HCMC ehk Saigon: Prügimägi ja Paradiis

Pärast Halongi lahel tiirutamist lendasime kahetunnise siselennuga 1500 km kaugusele lõunasse Ho Chi Minh Citysse (HCMC) ehk Saigoni. See oli ka ainuke sihtkoht, mida oma eelmisel Vietnami reisil juba külastanud olime. Kuna endine Lõuna-Vietnami pealinn meile esimesel korral väga meeldis, siis tahtsime tagasi. Ja ei kahetsenud!

Kuni Vietnami taasühendamiseni 1975. aastal kandis see hiigellinn tegelikult nime Saigon-Cholon või vietnamipäraselt Sai Gon - Cho Lon. Vietnami keele sõnad on sama lühikesed kui selle riigi elanikudki ehk et pea kõik sõnad on ühesilbilised. Cholon tähendab otsetõlkes suurt turgu ning vanasti oli see eraldi linn, asustatud peamiselt hiinlastega, tänasel päeval on Cholon osa HCMC-st ning tuntud ka kui Vietnami suurima Hiinalinnana.

Eelmisel vietvisiidil jäi meil Cholon täiesti külastamata, kuna District 1, peamine rändurite meelispaik ja põhiline kesklinn on ise juba niivõrd suur, et me tookord sealt välja ei jõudnudki. HCMC on jagatud lausa 24 districtiks ja seal elab rohkem kui 8 miljonit inimest.

Cholon ei ole tüüpiline Hiinalinn, kus sisenejaid tervitab Teretulemast Hiinalinna silt ja kõik hooned on järsku hiinapärased ja paberlaternatega kaunistatud. Keskne arendus või süsteemsus tundub HCMC Hiinalinnas täielikult puuduvat, sest hiinalikkust peab kohati lausa tikutulega otsima, kuna igaüks, kes tahab, on linnaossa püstitanud täpselt selliseid kitsaid kuute nagu pähe tulnud on. Tulemuseks on tõeline odavate betoonkoletiste, vanade ja kahjuks lagunevate prantsuse koloniaalstiilis majade, hiinapäraste templite ja kõikjal laiuvate kiiskavais toonides neoonsiltide virvarr, mis tõtt-öelda meile suuremat silmailu ei pakkunud:

Selles Hiinalinnas vohab tänase päevani kõikjal oma ligaseid kämblaid sirutav turg, milles liikudes tungib aeg-ajalt ninna hingematvalt läppunud kalakastme-sooja liha-mädanevate juurikate odööri ja soovitatav oleks lahtiste kingade asemel kohati kalamehesäärikuid kanda:

Ühtlasi saime Cholonis kaks korda piki näppe seal pakutava ja kusjuures paljukiidetud toiduga. Esimeses kohas palusime kohvi, mille peale toodi meile oma poole liitri kondenspiimaga magustatud rämelääge jääkuubikuämber, kuhu ka tilk kohvi lisatud oli. Lonksasime, öökisime, tasusime, tänasime ja jätsime täis klaasid lauale.

Proovisime järgmises kohas õnne söögiga: saime kumbki erineva kuivanud, rasvast läbiimbunud tundmata päritoluga vorstitükke sisaldava lägakausi- ja taldriku; minu omast kriiskas vorstitükkidele lisaks sellele puistatud neoonoranži kahtlast puru ning kui väga ma ka värve ei armastaks, siis süüa ma sellist ebamaist tooni asju ei soovi. Võtsin siiski ühe ampsu riisikallerdise-halli vorsti- kiiskavoranži puru segu, mis sisaldas ka liisunud võid meenutavat möksi; tasusime, tänasime ja lasime täitmata kõhtudega jalga.

Naasime oma armsasse District 1, kus söögist vähe rohkem sotti saame nüüdseks ja elu oli jälle lill.

Ööbisime seekord samas mõnusas katusebasseiniga hotellis, mille eelmine kord avastasime ning me ei pidanud sugugi pettuma. HCMC õhkavast kuumusest on maailma parim alternatiiv aeg-ajalt põgeneda mugavasse õhukonditsioneeriga varustatud miljonivaatega tuppa Vietnami moodi ehk vasakul paistab city ja paremalt kohe meie akna alt prügimägi:

Eelmisel korral oli suurte Vietnami taasühendamise 40. aastapäeva pidustuste pärast üks linna sümboolseimaid hooneid, Iseseisvuspalee või Independence Palace külastajatele ilmselt turvakaalutlustel suletud, seega kasutasime nüüd võimalust seda meie Linnahalli meenutavat kuldsetel kuuekümnendatel rajatud kandilist monstrumi lähemalt uurida.

Siin elas ja möllas 1975. aastani Lõuna-Vietnami vabariigi president, kui Põhja-Vietnami tankid otse raudväravaist läbi sõitsid ja tänase päevani lõplikult vietkongide kommunistliku viisnurgaga lipu katusele heiskasid:

Külastasime veel ka Jade Emperori templit, kus Kristjan leidis, et nagu ennustamisautomaat sees istub, paksu viirukihaisu levitades:

Lisaks budistlikele ja taoistlikele templitele leidub kõikjal Vietnamis ka kristlikke elemente ja käputäis kristlasi. Näiteks kellegi rõdul, kohe ilusti viisnurga all seisis üks Maarja ja uudistas hullunud rolleriliiklust:

See on küll ilmselge nonsenss, et vaid 15% rahvastikust valitsuse väitel siin religioossed on, kohalike sõnul on see protsent pigem 99. Igaühel on kodus või oma äri nurgas ikka vähemalt väike altarike püsti, kuhu siis sümboolseid ohvriande tuuakse. Kes õlut, kes lilli, kes värskeid puuvilju. Kommunistliku parteiga ühinejad peavad oma mistahes usust aga ametlikult lahti ütlema, vahetades selle vist Suure Juhi Usu vastu välja, kuid salamisi kummardatakse tegelikkuses ikka enda religiooni edasi.

Väisasime veel Saigoni (kohalikud kasutavad ka kusjuures HCMC ja Saigoni nimetust mõlemat vaheldumisi) botaanikaaeda, mis ühtlasi toimis loomaaiana. Troopilise kliima tõttu ei olnud botaanikaaial ühtegi seina, kuna kõikmõeldavad lopsakad taimed vohavad siin aastaringselt rõõmsalt välitingimusteski.

Botaanika-loomaaed paikneb suisa keset Saigoni ja moodustab ümbritsevate kõrghoonetega kummalise sümbioosi:

Loomade puurid paiknesid troopiliste taimede vahel, kuid pooled loomad elasid puuridest väljas; nägin vabalt ringi jooksmas nii rasvaseid rotte, osavaid oravaid kui ka armsaid ahvikesi, kes ilmselt pisikesest peast puurivarvaste vahelt läbi olid pugenud ega suuremaks kasvades enam tagasi ei mahtunud:

HCMC on ööpäevaringselt elust pulbitsev suurlinn, kus teha ja näha oleks vist lõputult. Võrreldes Hanoiga on see tunduvalt moodsam ja puhtam. Vähemalt kesklinna osa, kuni nurga taha või Mekongi vette ei vaata. Viimases voolab laiskades pruunides lainetes iga ruutmeetri kohta rets sodilasu; linna sajad ja tuhanded rentslid sülitavad kõik endasse imetud tühjad kokakoolapudelid ja kasutatud plastikkarbid otse jõe põhjatusse makku.

Seljakotirändurite põhimelu kulgeb piki Vo Van Kieti tänavat, kuhu sattudes püütakse iga 2 sekundi tagant turistidele mõnda toodet või teenust pähe määrida:

Kogu seda kirevust saadab absoluutse maksimumi ja kuulmistaluvuseni keeratud disko- ja karaoketaust, mis huugab igast tänava baarist. Me Kristjaniga olime seetõttu iga kord sinna sattudes paari minutiga põgenema, sest nüristavamat ja häirivamat tausta on keeruline ette kujutada. Lisaks pakutakse selles turistioaasis ainult läänelikke toite, kuid Vietnamis viibides tahame üldjuhul ikka kohalikke toite mekkida.

Ainult magustoitudega kipub siinkandis kehvavõitu lugu olema. Teatud mööndustega on minu jaoks okei hiina stiilis mooncake, kui mul õnnestub normaalsuse piires täidisega eksemplar leida (kõige levinum tundub olevat duriani maitseline). Kuukoogikese taigen on tehtud ubadest ning maiustus on tihke ja raske, täiesti unikaalse tekstuuriga. Magusa ja soolase kombinatsiooni armastavad vietnamlased lisavad selle keskele tavaliselt aga soolatud pardimuna ja sellest hetkest muudub toode minu jaoks söödamatuks. Välja näevad mooncake'id niimoodi; üks läks mul paraku prügikasti selle neetud soolase muna pärast keskel:

Olen näinud ka selliste koostisosadega koogikesi nagu munguba + hernes + searasv + durian + melon + soolatud pardimuna + liha. Õõõõhh.

Teised magustoiduvariandid kipuvad olema igat tüüpi ubade või hernestega magusad kissellilaadsed supid. Et enamus asiaate on laktoositalumatud, siis vedelik on üldjuhul kookospiimast või mingit tüüpi tärklisest. Näiteks magus kidney oa-tarosupp. Kärtslilla. No võib-olla kasutaks seda riiulikaunistuseks, aga sööma küll ei kutsu.

Kõikvõimalikke toiduvärve ja sünteelisi aineid, sh msg-d, kasutatakse paraku magustoitudes ja kiirtoitudes siin ka ohtralt. Sattusime näiteks ühte toredaid värvilisi sõõrikuid paksult täis kondiitriärisse, kus aga pontšikusse hambaid sisse lööjat valdas tõeline pettumus, sest fantaasiaküllaselt ilusaks tuunitud konnake kujutas endast värvilise glasuuri all lihtlabast kõige tavalisemat kuiva saia:

Siinsete elanike fantaasia ei lõppe muidugi dessertide kombineerimisel. Ei ole sugugi haruldane menüüd uurides kohata praetud kanajalgu, seakõrva-kevadrulle või magusat seavatti näiteks pardiloote ja mädamunaga. Mis vähegi hamba all (liiga kõvasti) ei karju, see ka potti läheb. Proovisin näiteks krevette tapiokaümbrises, maitses nagu koorimata kreveti täidisega kummikomm ikka:

Vietnamlased söövad tõepoolest vist KÕIKE. Ka jookidega ei hoita end tagasi, iga teine putka pakub rändureile teejalaks näiteks maoviina:

Proovisime selle väejoogi samuti ära ühes külas, maitses rõvedalt nagu lihtlabane viin. Õnneks pimedaks ei jäänud.

Kui rändurid peaksid aga teist laadi kosutust ihkama, siis kõikjal kohtab siin massaažiteenuseid pakkuvaid daame. Näiteks tema, kes tülpinult rolleri sadulas istudes oma osavate käte teenuseid pakkus:

Katsetanud neid massaaže me siiski pole. Jätkub teravaid elamusi selletagi :)

Cat Ba saar: dzunglitriatlon, maoloputus seinal ja kitsekahurid

Cat Ba saar on suurim Halongi lahe asustatud saartest, üle 400 km2. Halongi laht on ilmselt üks maailma omapärasemaid paiku, sest siin on tuhandeid väiksemaid ja suuremaid kõikmõeldavate kujudega paekivist saarekesi, mida nii ohtralt ei leia kuskilt mujalt. Tegelikult on need kõik mäetipud, mis kümnete tuhandete aastate eest meie praeguse planeedi formeerumisel ookeani alla jäid.

Siia vanakuradi sarvejumpsihunnikute vahele sõitsime läbi seitsme maa ja mere ja teist sama palju katsumusi läbides omal käel Hanoist. Kartuses tüssata saada - ja seda üritatakse siin maailma nurgas paraku palju - valin alati pigem marsruudi, mida kasutavad kohalikud, sest transpordijaamades on ka eurooplasele täiesti arusaadavates tähemärkides alati kõik hinnad ja sihtkohad ilusti tabloodel kirjas. Jaama ees lähenevaid meie sihtpaiga suhtes huvi tundvaid kohalikke tuleb lihtsalt ignoreerida, sest paraku on nende ainus huvi ja eesmärk turistidele kallimaid pileteid müüa, kui jaamast saaks; sealjuures võivad need teinekord ka võltsitud olla või teadmatuses reisijat hoopis teisele marsruudile suunata, kui tal endal plaanis, et pettuseahela järgmised lülid saaksid samuti sobival hetkel oma teenuseid pakkuda. Nii prooviti korduvalt teha ka meiega, kuid me ei lasknud end heidutada. Õnneks petturid agressiivsed pole, vaid lihtsalt tüütud.

Kohalikele mõeldud transpordi kasutamise negatiivne pool on samas neile mõeldud busside väiksus ja aeglus. Istume üldjuhul nagu kaks koljatit, põlved lõua all, ning kirume iga paarisaja meetri tagant tehtud peatust, et bussijuht saaks kellegi jälle peale võtta, kes 2 km pärast juba maha tahab saada. Aga kõik see on kökimöki, sest reisisihtkohad on piisavalt põnevad, et tüütu teelolek kohale jõudes kiirelt ära ununeks.

Cat Ba saar asub Hanoist vähem kui 200 km kaugusel, kuid siiasõit võttis aega ligi 4 h. Praamile saime Haiphongi nimelisest linnast, mis oli täis kurbust... lisaks koertele süüakse siin ka kasse. Kassiliha osas puudub mul küll uudishimu täielikult. Bussiaknast nägin ikka omajagu neid söögikohti, kus muuhulgas meo-d pakuti.. eks süüakse siin ka rotte, madusid ja üleüldse vist kõike, mis liigub ja väikeste vietnamlaste nälginud kõhtusid täita suudab. Osa neid eksootilisi rentsliloomi süüakse ka lihtsalt mingil (eba)usklikul eesmärgil. Et kui ikka nt rotti sööd, siis oled nii kõva mees, et äris hakkab RAUDSELT vedama :)

Samas kõige eksootilisema kokkupuute siinse faunaga sain kohe esimesel hommikul Cat Bal ärgates.

Eellugu ka: olin internetis broneerinud 4 ööks fotodel imeilusaina näiva bungalo kohe mere ääres. Aga kui kohale jõudsime, siis selgus, et meile mõeldud hütike oli lisaks mereäärsusele ka keset sulaselget baari tantsuplatsi. Appi!! Ei kujuta ettegi, mis orgiaid seal öösel võidakse maha pidada, sest hotell ise osutus ühtlasi nr 1 peopanemise kohaks siin saarel ja on tuntud lisaks fantastilisele vaatele ka ööklubina. Bungalo katus paistab paremas nurgas:

Teisel pool seina oli avalik wc.

Et no miljonivaade tõepoolest, aga nii võimsaid kõrva- ja silmatroppe küll ei eksisteeri, mis meil seal rahus elada võimaldaksid. Suurt lamenti ei pidanud õnneks lööma, saime end ööseks teise majakesse kaubeldud ja ülejäänud broneeringu tühistatud. Kaval äriidee ikka, toppida kõrvuti üksteise otsa hunnik plekk-konteinereid, need seest vineeriga üle lüüa, katusele väike heinatuust, akna ette okselilla kardin ja voila! - meil on "bungalo"! See maagiline nimetus võimaldas majutuse eest kusjuures kolmekordset hinda küsida võrreldes hotelliga, kuhu hiljem maandusime.

Igatahes, sellest neetult läbikostvast peldikbungalost vihasena hommikust sööma tulles kohtusin ühe erkrohelise-mustatriibulise tegelasega, kes tundus samuti hommikusööki otsivat, aga vist meie tubadest:

Tegin maokesest hunniku pilte ja ronisin üsna lähedale, et seda toredat värvilist triibulist selli lähemalt uurida. Küsisin check outi tehes vastuvõtulaua noorsandilt, mis liigiga tegu on ja kas ka ohtlik. Vastuvõtu noorsand ütles ainult, et mkmm, ei ole. Aga miskipärast kukkus kohe helistama ja ringi siblima ja järsku palusid kõik kohalikud üksteise järel mu pilte näha ja uurisid detailselt, et kuhu madu läks, kustpoolt tuli, mida kandis ja mis rääkis ja kui lahkusime, kisti juba tervet seina katvat põõsast alla, kuhupoole piklik sipsik ennist siksakitas. Jube palju ettevõtmist seega ühe absoluutselt ohutu roomaja asjus! Hiljem teise kohaliku käest uurides selguski, et suht surmavalt mürgine on see madu hoopis, ups. Enam torkima ei lähe, ausõna.

Leidsime uue elukoha, suure ruumika hotellitoa, kuhu mahuks vabalt veel paar inimest ööbima ja maksame selle õhukonditsoneerioaasi eest vaid 11 usa dollarit öö. Siinne vastuvõtulaua tšikk leiab, et me oleme väga humoorikad ja naerab reaalselt iga kord, kui meid näeb :D Ja ülimalt abivalmis on ta ka. Sobib.

Avastasime saare randu, mis on pisikesed, kuid imeilusad:

Cat Ba linna ennast ümbritsevad erinevad vees heljuvad moodustised. Osa neist on ujuvad restoranid, mis õhtu saabudes kolehirmsa karaokega täituvad. Nende heli on sealjuures nii üle krutitud, et ragin kostab vist Hanoisse välja. Ka linnakeses endas on ohtralt kirevaid karaokeparadiise:

Samas elab saart ümbritsevas vees ligi 4000 inimest suisa ujuvkülades, kus elatiseks tegeletakse igat masti mereandide püügiga.

Suurtel värvilistel kalmaaripüügialustel ripuvad küljes sajad väikesed lambikesed, millega pimeduse saabudes (ja see saabub aastaringselt juba kell 6) kalmaare ligi meelitatakse:

Cat Ba linn ise koosneb valdavalt eri värvi betoonhotellidest ja erinevat tüüpi söögiasutustest, sekka paraku ohtralt plastprügi, õlletavaid kohalikke turiste, paar üksikut motokasignaalitajat ja kamaluga totalitaristlikku sümboolikat. Linna saabujaid tervitab kaar, millel minu silma järgi pussitatud rahutuvi (kahtlustan, et vist ei ole siiski see valge jutt mõõk, aga mis siis)

Nilbe kaare alt läbi tulnuid puhkajaid ootab ees aga lõputu hulk erinevaid tuure fantastilisel Halongi ja veidi vähem turistisel ja prügisel Lan Ha lahel ning saart peamiselt katvas džunglis. Valisime nende kahe kombo ja järgmisel hommikul sukeldusimegi Vietnami vihmametsa.

Matk kestis ligi 4 tundi ning kujutas endast suht amokki jooksmist: paraja tempoga ronisime kohati pea püstloodis kulgevaid kiviseid radu 5 mäe otsa ja teist sama palju alla ka. Higi voolas ojadena ning kirsiks me džunglitordil oli moment, kus me giid teatas, et edasi lähme läbi vee. Protestisime, palju suutsime, aga muud üle ei jäänudki, kui vööni märjaks saades läbi mangroovi sumbata. Rapsisin kahel korral kaane oma jalgade küljest ära, prrr.

Me giid oli see sinine vietnami käblik. Muidu igati viisakas ja triksistraksis kuju, aga loodus teda ilmselgelt küll ei huvitanud, enamuse ajast näppis ta oma nutitelefoni hoopiski. Seega ei näinud me peale moskiitode, ühe mao (mida nägin ka ainult mina, Mrs Maomagnet) ja ühe puupulgaputuka mitte ühtegi looma, kuigi neid elab jutu järgi siinses džunglis ligi 300 eri liiki, sealhulgas väljasuremisohus üliharuldane Cat Ba kollane languur.

Ei aidanud isegi me loomi tõeliselt ligi meelitama loodud džunglimatkakostüümid:

See-eest nägime aga päris metsikut ananassi ja no puupulgaputukas alumise lehe keskel oli ka imevahva!

Matka lõppedes sõime korraliku lõuna kohalikus külas ning siis pidime tervele me jungliseltskonnale üllatuseks ratastega sadamasse sõitma. Mitte kellelegi meist ei olnud seda infokillukest varem poetatud. Ja pooled me 8-pealisest grupist ei teadnud ka, et me üldse lahele ja ahvisaarele (Monkey Island) lähme.

Rattad olid leitud vist II maailmasõja lõpupäevilt kuskilt kraavist, sest enamus neist kägises nii räigelt kõvasti, et eemalt kostis  nagu massiline konnamõrv tuleks mööda teed, kõverad pedaalid vänderdamas kitsal asfaldiribal, mis kulges nagu brasiilia stringid mööda saare muhklikke kurve üles alla. Päris mõnus on ilma käikudeta umbes poole meetri jagu lühemale jupatsile mõeldud käulal mäkke vändata. Nii me siis kääksutasime pool tunnikest sadamani, tee peal tervitasime kraavis mõnusasti vanni võtvat vesipühvlit ka:

Kraavipervel kasvasid kangesti vietnami karaokemikreid meenutavad värvilised nuiad:

Lisaks ümbritses me higist lehkavaid kehasid meeletu liblikaparv, õnneks neil haistmine vist suurem asi pole, sest mina oleks nende asemel küll väga kaugele hoidnud:

Meie spontaanse triatloni järgmine etapp oli muidugi ujumine. Tee Ahvisaarele kulges läbi Lan Ha lahe, mis oli imeilus. Iga järgmine saaremoodustis oli vingem kui eelmine:

Ahvisaar on oma nime igatahes küll ausalt välja teeninud, sest terve rannajoon kubises väikestest kukerpallitavatest pärdikutest ja suurematest kokakoolat kaanivatest makaakidest. Aeg-ajalt korraldavat need tegelinskid aga reide inimeste toidupakkidesse ning varastavat suisa seljakottidest kaasa võetud kraami.

Üks ahviperekond elas puu otsas, mille okstelt ahvid end üksteise järel nagu hernepüssist alla kukutasid ja siis jälle üles kargasid. Mu lemmikvaatepilt oli aga, kui ahvid mängisid kulli ja üks põgenes, teine aga tema sabast kinni haaras ja sel moel kelgunöörina mööda liiva kaasa lohises, ihihihiiii :)

Džunglis joostes ronitud, rattaga sõidetud ja Lan Ha lahes ujutud, oleks keegi meile sümboolse triatlonimedali võinud anda küll. Hotelli jõudes kukkusin jalapealt magama nagu keegi oleks off-nuppu vajutanud.

Järgmisel päeval võtsime aga taas jalad selga ja ronisime saare kõrgeimasse tippu Cannon Forti imelisi vaateid nautima. Kohati mõtlesin, et kahurid on vist saart tegelikult valitsevad kitsed, kes oma pabulaid sigadega kordamööda keset teed tulistavad:

.. aga leidsime siiski ka ehtsad II maailmasõja ajal kasutatud kahurid üles. Ei ole vist ükski paik Vietnamis sõjast puutumata.

***
Mõtlesime juba Hanois, et miks küll osa turiste mingeid suuri õhupalle imevad ja nüüd saime siis aru, et ilmselt hingavad neist naerugaasi sisse. Jubee! Õnneks piisab meile Kristjaniga selle asemel mõnest kõverpeeglist ja Vietnami sürrusest endast, et lõbus oleks ;)