Koeratoidust dušini kottpimeduses

Paar päeva tagasi oli selline tore lugu, et olin hommikul duši all just juuksed märjaks teinud kui elekter ära läks. Et kell oli vähem kui 6:30, oli õues KOTTpime ja ma ei näinud vannitoas absoluutselt mitte kui midagi. Õnneks olid šampoonid ja värgid kohe mu käeulatuses, niiet mõtlesin, et küll kohe see elekter tagasi tuleb ja nii olingi pilkases pimeduses oma 10 minutit duši all. Sest otse loomulikult mingit elektrit ei olnud ega tulnud, niiet ka hommikusöök oli meil küünlavalgel. Samas üliromantiline, nii võikski hommikuti tööle minna!

Elektrikatkestusi on ka pärast seda vähemalt kolmel korral olnud, muuhulgas näiteks eile, kui linnast tagasi saabusin. Kohe kui tuppa jõudsin ja oma ostetud kraami inspekteerida tahtsin, oli tuba jälle nagu kotis. Istusin siis oma 45 minutit niisama ja mõtlesin elu üle järele. Veider, et olen siinse 80-tunnise töönädalaga juba nii ära harjunud, et laupäevane lühendatud tööpäev (7 tundi) tundub juba nagu nali. Inimesed, nautige oma 9-5ni elu, see on köömes ma ütlen!

Niisiis, nädalavahetus viis mind taas linna peale, seekord ohtra veini ja vahva tantsulkaga samas klubis, kus korra varemgi olen käinud. Naistele on muidugi sissepääs tasuta. Sest 9 naist 10st, kes üleüldse ööklubis käivad, on prostituudid ja neil ju raha pole tööle minnes. Ka garderoobitasu küsitakse mitte jakki hoiule andes, vaid siis, kui tahad seda tagasi saada. Et äkki ongi nii, et müüginaised teenivad vahepeal omale jope tagasivõtmise raha.

Üldiselt suhtutaksegi siin naistesse väga suurte eelarvamustega. Näiteks kui uude laevatehasesse kolisime, siis näitasid valvurid näpuga minu peale, et mis see hakkab ka siin tööle või?!

Samamoodi on lood meie bussijuhiga. Vastik ennast täis odekolonniga üle kallatud jobu, kes ei suuda aktsepteerida, et saab käsklusi tulekute-minekute kohta minult. Meil on juba mitu-mitu tüli olnud. Sest ma ei saa leppida sellega, et ta hommikuti teinekord pool tundi hiljaks jääb ja tema ei suuda leppida sellega, et ma siis talle ütlen, et ta ei tohi hilineda. Oehjah.

Muide, hotelli restorani kokad on vist suured puuviljafännid, sest väga tihti saame näiteks omletti punaste rosinalaadsete marjadega ja ühel õhtul oli loomalihahautises peale ohtrate õunte ka kirsid, kividega muidugi. Hotelli söök hakkab mulle järjest rohkem vastu, niiet kui vähegi võimalik, käin väljas söömas. Kahjuks asub hotell tublisti linnast väljas ning ainuke võimalus linna saada on taksoga (edasi-tagasi 25 eurot), kuid tavaliselt ei ole mul seda aegagi, et 30-40 minutit linna sõita, süüa ja veel tagasi ka samamoodi tulla, niiet topin vägisi omale hotelli vanadest toidujäänustest valmistatud koeratoitu sisse ja unistan, et äkki järgmine kord niiiiii vastik ei ole. Tavaliselt on :)

Ilmad on järsult külmemaks läinud  ning varasemast 10-15 C on alles jäänud näkased 2-3; üleeile tuli ka õrn lumekiht maha, mis küll päeva jooksul ära sulas. Mul on ülimalt hea meel, et töötan nüüd konteineri asemel jälle soojas kontoris, sest muidu oleksin juba jääpurikas! Need laeva kõrval asuvad konteinerkontorid kõiguvad tuules jubedalt, niiet seal jääksin kindlasti merehaigeks veel takkaotsa. Vähemalt laev muudkui valmib ja valmib ja ühel hetkel saab vist tõepoolest valmis ka, siis saan seda mere peale testima minna nädalaks-kaheks. Laev ise on mõeldud erinevateks teenindusfunktsioonideks merel: sellel on 2 kraanat ja allveerobot, 56 kajutit, mis mõeldud ligikaudu 100 inimesele ja isegi pisike jõusaal. Pärast esimest visiiti sellesse müraurkasse ootangi ilmselt, kuni see päris valmis on ja siis lähen uuesti.

Üks tüüp räägib mulle praegu siin kontoris, et me homme siili sööma läheks, pidi väga hea olema :D

Aga juba kolmapäeval tulen Eestisse ning olen seal 5. jaauarini. Niiet mu blogi naaseb uuel aastal uue hooga, nüüd tuleb PUHKUS!

Laeva peale minek - seal võib käia ainult kaitseülikonnas + turvasaapad + kiiver + prillid + kindad kah veel

Panoraampilt sellest, kuidas ma panoraampilti teen

Teletorni fuajee pühal altaril on muidugi teler

Baku Neitsitorn - meri olevat kunagi ulatunud esimese samba lõpuni. Siis hüppas sealt legendi järgi surnuks end Baku khaani tütar, kes ei tahtnud isa väljavalitud mehega abielluda; ehitatud 12. sajandil

Sedereki turg. Asub meie hotelli vahetus läheduses ja on kõikide oma sadade paviljonide ja rämpsulettidega vist umbes Viljandi-suurune

Mošeed on kõikjal, ka keset turgu. Ehk palvetavad seal kaupmehed, et saaks turistidelt rohkem raha röövida

Maailma madalaim pealinn

Reedel kaevasid mingid sigudik-töömehed hotelli läheduses maad ja muuhulgas tuhnisid välja ka meie hotelli internetiühenduse, mistõttu ei ole ma vahepeal blogida saanud. Eile keskpäevast saadik puhus siin selline tuul, et hakkas sama kõhe nagu Islandil; kui eile oma jalutuskäigult linnas tagasi hotelli jõudsin, oleksin peaaegu ümber kukkunud, sest selline vihin oli lihtsalt.

Baku, aserbaidžaani keeles Baki, tähendabki tõlkes „tuulte linna“. Ilmselgelt on see igati kohane nimi, sest selliseid pikki ja meeletult tugevaid tuulepuhanguid on siin olnud üsna mitu korda. Ja see tuul on niivõrd tugev, et minu toa aknad hotellis värisevad ja undavad ja teevad sellist lärmi, et pean kõrvatroppidega magama. Õnneks iga päev lugu nii hull ei ole ja tegelikult paistab siin enamuse ajast päike ning mõnel päeval pole tuult üldse. Olen siin nüüd olnud juba natuke üle kuu ning näinud vaid üht vihmasadu ja mõned harvad korrad õrna tibutamist.

Enamus lehed langevad puudelt alles nüüd, detsembri alguses. Lähenevatest jõuludest pole siin erilist märki peale mõne ükskiku kaubanduskeskuse plastmassist tehiskuuse ja võidunud Coca-Cola reklaamposti kesklinnas. Aserbaidžaanlased on ametlikult küll moslemid, aga tänavapildis ei paista see praktiliselt üldse välja, samuti ei ole ma veel kedagi näinud mõnel kohustuslikul palvetamisajal tänaval vaipa ja ennast selle peale maha viskamas ning Allahi poole hüüdmas. Mošeede ümber mingit rahvast siiski tavaliselt tiirleb ja sealiha praktiliselt üldse ei sööda, aga alkoholi pruugivad nad siin peaaegu kõik.

Baku on üle 5500 aasta vana ja siin elab üle 2 miljoni inimese, kuid kesklinn on mõnusalt kompaktne ja seal on üsna lihtne orienteeruda. Eile tegin põhjaliku tiiru vanalinnas, mis on kohati võib-olla liigseltki renoveeritud, aga muidu igati kena ja nunnu. Seda ümbritseb üsna sarnane linnamüür kui Tallinnatki, ainult et liivakivist. Külastasin ka Shirvanshahi paleed, mille too valitseja 12. sajandil rajas ja uitasin niisama sihitult küngastest alla ja küngastest üles, nii nagu tuul parasjagu lükkas.

Baku on ühtlasi maailma madalaim pealinn, sest asub pea 30 meetrit merepiirist allpool. Müstiline. Varem oli merepiir siin tunduvalt kõrgemal, nagu on näha ka mõnelt ajalooliselt kesklinna ehitiselt, aga viimase tuhande aastaga on linn sõna otseses mõttes pikemaks kasvanud, sest meri annab vaikselt alla. Tegelikult on Kaspia meri muidugi maailma suurim järv ja seega merepiiri ei määra.

Aserbaidžaani lipp on vot selline:

Sinine riba sümboliseerib Aserbaidžaani Türgi päritolu

Punane tähendab demokraatiat (hihihi, siin ollakse demokraatiast tegelikult sama kaugel kui meie laev vettpidavusest)

Roheline tähistab islamit.

Kuu ja täht on Türgi muhameedlikud sümbolid ning tähe harud tähistavad kaheksat Türgi rahvast.

Riigi president on viimased 10 aastat olnud Ilham Aliyev, aga suurimaks presidendiks loetakse siiani esimest presidenti Heydar Aliyevit, kelle pilte ja kelle auks nimetatud hooneid kohtab siin kõikjal. Lennujaam, muuseum, tänav, Aliyevi-nimeline keskus... tõeline iidol.

Lõpurõõm: hotelli restoranis on pipra- ja soolatoosid pidevalt omavahel segi aetud, niiet vähemalt kolmel korral olen oma hommikupudru sisse seetõttu pipart raputanud. Ja keedetud hommikumunad on vahel nii vedelad, et munavalge veereb kolinal välja , aga teine variant on, et siniseks keedetud. Laupäeva hommikul sain hallitanud oliive ka, mmm.

Vaade Shirvanshahi kodu ukse eest, ehitatud 12. saj.

Vanalinna ümbritsev müür

Selles vanalinna restoranis käisime eelmisel nädalavahetusel söömas, kohapeal selgus, et tegemist oli alkoholivaba söögikohaga, seda aga korvas toidu kohal virvendav diskovalgus, niiet ma ei saanud arugi, mida ma sõin, sest iga 5 sekundi tagant vahetas toit värvi

Värav otse Baku hinge

Tuttav moosinägu vaiba peal, ei tea kas selle ostja asetab selle seinale või põrandale?

Patseerimistrepp

Tõeliselt nunnu maja koos tõeliselt nunnu konditsioneeriga

Shirvanshahi kodu kõrval; paremal olev värviline torn kujutab tulbikujulisi teeklaase, milles siin maailmanurgas teed juuakse

Vaade Shirvanshahi palee mošeele

Üks maja kesklinnas, mille akendel on igal majaküljel kujutatud kronoloogilises järjestuses erinevaid pühakuid; täpne maja otstarve mulle teadmata.

Mudavulkaanid ja eelajaloolised koopakraaped

Järjekordne töönädal on möödas nagu niuhti - seekord oli tavalisest veelgi rohkem segadust ja mässamist, kuna oleme uude laevatehasesse kolimas; õnneks ainult 500 m kaugusel praegusest asupaigast. Praegusesse kuivdokki, kus laev on u 2 kuud olnud, tahab oma kaatri tuua hr President isiklikult, niiet meid visatakse lihtsalt välja. Tegelikult oleksime pidanud juba nädal aega tagasi kolima, aga selle laevaga on lood juba kord nii, et kõik seda ümbritsev on täiesti kaootiline, keegi midagi kunagi ei tea ega planeerida suuda ja iga päev tulevad aina uued probleemid ilmsiks. Paari päeva eest näiteks selgus, et kõik laeva 600 lukusüsteemi tuleb koos võtmetega välja vahetada, sest ükski võti peale üldvõtme ei ava ühtki lukku. Kuna meie ehitatavat laeva tehakse tegelikult ühe vana Norra küna peale, siis seesama Norra müüja peab muidugi need lukud Norrast saatma ja need ise kinni maksma, aga jälle nihkub laeva lõplik valmimine edasi. Ja see lugu on ainult piisake merre.

Kaks korda, kui laeva on kolitud, on toimunud ka erinevad lekked - praegusesse kuivdokki kolides näiteks tuli 40 cm vett laeva sisse. Täna, kui prooviti laeva kuivdokist tehasesse kolida, tuli samuti välja, et kuivdokk on vahepeal ise lekkima hakanud ja seetõttu nihkub kolimine praeguse seisuga homsesse. Jne. Jne. Jne. See kuivdokk on muidugi oma 50 aastat vana ka ja kuulsin, et mõnes teises riigis võiks sellise lobudiku kasutamise eest vastutajad lihtsalt vangi panna, sest laev liigub selle peal vähemalt meeter edasi-tagasi, aga peaks täiesti paigalseisma, kuna ehitajad (maalrid, keevitajad jms) teevad muuhulgas ka selle all ja ümber tööd.

Laevast endast ma ühtki pilti üles panna ei tohi ja ühtki nime või vähe konkreetsemat asja ma ka avalikult mainida ei saa - muidu ei julgeks keegi selle laevaga kunagi vist mitte kui mingit tegemist teha. Eelmisel nädalal sain suure lunimise peale ka ise korra sellel ära käia: oli selline paras monstrum, täis müra ja kära ja treppe ja luuke ja masinaid ja kraanasid ja Rolls Royce-i mootoreid ja ... oi kui palju asju. Umbes sellised asjad toimuvad seal ka - käis üks ülevaataja, kes käratas, et mis lahtised konksud teil siin dekil on, see on ju ohtlik. Konksud saeti maha. Siis tuli järgmine ülevaataja (igasuguseid erinevaid ülevaatajaid käib iga asja kohta kogu aeg, vähemalt 50 eri inimest) ja ütles, et mis teil siin toimub - kraana konkse pole nüüd ju kuhugi kinnitada. Ja konksud keevitatigi dekile tagasi. Täielik kilplaste süsteem! 

Niisamuti tehti ka avariiväljapääsude luugid takkajärele, kui kogu laevakere (laev tehti algsest toorikust oluliselt kõrgemaks) juba ammu valmis oli saanud. Äsja oli ka nii, et ühe külje peal tüübid puhastasid laeva liivasurvega ja siis paari meetri kaugusel maalrid värvisid. Võite ise arvata, mis kvaliteet nii tulla saab ja kui mitu korda seda üle peab pärast värvima, et tulemus ühtlane jääks.

Kirsiks meie laevatordi peal ei lubata tehasesse tuua ühtegi meie maalrit ega keevitajat ning nad saadeti kõik koju. Mitte, et värvimis- või keevitustööd valmis oleksid, oo ei, kaugel sellest. Nüüd alles hakkab nalja saama, sest ainuke variant on kasutada nüüd kohalikke töömehi. Hiiihihihiiii!!!

Minu elu teeb see küll kõvasti kergemaks, sest meie seltskonda, kes me kõik ühes hotellis elame ja keda mina pean busside jms igasuguste eri asjadega majandama, on alles kõigest 25 nendest 90st, kes olid siin kõigest 3 nädalat tagasi, kui siia tööle tulin. See tähendab, et mahume kõik ilusti ühe bussi peale ära ja tööl hakkan nüüd käima alles 7.30-st ega pea enam stressama, kas buss ikka viitsib tagasi hotelli sõita, et teist poolt rahvast peale võtta või unustab ta sellelihtsalt ära; niisuguseid juhtumeid on olnud ikka mitu korda nädalas senimaani.

Aga täna sain lõpuks ka linnast väljas käidud - Gobustani piirkonnas mudavulkaane ja eelajaloolisi koopamaalinguid vaatamas! Reis oli super: päike paistis, sooja u 14 C, meri sillerdas ja muda mulksus. Aserbaidžaanis on üldse üle 400 mudavulkaani, mille muda kasutatakse rohkelt ka kosmeetikatööstuses. Mudavanni ma seekord ise küll ei võtnud, aga tõelise elamuse sain küll - mudavulkaanide piirkond nägi välja täpselt nagu kuumaastik, kus siis küngaste otsast rögina ja mulksumise saatel 9 km sügavusest maa alt Gaia elu välja kees. 

Seal läheduses asuvad koopakraaped pärinevad lausa kiviajast ja asuvad ilusasti kohe ühe kinnise vangla kõrval, nii nunnu. Piirkonda sisse sõitmiseks tuleb läbida tõkkepuu, mille ees ootab politseinik. Hr politseinik teatas meile kohe lahkelt, et kui tahame mudavulkaane vaatama minna, siis selle jaoks on vaja eriluba, aga tema oma vastutulelikkusest võib 20 manati eest meid sinna viia. Õnneks oli üks mu tuttav paari päeva eest seal käinud ning teadis rääkida, et sõitmine on sinna küll jumalamuidu ning tema maksis sinna juhatamise eest 12 manatti. Nii õnnestus ka meil koopamaalingute muuseumis sarnane diil välja kaubelda, sest ühtki silti või juhist vulkaanideni ei juhata ning ise oma rendiautoga poleks me ilmselt mitte ühegi kaardiga maailmas neid ümbritsevate mägede vahelt üles suutnud leida. 

Baku ümber ongi kõik täielik kärsanud kuivanud pruun kõrb, täpselt nagu keegi oleks maailma ainult seepiatoonides joonistanud. Sisemaal olevat siiski ka rohelust. Ilmselt just seal kasvavadki igasugused kelmikad ja põnevad puuviljad, mida siin avastanud olen: ühed näiteks on feijoad, väikesed rohelised munakujulised punnid, mis maitsevad nagu guaavi-ananassi-maasikasegu; teiste pildil olevate käkkide nime ma ei tea, aga välimuselt meenutavad need mädanenud minihurmaad ning nende sisu sarnaneb tekstuurilt moosile ja maitseb nagu balti jaama rasvapiruka-halvaa-tikri-õunasegu. Päris head!

teretulemast Kuule

maakeral läks vist süda pahaks

oi, kuidas saaks siin alles mudavanni võtta! Kui see ainult brrrr kui külm ja 9 km sügav poleks...

 mudapanoraam

mulks, õnneks sisse ei astunud

seepiavärvides vulkaaniline maastik

feijoad ja väiksed pruunid magusad käkid, minu praegune külmkapi sisu

Gobustani UNESCO kaitse all asuvate eelajalooliste koopamaalingute sissepääs

kiviaja tants paadi ümber

Vasja oli siin, 3000 e.m.a

vaade koopakraabete mäe otsast, taamal paistab Kaspia meri

                                                                          Ammuuu!