Kuid õnneks on Ukradinas ka palju positiivset. Näiteks hullupööra palju kohti, kuhu minna ning veelgi rohkem asju, mida teha. Oma siin veedetud ligi 3 nädalast olen näiteks pooled hommikupoolikud veetnud kohalikus spordiklubis Jane Fonda vanakooli stiilis väga veidrates aeroobikatundides. Ei viitsi ju niisama üksi kodus passida, ema on tööl ja no hea tuju hormoone saab sealt klubist küll alati. Poolenisti seepärast, et nii naljakas on. Kui trenn peaks hakkama täistunnil, siis ukraina piffid voolavad vaikselt nii 5-10 min pärast trenni ametlikku algusaega lonkides kohale, veetops käes ja huulepulk ette mäkerdatud. Kui hästi läheb, tuleb ka treener. Paneb oma tõm-tšidi-pau-vau fitness tracki peale, alati seesama; ning hakkab andma. Deržiite, djevutški, deržiite! Vahepeal kontrollib peeglist oma meiki ja kohendab soengut, siis itsitab, teeb ehk naljagi, ja nii ta läheb.
Õppisin oma esimesed venekeelsed sõnad tegelikult justnimelt aeroobikatundidest, kuhu kuri saatus on mind korduvalt viinud: alguses kunagi Lasnamäe Idakeskusesse ning aastate jooksul siis nii mõnessegi Moldova klubisse kui ka Venemaa Voroneži enda suursugusesse keldripeldikusse. Ja no alati ON naljakas :D
Ukraina kultuuripool on samuti võimas. Piletid Kiievi imeilusasse ooperimajja maksavad naeruväärselt vähe ning on parimatele etendustele ka varakult välja müüdud. Bussipileti rahaga oleme käinud ka Kiievi filharmoonias ning kuskil teatris veel. Peaaegu alati on väga hea ka olnud. Seekord visiteerisime Meistri ja Margarita balletti ning oi, kus see oli alles elamus! Väga kõrgel tasemel oli kõik peale karukäpa-stiilis roosa liivapaberiga 20ndate tualeti, kus(t) järjekord läks naistel välisukseni ning hais puuduliku ventilatsiooni-äravoolusüsteemi tõttu veel kaugemale.
Siis on siin veel selline müstiline koht nagu viineripirukaputka. Kohe peatänava lähedal. Emaga mõtlesime korduvalt, et mis imekaupa seal küll müüakse, et järjekorras seisab alati sõltumata kellaajast mitukümmend inimest. Selline tavaline kiosk, aga teiste kioskite ees pole siin iial selliseid rivistusi. Läksime ka ükskord siis asja uurima ja kui müüja käest küsisime, et mis neil valikus on siis siin kah, saime vastuseks, et üksainus asi ongi - müstiline valgus, inglite pasun ja uduloori pehmeim vaikus: VIINERIPIRUKAS. Friteeritud ja kuum viineripirukas. No võtsime siis ka kaks VIINERIPIRUKAT. Ja ausalt öeldes, ega ma paremat VIINERIPIRUKAT söönud pole küll :D
Kiievi kesklinn on üldiselt pompöösne ja uhke, säilinud on palju sajanditaguseid imeilusa arhitektuuriga hooneid, igaüks uhkelt nikerdatud või armsates pastelsetes värvitoonides. Aga paraku on päris paljud neist ka väga kehvas olukorras ning vajaksid enne katuse allakukkumist kõva remonti. Veel paraku-malt on nende võrratute arhitektuuriüllitiste vahel ka väga rämedalt koledaid sovjetlikke hallhooneid. Kõledad, kandilised, hallid ja samuti lagunenud. Puudub harmoonia. Nagu ka ukrainlaste endi vahel. Rindel sõdivad ju peamiselt ukrainlased ukrainlaste vastu. Riigis on ohtralt venemeelsust ning keegi ei tea, kas ukrainameelsust on sellest rohkem või vähem. Ukraina keeltki ei räägi sugugi mitte kõik ja väga paljud üritused on venekeelsed.
Rindesündmustest ulatub Kiievini õnneks vaid kaja. Aeg-ajalt keegi ikka kas Maidanil või peatänaval Hrešatikul kellegi või millegi vastu protestib, kuid tundub, et sellele üldiselt suurt tähelepanu ei pöörata. Maidanil ringi patseerides küsitakse sageli ka mingisuguseid annetusi sõjaohvrite toetuseks, kuid meile on senimaani täiesti ebaselgeks jäänud, keda või mida ja millist "poolt" nad seal toetavad. Segadus missugune.
Inimesed on üldjuhul täiesti normaalsed kusjuures. Vähe on märgata slaavilikkust riietuses, palju aga ettevõtete juhtimisstiilis. Selline meie jaoks täiesti tavaline asi nagu käibemaks näiteks, väga-väga paljud kohad seda mingisuguse jokk-skeemi abil lihtsalt ei maksa ning seega ka tšekil ei näita. Umbes nagu vabatahtlik duurotškate asi tundub olevat siin käibemaksu maksmine. Aga tänaval õnneks väga inimesed küünarnukiga üksteisele ei viruta nagu mäletan, et oli näiteks Voronežis :)
Ukraina keeles on karu mitte "medved", vaid "vidmid", hihii.
Käisime "väikesel" ringsõidul ka emaga, 400 km kaugusel Kiievist. Esmalt Khmelnitskis, mis on üks järjekordne tööstuslinn, aga seal oli üks väga oluline pood, kuhu mul vaja minna oli; ning seejärel Vinnitsas, mille kandist on pärit ka Ukradina praegune president, hr šokolaadikuningas isiklikult. Mnjaa... mul vajus ikka päris tihti mokk töllakile, millised jubedad lobudikud seal kesklinnas veel alles on. Inimesed elavad sees, kuigi hoone võiks põhimõtteliselt kopaga maha tõmmata ja kellelgi teisel küll kahju poleks. Aga - nagu Ukrainale omane, oli sealgi mitu ilusat maja ka. A mis ma ikka enam seletan, las pildid räägivad iseenda eest:
Olulise poe ees Khmelnitskis, traalivaali, ainult mina tean, miks!
Vinnitsa kesklinn, kole
Vinnitsa "Big Ben", ilus
Vinnitsa kesklinn, kole
Vinnitsa kesklinn, ilus
Millal teie viimati käsitsikirjutatud kino filmilinastuste plakateid nägite?!
Vinnitsa kesklinn, kole vs ilus vs paremal pool jälle kole; keskel toimib pood, aga kaks äärmist hoone osa on nii lagunenud, et hirmsasti tahaks prügimäele saata need
Kole vs ilus, võidab tramm
Vinnitsa keskpargi kukeke, ILUS! :)
Kontrollitud: selles varisemisohtlikus majas linna olulisima kloostri kõrval elavad (inimesed?) täiesti sees.
Aga siis on selline nunnu torn jällegi Vinnitsa kesklinnas.
Vinnitsa linnavalitsuse hoone, ehitatud uusima moe järgi (aastal 1970?)
Vinnitsa, Ukraina lennunduspealinn, no kas pole mitte uhke?!
2 comments:
Väga lahe lugemine ning ilusad pildid ;)
Thanks for taking the time to discuss and share this with us, I for one feel strongly about it and really enjoyed learning more about this topic. Please share some more useful info on Vinnitsa National Medical University also. I can see that you possess a degree of expertise on this subject.
Post a Comment