nii ilus kollatriibuline maja, natuke kassi moodi. tahaks elada küll sellises.
kui keegi kontorirott hommikul tööle minnes on järsku ära unustanud, kuidas lipsusõlme teha, siis siin saab ilusti meelde tuletada.
Halva Maitse Muusikapood. keeldun sinna sisse minemast.
Bonus ja selle segipekstud juua täis välimusega logosiga on meie popim/odavaim toidupood, jee.
Laugavegur - linna peatänav.
Juba järgmisel nädalal saavad siin ülikoolis loengud läbi, enamikel on sess. Mul on oma ainetega kuidagi niimoodi vedanud, et pääsen vaid esseede kirjutamisega. Ametlik suvevaheaeg algab islandlastel juba 12. mail, mul siis ilmselt viimase essee lõpetades aprilli keskpaigas või nii. Tore. Loodetavasti leian siis võimalusi saart ka väljaspool pealinna avastada.
Reykjavikki pealinnaks nimetada tundub siin olles tegelikult üsna veider. Pigem on see nagu üks veidi suurem Viljandi, oma järvekese ja valdavalt väikeste nunnude puumajadega. Arhitektuuri võtmesõna on siin ilmselt kaos ja värv: üksteisega on kõrvuti väga erineva disainiga ehitised ning päris paljud on ilmas domineeriva halluse vastu oma hooned igasugustesse kärtsudesse värvidesse riietanud. Muidugi on ka siin oma city-osa, kuid see asub vaid ühes kohas üsna eraldatuna ning on pigem lihtsalt kontorirottide pesa, mitte pulseeriv-busy linnasüda. Valdav õhkkond on ikkagi väga boheemlik. Linna peatänaval (ja vist mõnel tänaval veel), Laugaveguril, on "põranda"küte, mis hoiab seda valdavalt kuivemana kui muud alad, niiet see on ka mu lemmikpatseerimismarsruut. Mööda Laugavegurit mäest alla kõndides jõuab 101. linnaossa: teine nimetus Reykjaviki all-linnale, kus kogu action käib. Sinna on koondatud ka suur enamus baare-klubisid-jms urkaid, kus ennast maandamas käiakse. Need kohad on nüüdseks kõik üsna ammendunud mu jaoks, kuna valik just liiga suur ei ole ning sealsed üritused on alati kõik kuidagi ühtemoodi. Paljudes kohtades on õhtuti live-muusika, kuid pea alati mängitakse samu lugusid, vahel ainult erinevas järjestuses. Vabalt võib olla nii, et lähed ühte baari ja kuuled, kuidas tädi/onu mõnd klassikalist rokilugu laulab, seejärel lähed järgmisesse baari ja seal jorisetakse sedasama. Et siin on enamikesse meelelahutusasutustesse sissepääs tasuta, käiakse õhtu jooksul tavaliselt paljudes eri kohtades.
Reedel käisin Islandi sümfooniaorkestri poolt korraldatud kontserdil nimega Drumming, Steve Reich heliloojaks. Tegemist oli päris sürri minimalistliku trummimuusikaga, kuhu olid kaasatud ka ksülofonid ja kaks naisterahvast, kes mingeid häälitsusi vahele tegid. Poolteist tundi erinevaid põrinaid ning üliaeglasi viisilisi üleminekuid. Külmavärinad ei tulnud kordagi, järelikult pole ikka päris minu teema :D Seda enam, et sain täieliku emotsionaalse vabanemise tunde osaliseks koos külmavärinate ja pisarate ja kogu kompotiga järgmisel õhtul mingit üsna tavalist Saksa filmi vaadates (Lila, Lila). Kuigi ilmselt mõjutas mu filmikirgastumist ka see, et pole siin olles mitte ühtegi "tavalist" draamafilmi vaadanud: vaid psühholoogilisi trillereid või multikaid vms. Teen järelduse, et liiga palju "erilist" muutub ka mingil hetkel tavaliseks ning ei anna enam soovitud efekti/tundeid, niisiis tuleb ikka natuke mainstreami ka jälgida vahelduseks.
Pärast filmivaatamist läksime Faktorysse järjekordsele kontserdile, mis oli täiesti hale üritus. Esimene "bänd" koosnes ühest noormehest ja ühest tüdrukust (kes oli nii androgüünne, et esimesed pool h arvasin, et ta ka poiss), kes häälitsesid mingis wannabe-kanye westi stiilis lindilt lastud elektroonilise saundi taustale. Poisil oli peas nokamüts, mille alla kinnitatud üleni nägu kattev must yin-yangi märkidega dekoreeritud sall, sees vaid pisikesed piiluaugud. Keerutas ta oma puusa, mis keerutas, rahvas seisis üsna reserveeritult ja kratsis kukalt või siis jõllitas niisama tühjusesse, keegi kaasa ei elanud. Isegi siis eriti mitte, kui laulja meessoost külastajatele roose jagas ja jorises "flowers to you".
Järgmine esineja oli aga poole halvem. Et kell oli juba pärast südaööd, oli laulja end traditsioonilise islandi rahvatarkuse järgi täiesti kinni joonud ja lihtsalt röökis kuidagi täiesti suvaliselt mikrisse, niiet lasin u 5 min pärast jalga, kuna ei suutnud selle saastaga oma kõrvu reostada lihtsalt.
Nii kujuneski mu nädalavahetuse kirkaimaks kogemuseks ikkagi mu traditsiooniline pühapäevane õhtusöök juristidega. Taas kord kokkasid poisid ning mina ja soomlanna pildusime huumorinooli, mis kööginurgast ringiga jälle meie pihta tagasi lendasid.
Hehe, eelmisel nädalal sai läbi intensiivkursus kirjandusfilosoofiast, mille lõppedes õppejõud igaühele tükikese ühest mängust (puslest) andis, et ikka mäletaksime, et kirjandus on eelkõige vaid üks make-believe mäng.. nagu enamus elust, ma kahtlustan :)
P.S. viimase kahe postituse ette käinud pildid on lõpuks ometi minu omad :) kuigi praegune üliaeglane internetiühendus ei luba kommentaare lisada, teen seda hiljem.
No comments:
Post a Comment