Ukra(d)ina - jutukesi Kiievist, pildikesi Vinnitsast

Viibin praegu Ukrainas tegelikult juba kolmandat korda. Viimase aasta jooksul siis teist. Enne seda aastaid tagasi. Seoses konfliktiolukorraga Idas on siinne elu läinud veelgi teravamaks. Kui eelmisel kevadel esimest korda metrooga sõitma läksin, proovis kohe kellegi karvane käsi mu käekotist endale miskit meelepärast leida, kuid õnneks oli see lukus. Kahjuks ei võtnud ma kuulda Kristjani soovitust käekoti peale hiirelõks panna, et varas oma pikkadele näppudele teenitud palga kätte saaksin ja seekord jäingi juba rahakotist ilma. Siit ka postituse pealkiri - Ukradina, ehk vene keeli varastatud; ma leian, et nad võiksidki selle d enda nimesse lisada, sest vargusi, nii eraisikute kui riigi tagant, on siin palju. Lisaks avastasin enda suureks kurvastuseks, et ukradina on isegi Kiievi kotlet - tuli välja, kui ühes Ukraina restoranis seda enda lemmik-kanaüllitist nõudsin ja pahandasin, et seda pole ja kuidas nad end üldse niimoodi Ukraina restoraniks küll kutsuda saavad, et see pole üldsegi mitte Ukraina köögist. Ukradina noh!

Kuid õnneks on Ukradinas ka palju positiivset. Näiteks hullupööra palju kohti, kuhu minna ning veelgi rohkem asju, mida teha. Oma siin veedetud ligi 3 nädalast olen näiteks pooled hommikupoolikud veetnud kohalikus spordiklubis Jane Fonda vanakooli stiilis väga veidrates aeroobikatundides. Ei viitsi ju niisama üksi kodus passida, ema on tööl ja no hea tuju hormoone saab sealt klubist küll alati. Poolenisti seepärast, et nii naljakas on. Kui trenn peaks hakkama täistunnil, siis ukraina piffid voolavad vaikselt nii 5-10 min pärast trenni ametlikku algusaega lonkides kohale, veetops käes ja huulepulk ette mäkerdatud. Kui hästi läheb, tuleb ka treener. Paneb oma tõm-tšidi-pau-vau fitness tracki peale, alati seesama; ning hakkab andma. Deržiite, djevutški, deržiite! Vahepeal kontrollib peeglist oma meiki ja kohendab soengut, siis itsitab, teeb ehk naljagi, ja nii ta läheb.

Õppisin oma esimesed venekeelsed sõnad tegelikult justnimelt aeroobikatundidest, kuhu kuri saatus on mind korduvalt viinud: alguses kunagi Lasnamäe Idakeskusesse ning aastate jooksul siis nii mõnessegi Moldova klubisse kui ka Venemaa Voroneži enda suursugusesse keldripeldikusse. Ja no alati ON naljakas :D

Ukraina kultuuripool on samuti võimas. Piletid Kiievi imeilusasse ooperimajja maksavad naeruväärselt vähe ning on parimatele etendustele ka varakult välja müüdud. Bussipileti rahaga oleme käinud ka Kiievi filharmoonias ning kuskil teatris veel. Peaaegu alati on väga hea ka olnud. Seekord visiteerisime Meistri ja Margarita balletti ning oi, kus see oli alles elamus! Väga kõrgel tasemel oli kõik peale karukäpa-stiilis roosa liivapaberiga 20ndate tualeti, kus(t) järjekord läks naistel välisukseni ning hais puuduliku ventilatsiooni-äravoolusüsteemi tõttu veel kaugemale.

Siis on siin veel selline müstiline koht nagu viineripirukaputka. Kohe peatänava lähedal. Emaga mõtlesime korduvalt, et mis imekaupa seal küll müüakse, et järjekorras seisab alati sõltumata kellaajast mitukümmend inimest. Selline tavaline kiosk, aga teiste kioskite ees pole siin iial selliseid rivistusi. Läksime ka ükskord siis asja uurima ja kui müüja käest küsisime, et mis neil valikus on siis siin kah, saime vastuseks, et üksainus asi ongi - müstiline valgus, inglite pasun ja uduloori pehmeim vaikus: VIINERIPIRUKAS. Friteeritud ja kuum viineripirukas. No võtsime siis ka kaks VIINERIPIRUKAT. Ja ausalt öeldes, ega ma paremat VIINERIPIRUKAT söönud pole küll :D

Kiievi kesklinn on üldiselt pompöösne ja uhke, säilinud on palju sajanditaguseid imeilusa arhitektuuriga hooneid, igaüks uhkelt nikerdatud või armsates pastelsetes värvitoonides. Aga paraku on päris paljud neist ka väga kehvas olukorras ning vajaksid enne katuse allakukkumist kõva remonti. Veel paraku-malt on nende võrratute arhitektuuriüllitiste vahel ka väga rämedalt koledaid sovjetlikke hallhooneid. Kõledad, kandilised, hallid ja samuti lagunenud. Puudub harmoonia. Nagu ka ukrainlaste endi vahel. Rindel sõdivad ju peamiselt ukrainlased ukrainlaste vastu. Riigis on ohtralt venemeelsust ning keegi ei tea, kas ukrainameelsust on sellest rohkem või vähem. Ukraina keeltki ei räägi sugugi mitte kõik ja väga paljud üritused on venekeelsed.

Rindesündmustest ulatub Kiievini õnneks vaid kaja. Aeg-ajalt keegi ikka kas Maidanil või peatänaval Hrešatikul kellegi või millegi vastu protestib, kuid tundub, et sellele üldiselt suurt tähelepanu ei pöörata. Maidanil ringi patseerides küsitakse sageli ka mingisuguseid annetusi sõjaohvrite toetuseks, kuid meile on senimaani täiesti ebaselgeks jäänud, keda või mida ja millist "poolt" nad seal toetavad. Segadus missugune.

Inimesed on üldjuhul täiesti normaalsed kusjuures. Vähe on märgata slaavilikkust riietuses, palju aga ettevõtete juhtimisstiilis. Selline meie jaoks täiesti tavaline asi nagu käibemaks näiteks, väga-väga paljud kohad seda mingisuguse jokk-skeemi abil lihtsalt ei maksa ning seega ka tšekil ei näita. Umbes nagu vabatahtlik duurotškate asi tundub olevat siin käibemaksu maksmine. Aga tänaval õnneks väga inimesed küünarnukiga üksteisele ei viruta nagu mäletan, et oli näiteks Voronežis :)

Ukraina keeles on karu mitte "medved", vaid "vidmid", hihii.

Käisime "väikesel" ringsõidul ka emaga, 400 km kaugusel Kiievist. Esmalt Khmelnitskis, mis on üks järjekordne tööstuslinn, aga seal oli üks väga oluline pood, kuhu mul vaja minna oli; ning seejärel Vinnitsas, mille kandist on pärit ka Ukradina praegune president, hr šokolaadikuningas isiklikult. Mnjaa... mul vajus ikka päris tihti mokk töllakile, millised jubedad lobudikud seal kesklinnas veel alles on. Inimesed elavad sees, kuigi hoone võiks põhimõtteliselt kopaga maha tõmmata ja kellelgi teisel küll kahju poleks. Aga - nagu Ukrainale omane, oli sealgi mitu ilusat maja ka. A mis ma ikka enam seletan, las pildid räägivad iseenda eest:

Olulise poe ees Khmelnitskis, traalivaali, ainult mina tean, miks!

Vinnitsa kesklinn, kole

Vinnitsa "Big Ben", ilus

Vinnitsa kesklinn, kole

 Vinnitsa kesklinn, ilus

Millal teie viimati käsitsikirjutatud kino filmilinastuste plakateid nägite?!

Vinnitsa kesklinn, kole vs ilus vs paremal pool jälle kole; keskel toimib pood, aga kaks äärmist hoone osa on nii lagunenud, et hirmsasti tahaks prügimäele saata need

Kole vs ilus, võidab tramm

Vinnitsa keskpargi kukeke, ILUS! :)

Kontrollitud: selles varisemisohtlikus majas linna olulisima kloostri kõrval elavad (inimesed?) täiesti sees.

Aga siis on selline nunnu torn jällegi Vinnitsa kesklinnas.

Vinnitsa linnavalitsuse hoone, ehitatud uusima moe järgi (aastal 1970?)

Vinnitsa, Ukraina lennunduspealinn, no kas pole mitte uhke?!

Küpros, küpriit, küprok

Küprosega kohtusin juba lennukis, mis tegi uhke siksaki-kujulise tiiru selle asuursinise Vahemeres kümbleva saarejupi kohal. Ja oli väga meeldiv esmamulje, mis seal viibitud aja jooksul sugugi kehvemaks ei muutunud.

Küprose kuratlik saba

Põhilise aja veetsime Larnakas, mis pole küll saareriigi esinduslikem kuurortlinn, kuid asub lennujaamale mugavalt lähedal ning on omal armsal moel hubane ja autentne. Turiste sinna siiski mõned ikka satuvad, niiet päris ainuturisteksemplarid me õnneks polnud ka keset küproslasi.

Linna esinduslikem bulvar kannab nime Finikoudes, mis tähendab tõlkes palme ning vastab ka täiesti ausalt kõikidele assotsieeruvatele kriteeriumidele:

 Allee lookleb piki mereranda kilomeetrite viisi linnast välja sealse soolajärve äärde, kus sügistalvel tantsivad flamingod krevettidega vana head toiduahela-flamenkot. Just krevettide söömine nad roosaks pidigi muutma.

Larnaka majad on madalad, natuke räsitud ja armsad. Nurgatagused on kohati veidi prügised, kuid kindlasti ei saaks seda linna räpaseks nimetada. Lõunamaa värk. Kõik õitseb kõikmõeldavates võimalikes ja võimatutes värvitoonides, inimesed kulgevad valdavalt rahulikult ja rõõmsalt. Kaanivad oma küprose kohvi, mis on türgi kohvi kõvasti lahjem laste-versioon ja vahivad niisama.

Paari õõvastava erandiga siiski... Küpros kui Aphrodite sünnikoht meelitab enda rüppe ohtralt muuhulgas ka seksituriste ning igasuguseid kahtlaseid tegelinskeid ma seal veedetud paari päeva jooksul nägin ka. Õnneks otseselt tüütama tulid vähesed. Võimalik, et peletasime emaga nad oma kõva kisa ja lärmi ja naeruga ise eemale :) Mingeid stripiurkaid jms rõvedaid silte eelkõige linnast välja sõites tee ääres nägime küll. Ja peenise-kujulist pudeliavajat täiesti suvalises jäätise-snäkipoes. Mingid silikoonrinnad olid seal ka, stressi maandamiseks vist vaestel poemüüjatel.

Küprose kultuur on huvitav segu kreeka ja türgi kultuurist; Larnaka kandis torkas silma peamiselt küll kreekalikkus nii toitudes kui majade fassaadides. Ka religioosselt on nad kreeka õigeusku ning nt ülestõusmispühad on seal alles tulekul. Nii sattusimegi neile hiiglaslikele ekstraveidratele kanadele ja munadele:

Lisaks torkasid silma kõikjal meeleheitlikult kliente leida püüdvad 6-ukselised taksoussid:

Kahel järjestikusel päeval käisime Larnakast väljas tunniajase bussisõidu kaugusel Nissi rannas ning pärast seda Aya Napas ja veidi kaugemal maad avastamas. Nissi ranna nimetus kõlab küll umbes nagu Võhma poriloik, kuid ega nimi randa riku - sinisemat ja selgemat vett lihtsalt EI ole võimalik ette kujutada. Ning et kohalike jaoks oli jätkuvalt talv (õues ju siiski vaid 25 C), oli rannas ka mõnusalt tühi ja piisavalt ruumi igas suunas end välja ringutada ja päikesepatareisid laadida.

Aya Napa taga Greco-nimelisel neemel asus võrratu looduslik kivisild:

ning sealsamas ka üks vahva merekoobas, kus kindlasti piraadid kunagi oma puujalgu ja enda-nimelisi krõpse peitsid:

Kokkuvõttes leidsin, et Küpros on üks igati avastamist väärt saar, kuhu tahaks kindlasti kunagi tagasi minna ja ka teisi sealseid paiku näha. Seal on aastaringselt saadaval värsked kohalikud puuviljad - ka praegu sain elu parimat vastvalminud pomelot ning avastasin ka uue puuvilja, loquat-i:

Lisaks tehakse seal vahvast kaaropi-nimelise puu viljadest magusat pruuni kleepuvat möksi, mis pidavat väga tervislik olema ja maitse on ka suht ok. Värsked mereannid ja kohalik värskendav vein ei jätnud samuti mind üldse mitte külmaks. Ning külmaks ei jätnud kohe kindlasti mind ka kohalik "talv" - sellise talve võiks täitsa Eestisse importida :)


P.S. Ema ei lubanud öelda, aga talle sittus poest väljudes lind lagipähe.