Aga meeldis jah! Ja pool riiki jäi täitsa käimata ka meil Kristjaniga, seetõttu tundus pulmareis Vietnami kõige parema plaanina meile mõlemale.
Vietnami rannajoon ulatub keerduva liaanina ligi 3500 km põhjast lõunasse, siin on mitu erinevat kliimavöödet, mägesid, imeilusaid lahtesid, ohtralt saari ja sada muud kohta, mida lihtsalt EI jõua üheainsa kuuajase reisiga läbi käia. Poleks mõtet ka, sest iga uus sihtpunkt siin riigis nõuab endast arusaamiseks paaripäevastki süvenemisaega, oskust korraks aeg maha võtta, et aru saada kohalikust rütmist ja hingest.
Seekord käime läbi need kohad, mis eelmisest vietvisiidist kummitama jäid ja jätkuks veelgi tegelikult põnevaid paiku, mida tulevikuski avastada. Näiteks maailma suurim koobas, mis asub Kesk-Vietnamis, aga sealkandis on praegu taifuunihooaeg, niiet jääb ära, päris nii teravaid elamusi ka ei tahaks. Vietnam on niigi piisavalt kreisi :)
Maandusime mõned päevad tagasi Hanois, nüüd viibime Cat Ba saarel Ha Longi lahes, edasi põrutame taas Ho Chi Minh Citysse ehk endisesse Saigoni, sest seal oli lihtsalt nii TORE; seejärel rändame Canthosse Mekongi deltat avastama ja varbad sirutame reisi lõppsirgel nädalakeseks koos kilpkonnakestega vette väidetavalt ilusaimal Vietnami saarestikul Con Daol.
Hanoi. Vietnamimaa pealinn tervitas meid tuttavliku kuumapahvaka, hektilise liikluse ja viisnurgaohtrusega. Olin juba unustanud, kuidas siinsed tuhanded rollerid nagu kuldkalaparved laiadel teedel ujuvad, suurema auto ees hirmunult kümnesse eri lehte lüües, kuid alati siiski visalt edasi liikudes. Ummikutes põrutavad kärsitumad neist lihtsalt mööda kõnniteid edasi. Jalakäijana teed ületades on seda kõige mõistlikum vist kinnisilmi teha, sest olenemata sebrade ja valgusfooride olemasolust sõidavad kõikmõeldavad ratastega rondid ikka ja alati ainult edasi. Pidurid on neil ilmselt ikka suht kulutamata. Hakkad aga üle tee minema, järske liigutusi tegemata, ujuvad kõik liiklejad vasakult-paremalt mööda ja saab mindud küll.
Pidurdamatuse traditsioonile lisaks on kindel reegel Vietnamis enda tulekust teada anda signaali vajutamisega. Suured autod ja bussid sõidavad kõik suht käsi piiksu peal, nii teavad kõik rollerid oma niikuinii olematutesse peeglitesse vaatamatagi, et keegi on taga. Ja kui hüppavad rooli, siis esimese asjana annavad signaali, et minaaaaa tuleeeen, maailm!!
Seega olime üpris pahased, kui avastasime, et me Hanoi hotelli toa aknad tänava poole olid. Esimestel päevadel kulus valuvaigisteid mitu tükki, et liiklusmürast ja vingugaasist tuikavat pead maha rahustada. Need sõiduaparaadid uhavad siin peale velorikšade kõik vist töötlemata nafta ja kalapraadimisõliga, sest saastest mustavat õhku võiks kohati kui noaga lõigata. Hanoi ongi tegelikult üks maailma saastunumaid linnu..
Positiivsemal noodil on Hanoi täis kirevasse ajalukku ja kultuuri pakitud templeid ning kenasid prantsuse koloniaalstiilis avaraid hooneid, seal on kümneid ja kümneid järvi ning väikeseid parke nende ümber, inimesed on valdavalt rõõmsad ja abivalmis ja istuvad iga päev tundide viisi niisama väikestel taburetikestel kanget Vietnami kohvi rüübates ja ohjeldamatult erinevaid suppe lürpides. Väikesed stiilinäited:
Vietnamlastel on vist maailma kitsaimad elu- ja ärihooned: ehitades maksavad kohalikud maksu maja laiuse eest ning kuna keegi seda maksta ei soovi, siis ongi enamus hooneid meetrilaiused, kuid väga kõrged ja sissepoole sügavad. Seetõttu on odavaimad hotellitoad ilma akendeta - ja neid on väga palju. Näiteks meie Hanoi hotell:
Tundub, et kitsas pole hanoilastel mitte ainult ruumi, vaid ka teatripiletitega, sest ühel õhtul tuppa naastes olid mu lauale jäetud veenukuteatri piletid LÄINUD. Ja ei ilmunudki välja. Ju siis koristaja sai vähemalt showd nautida. Mis siis ikka, otsisime teist tegevust, sest need etendused müüakse kõik enne algust välja.
Esimese vaatamisväärsusena käisime Hoa Lo vanglas. Et ikka kohe alguses mürakaga elamused ära saada :)
Selle prantsuse koloniaalstiilis ehitatud endise vangla seinad on näinud nii mõndagi. Prantsuse võimu ajal hoiti 400 vangi jaoks ehitatud majas kohati lausa 2000 vietnami vangi ja seda täiesti ebainimlikes tingimustes, sajad vangid surid kehvade hügieenitingimuste ja saastunud toidu söömisest. Ühtlasi põgenes siit prantslaste ilmselt mitte nii valvsa baguetteisilma alt sadakond vangi rentsli kaudu vabadusse, kohati oli rentsel küll vaid 20 cm lai, aga näljasurma veerel vaakuvad pisikesed vangid mahtusid ilusti koos inimekskrementide ja prussakatega läbi.
Ameerika sõja ajal hoidsid vietnamlased omakorda siin vangis kinnipüütud ameeriklasi, kes suisa vastupidistes tingimustes irvhammaste poolt Hanoi Hiltoniks nimetatud vanglas tõelist puhkust nautida said: nad said mängida võrkpalli, korraldada jõulupidusid, mängida malet ja süüa head-paremat. Teiste seas istus siin kinni senaator McCain, kelle piloodikostüüm uhkelt klaasi taga veel nüüdki demonstreeritud on.
Lisaks käisime ka ajaloomuuseumis veel vietnamlaste pikki kannatusi täis ajalugu inspekteerimas. Suurem rõhuasetus oli pandud muidugi revolutsioonile ning Lõuna ja Põhja taasühendamisele Ho Chi Minhi juhtimisel. HCM on Vietnamis kahtlemata ebajumala seisuses, tema pilte, monumente, lapsi musitavaid plakateid ja kõikvõimalikke muid šedöövreid kohtab tõesti igal sammul, viisnurk kumamas hr esikommunisti lauba kohal. Viimased paarkümmend aastat lebab HCM nagu Leningi palsameeritult sarkofaagis ja tema kaamet kitsehabemega nägu käib aastas imetlemas tuhandeid vietnamlasi. Õnneks või kahjuks meil zombiga kohtuda ei õnnestunud, sest parasjagu viibib austatud eks-riigipea oma igasügisesel "sanatooriumi"visiidil Venemaal, kus ta ammu surnud keha mitu kuud hooldatakse. Äkki saavad Leniniga ka kokku :)
Mis meil aga õnnestus ära proovida, on kurikuulus koerapraad. Ütlen ausalt, et minu meelest on ülimalt silmakirjalik öelda, et just koera söömine mingil viisil kuidagi teistmoodi ja ebamoraalne on kui näiteks lehma või sea. Muidugi eeldusel, et need koerad on ka selleks otstarbeks kasvatatud. Kellegi chihuahuat vaevalt nüüd vietnamlased sööma hakkaksid, aga siinkandis ja ka näiteks Koreas ning mõnes paigas Hiinas süüakse koera nagu iga teist söödavat looma. Tihti ka seetõttu, et koeralihal usutakse mingeid supervõimeid olevat. Vietnamlased näiteks usuvad, et koeraliha söömine teeb lõpu ebaõnnele ning annab jõudu. Päris kiirtoidurestoranis seda looma siin muidugi ei saa ning mõned vietnamlased vaatavad kindlasti ka thit cho söömisele viltu, kuid koht, kus meie käisime, oli igati tavapärane Hanoi tänavatoidusöökla, kus meiega tulid sõbrunema ka koera ja kohaliku riisiveiniga päeva õhtusse saatvad IT-mehed. Täiesti tavalised kohalikud ühesõnaga. Pakkusid oma kilekotiga kaussi serveeritud riisikärakat meilegi ja kinnitasid kui ühest suust, et pidi meestele kole kasulik olema.
Koer maitses nagu loomaliha tekstuuri, kuid pigem sealiha või õigemini keedetud seakeele maitsega. Halb ei olnud, aga eriti ei maitsenud ka. Võib-olla kui oleks kõrvale kuum supp toodud nagu kohalikele, oleks rohkem söönud, aga neid külmi lõike ainult paar tükki sõimegi ja kollased imelikuna näivad tükid ja koeravorsti jätsime igaks juhuks siiski puutumata. Nägid lihtsalt liiga kahtlased välja. Hot dogi ei taha ka vist niipea...
Imelikest, kuid ootamatult maitsvatest asjadest oleme veel avastanud munakohvi. No täitsa lõpp, aga tõesti hea jook. Kuumale tökatkangele vietnami kohvile ehitatakse peale vahustatud munavalge ja kondenspiima mütsike, mis maitseb nagu sulanult veniv vahukomm:
Haa, juba esimesel päeval jäime korraliku paduvihma kätte ning mu kingarihm läks ilmselt niiskusest liimist lahti. Et aga saaksime edasi konnata, tegi Kristjan mulle kilekotist uue rihma, tundsin end kui tõeline Tuhkatriinu:
Proovisin pool päeva tulutult uusi kingi leida, sest vietnamlased on ju niiiii neetult pisikesed ning Euroopa suurus 39-le kingi lihtsalt EI tehtagi. Alles järgmise päeva lõpuks leidsin ühed superigavad, kuid asised rihmikud, mis olid ainsad piisavalt suured ja nendega ma nüüd ringi lasengi. Enne aga jõudsin juba kingsepal keset tänavat mulle vietnami kotad lasta meisterdada, aga need hõõrusid poole tunniga jalad villi:
Üleüldse käib Vietnamis kogu elu tänaval. 5 minuti jooksul nägin naist, kes lõikas tänaval istudes varbaküüsi, meest, kes tänaval pinsettidega kõrvakarvu eemaldas ning noorukit, kes jumalarahus nina nokkis. Ime, et nad üleüldse mingid seinad on vaevunud omale ehitama.
Kõik maailma mõeldavad asjad on meie kasvu arvestades nagu kääbustele tehtud. Tahad midagi lähemalt uurida, pead kummarduma ning tänaval liigeldes on stanged ja putkade rullkardinad meie jaoks nii madalal, et peab hoolikalt tähele panema, et silmi peast välja ei torka. Aga see-eest on väga mugav näha, mis kuskil toimub, sest silmavaade on alati nii pool meetrit allapoole tühi.
Hanoist põrutasime mööda maad ja merd edasi kuulsa Ha Long Bay suunas ning maandusime üleeile Cat Ba saarele, mis asub keset maalilisi meremuhke ehk iidseid karstitükke. Siinsest elust pikemalt juba järgmine kord.
2 comments:
tore lugemine
:)
Post a Comment