsi 9 tunniga, poolemeetrises nähtavuses "headel" hetkedel.

Aga see-eest on selgetel öödel taevas virmalisi täis! Kogu linn on mattunud rohekasse valgusesse ja kõik vahetustudengid kondavad ringi, nina püsti. Kihvt. Islandlasi endid need suvalised sähvatused reeglina muidugi üldse ei koti, kuna nende jaoks ju nii tavaline värk.

Mõnusaks traditsiooniks on kujunenud mul koos 3 juuratudengiga pühapäeviti koos kokata ja nädalamuljeid vahetada, mis on tavaliselt marineeritud ohtras sarkasmis ja hautatud mahlases huumorikastmes. Kuidas siis muidu, kui kokku panna eestlane, sakslane, rootslane ja soomlane - igaühel on teise kohta midagi öelda või mingile stereotüübile vihjata :P

Teine traditsioon on teisipäevased pokkeriõhtud meie hostelis, kus senimaani on võit alati majja jäänud (kuidas siis muidu, the house always wins :P); seda korraldab meie hull majaitaallane, kes on küll jätkuvalt vahel ka jube tüütu, aga no mõnikord teeb ta toredaid asju ka. Kuigi olen senini olnud ainus tüdruk, kes selles osaleb, ma ei pahanda tegelikult, kui saan kümmekonnale kutile bluffida nii et silm ka ei pilgu.

Üks lahe koht, kuhu nüüd lõpuks ka jõudsin, on lauamängusalong nimega Leykjavik. Ilmselt ainuke koht Reykjavikis, kus noored saavad ilma alkoholi konsumeerimata niisama kvaliteetaega veeta ja erinevaid mänge mängida (või niisama sotsialiseeruda). Kohta rahastab linn ja see on avatud igal õhtul. Tahan kindlasti veel minna sinna.

Hahahaaa, kinos on siin reklaamipausid! Nagu Indiaski: pool filmi vaadatud, peab minema popkornivarusid täiendama. Naljakas on see, et kõik reklaamid on staatilised, st vahelduvad pildid. Kuuldavasti pidi teleris samamoodi olema, aga ma ei ole viitsinud sellesse süveneda.

Valgusfooridel on rohelise tule all naerunägu.

Endatehtud pilte jätkuvalt pole, sest seagripi-ema ei saanud mälukaarti tuua ju mulle. Aga ta pani mulle natuke kola posti eelmisel nädalal, niiet loodetavasti varsti laekub. Aprilli alguses tuleb külla mu vahva sõbranna Maria (okeiokei, Maša :D), temaga tahan kindlasti saart ka lõpuks ometi avastama hakata. Ehk on selleks ajaks see valge solk õues ka kuhugi põhjapoole nihkunud... äkki vaaladel läheb vaja.