Maahaige merel ja merehaige maal

Üle-eelmisel nädalal tuli Bakus järsku paks lumi maha ja kogu elu jäi seisma. Läksime tööle nagu Palle mahajäetud maailma seiklema: mitte polnud me ainsad töötajad laevatehases, ka valdav osa poode, bensiinijaamu ja kõiki muid asju olid täiesti kinni ja pimedad. Maanteedel olid kilomeetrite pikkused ummikud, kus lugematu arv sõidukeid olid üksteise külge end kinni sõitnud, linnas oli lugu veelgi hullem: kuulsin juhtumist, kus inimesed pidid politseiautot mäest üles lükkama, sest muidu poleks see kuidagi oma jahipostile saanudki.

Kuigi lumi olevat siin päevaks-paariks iga-aastane nähtus, ei ole aserid ikka absoluutselt mitte selle tulekuks valmis; hoolimata sellest, et Aserbaidžaanis on lausa üle 4000 meetri kõrguseid mägesid ja ilmselgelt ka lund ning külma, ei ole Bakus kellelegi talvekumme ega aimugi, kuidas külmaga üldse sõitma peaks. Nii ongi lume tulekul aseritel lihtsalt töölt vabad päevad, sest no kuidas saab lumega tööle minna?!

Aga eelmisel esmaspäeval algas lõpuks ometi mu kõige põnevam tööpõld siin laevaehituses: sea trial ehk merekatsetused! Kolisime laeva ja kihutasime mööda Kaspia merd, trotsides karisid ja piraate, tehes igasuguseid katseid. Päästepaadikatsed, ankrukatsed, mingite muude asjade katsed ja siis veel igasugused katsed. Et põhiliselt ehitatakse laevu paberitega, lendas igas sekundis kümme dokumenti printerist välja, mis ma siis kibekiiresti kogemata sassi ajasin ja kinni köitsin ja kaptenile andsin ja masinaruumi ja muidumeestele ja... treppidest üles-alla, tiira-taara, kellelgi jälle kuskil midagi vaja, lauatelefon heliseb, aga heli ei ole, internet läks ära, kurat kontor kõigub, juba saab lõunasööki, appi millist seitsmest koogist täna valida, oi kurat jälle on vaja kuskil midagi sahmerdada. Umbes nii ongi.

Söök on laevas nii hea, et ise ka ei usu. Võrreldes hotelli lägaga ikka täielik restoranitase. Mahlased steigid, küpsetatud pardid, kalkunid, karrid, lambahautised, supid, pirukad... ja iga toidukorra juurde muidugi seitse eri kooki ka. Kokaonul on oma ameti suhtes ikka tõeline kirg – iga kord hakkab juba pool tundi enne söögiaja algust reklaami tegema, et täna on see ja too küpsetis tal, ja pärast sööki ikka manitseb inimesi, et proovige mu kooke ikka ka eks ja kuhu te üldsegi ainult ühe portsjoniga lähete, mismõttes te mu madrasa karrit ei proovinudki. Tuleb näidata julma visadust ja kõva vastupanu, muidu pole õnnetuse juhtudes päästerõngast enam vajagi.

Kontor on meil kohe restorani ja suitsuruumi kõrval, niiet eriti hästi. Sisustus on laevas kõikjal kena: nahkmööbel ja pruun puit (ei tea, kas päris, aga kena); ning suitsuruumi konitamistoolid on veel eriti mugavad, saab end peaaegu et pikali suitsetada selle peal.

Katsed pidid kestma nädala, aga nagu ikka, hakkas lõpp venima nagu näts ja jäime veel kaheks päevaks. Ning ka siis öeldi meile, et läheme küll tagasi kalda äärde, aga maale saavad ainult need, kel töö tehtud ja lennupilet juba olemas. Tegime kisa ja kära ja virinat, aga ei midagi, tellija ütles, et jäämegi laeva elama. Päeval käis migratsiooniamet laeva peal ära ja järgmisel päeval äralendajad said maha ja ülejäänud jäimegi pardale, kuid õhtul otsustasime, et no kuramus, nii ikka ei saa – võtsime oma passid ja hiilisime maha. Väravas ei tahtnud keegi meie passegi näha, niiet panime kiirelt jooksu ja nüüd elan jälle „normaalse“ inimese elu vanas heas Qaradagi luksushotellis koos kõikide vanade jamadega alates internetikatkestustest kuni töötajate tavapäraste soperduste ja Balti jaama pahaks läinud kapsarullideni (s)ööklas. OIIII kuidas ma seda kõike juba igatsesin, sest ausalt öeldes on 10 päeva laevas elamist minu jaoks ikka liig, mis liig!

Hihihii, kõige veidram oli see, et maale jõudes jäin merehaigeks: tasakaalukeskus kõrvas oli laeva kõikumisega nii ära kohanenud, et mandril tundus, et maapind kõigub täiega. Umbes selline tunne, et läheks paluks hotelli see maapind seisma panna. Nüüdseks on olemine õnneks juba enam-vähem J

Suitsuruum, otse loomulikult minu lemmikkoht laevas 

Vaade laevatehasele laevaaknast, lumeta

Vaade laevatehasele laevaaknast, lumega

lumilumilumiiii, sealsamas

kes piisavalt kooki söövad, ei pea päästerõngast kasutama. 

meie laevuke merel

meie laevukese päästepaadike merel

meie laevukese kraanake merel

manner - nii lähedal, samas nii kaugel... ja nii 10 päeva

salasilm luuramas mind, ootamas paati uute inimestega laevale (foto pole minu oma)

Seabed Supporter ehk meie laevuke, meenutab põlevate silmadega hiidkonna (foto pole minu oma)

Ei tea.

Laev pidi minema kahepäevastele merekatsetele eelmisel esmaspäeval, aga esmaspäeva hommikul avastati, et oi näe, kohalikelt ametivõimudelt on unustatud selle jaoks luba taotleda. Ja et esmaspäev oli siin riigipüha ja et kohalikelt ametivõimudelt üleüldse millegi hankimine niikuinii sigakaua aega võtab, läks laev merele neljapäeval. Planeeritud kahepäevasest testimisest sai 5 päeva, sest ajal kui laev meie siinsest sadamast välja sõitis, ilmus siia kuskilt naftaplatvorm, mis tagasituleku võimatuks tegi enne, kui platvorm oma manöövrid tehtud sai mis võttiski lihtsalt üle 3 päeva aega. Ja selge see, et keegi ei tea, kust see platvorm välja ilmus, miks ta siin oli ja miks kõik laevaga seonduvad asjad pidevalt tuksi ja üle aja lähevad. Inimesed, kes pardale läksid, olid ka muidugi ainult 2 päeva jaoks asju kaasa võtnud, niiet pardal oli vee- ja sigaretidefitsiit ja kõik olid jube kurjad.

Ainult eestlased jäeti neilt merekatsetelt maha, niiet istusime neljakesi kõik need päevad hotellis ootel. Laupäeva õhtuks olime juba nii kaua oodanud, et tegime sellise peo, kus hüppasime ühe kaasvõitleja voodis veini ja sigarettidega tundide viisi Edgari-laulu järgi, peaaaegu oleks süttinud voodi ja me kõik ilmselt surma saanud. Ei ole mitte kerge see ootel olemine...

Täna niristab siin esimest korda sel aastal taevast vihma ja kõik on nii hall nagu Eestis novembrikuus. Eelmiste nädalate soojad ja päikesepaistelised ilmad on asendunud nukra halluse ja jaheda sombuga. Kogu see värk siin ongi praegu üks suur somp. Küsid kellegi käest, et millal mingi asi toimub – ei tea; millal keegi tuleb – ei tea; miks ühtegi vastust pole – ei tea. Küsid hotellist, et miks hommikusöögi peekon otsas on – ei tea; miks õhtuks täpselt sama toitu serveeritakse mis sama päeva lõunaks ja salatit üldse üleeilsest ja supp mingist nädalatagusest ajast või et miks juust hallitab – ei tea. Või et miks sooja vett jälle pole – ei tea; või et kuhu on kadunud internet – ei tea; või et miks takso inimesele lennujaama vastu ei läinud – ei tea; või et miks koristaja mu toast kogu aeg kõik mu hoolega sahtlitesse peidetud kilekotid ära viskab – ei tea. Ja nii ongi.

Küsite, kus pildid on – ei tea, pole vist teha enam millestki. 

Sinimunad ja kanavarbakeedus

Olen taas ühe elamuse võrra rikkam: ühel hommikul läks hotellis vesi ära täpselt siis, kui olin juuksed hoolikalt kokku šampoonitanud. Seep silmas, helistasin vastuvõtulauda ja küsisin, et mis toimub, selle peale öeldi, et enne 2 tundi ei juhtu midagi (tegelikkuses läks oma 10 tundi muidugi). Ega’s midagi, tegin nagu vanasti: lasin omale tuppa toimetada suure püti vett ja plastmasskopsikuga kuidagi loputasin.

Ja kui siis juukseid suure kiiruga föönitama hakkasin, kuna kogu veejama võttis oma pool tundi aega, kärssas föön läbi, alguses oli prõgin, siis tuli suitsu ja siis enam ei töötanud. Juba teine föön sama nädala jooksul. Elagu Kadaka turu kraam – selle asemel et osta tubadesse kohe üks ja korralik, on mul nüüd kasutuses juba kolmas juuksekuivatusaparaat, äkki paar korda peab veel vastu. 

Nüüdsest olen igatahes väga tänulik, KUI hommikuti a) on vett, b) see on veel soe kah. Sest väga sageli on minu korruse vesi hommikuti külm. Kui põhjust küsisin, öeldi, et neljandal korrusel oleks muidu ohtlik kui kuum vesi kogu aeg sisse lülitatud oleks, sest kogu maja võib õhku lennata. Hea teada!

Hotelliga olen kõvasti maadelnud ka söögi osas, nüüd on minu teine amet toidukriitik, sest täidan õhtuti vastavat hinnangulehte. Valida on kusjuures kas "väga halb", "halb" või "hea", nii optimistid nad polnud, et ka "väga hea" sinna kirja panna. Nõuame inimväärset toitu, ei midagi erilist. Lihtsalt, et toorained oleksid värsked, et puuviljad poleks hallitanud, et viinerid poleks ainult need maailma kõige odavamad, mis kardetavasti ainult jahust ja kanavarvastest koosnevad, et munad poleks tumesiniseks keedetud, et kana poleks asfaldihall ja ilma igasuguse maitseta, et söögi kõrvale oleks peale vee ka midagi muud juua... noh, sellised pisiasjad, aga siin peab nende nimel ikka karu moodi võitlema. Ükskord ma veel uurin välja, mille eest see hotell 4 tärni küll on saanud. Võib-olla, et 40-tärni süsteemis.

Pühapäeva hommikul sööma minnes nägin taas, kuidas meie töötajate uste vahelt kurbade nägudega müüdavad naised välja hiilisid. Ju siis olid pettunud. Ma ei tea, ma ei suuda ikka aduda, kuidas neil endil alandav pole igal nädalavahetusel seksi eest maksta. Isegi minul oli alandav neid naisi näha. Terve naissoo pärast.

Täna on siin järjekordne riigipüha, neid on Aserbaidžaanis vähemalt üks iga kuu. Mis tähendab, et tööl ühtki kohalikku ei ole ja kõik asjad venivad. Nagu üks lõputu näts, mida me oma laevaga siin venitame, varsti teeme mulli ja siis käib PAUK.

Kuna mu tööpäevad on jätkuvalt vaid 7-tunnised, ostsin eile omale linnast vardad ja hakkan kuduma. Äkki teen ka tellijafirmale ettepaneku, et kui mul tööd siin nii vähe on ja hotellis samas ei viitsi ju iga päev ainult filme vahtida ja kohapealt soetatud lektüüri lugeda, siis hakkan neile sokke kuduma, panen iga päev kell 15:00 siin kontori ette putka püsti ja bisnis käima!

Ah et palju tund maksab või? Aseri meelelahutus nr 1, pronksprost keset Purskkaevude Väljakut 

Üks maailma pikemaid bulvareid, patseerimiseks ideaalne

Klassikaline aseri ahv, mittemillegitegemisest kivistunud

Vaade Baku vanalinnas, kõik on küpsisevärvi!

Sealsamas, kah küpsisevärvi!

Vat sellised varemed leidsin, lugu mõtelge ise välja

Klassikalised aseri ahvid, mittemillegitegemisest kivistunud

Vanalinna kitsad tänavad siuglevad siin niimoodi

Kõige Nunnum Kingsepasilt Üldse! 

Allah, white man.

Õues on 9 C sooja ja päike ja tuulevaikus ja jube mõnus. On pühapäev ja mina istun kontoris. Sest enne merekatseid peab iga päev tööl olema. Hüvasti, vabad päevad ja jalutuskäigud vanalinnas!

Tegelikult ootas mind juba uue aasta esimesel tööpäeval kurb üllatus: kuna mul on nüüd tulenevalt töötajate vähesusest ka vähem ülesandeid, saan iga päev vaid 7 h tööd teha. Reaalsuses see muidugi ei toimi, sest võin ju kontoris ainult 8-15ni viibida, kuid pea alati on pärast siit lahkumist olnud hunnik jamasid, millega tegeleda. Ja ma ei saa päris nii, et lülitan kell 15 telehvoni välja ja meili ei vaata, jube nõme tunne oleks.

Ning otse loomulikult ei rääkinud keegi nendest lühendatud tööaegadest mulle enne siiajõudmist midagi. Mis on väga kurb, sest vähem tööd = vähem palka. Böö. Ning hotellis pole tõepoolest mitte kui midagi mõistlikku teha - see asub linnast väljas keset mõttetut kõrbe, kus pole ühtegi kohta jalutamiseks ning taksoga üksinda linnas käimine ei oleks ka igapäevaselt kuigi mõistlik. Lähiümbruses on vaid pooleliolevad ehitused, turg ja autode surnuaed.

Sellised kurvad lood siis. Vähemalt olen välja maganud, zombisilmi enam pole.

Enne siit lahkumist detsembris käisime kohalikus restoranis siili söömas. Nüüd tuli välja, et tegemist oli siiski vist hoopis okasseaga. Teate küll, need pikkade okastega kolakad, kes Tallinna loomaaias ühes suures torus elavad. Siinkandis ja ka nt Iraanis süüakse neid üsna paljudes kohtades, kuid vaid detsembris-jaanuaris. Ju on okaspõrsake just siis kõige maitsvam.

Eile käisime õhtustamas Baku kesklinna ühes kuulsamas hoones, Flame Tower’is ehk Leegitsevas Tornis. Nime on see saanud kolmikhoone peal pimeduses projitseeritavaist leekidest. Tegemist oli prantsuse köögiga ning söök oli ülimaitsev, kuid minu suureks üllatuseks polnud kelneril aimugi, kesasi on „merlot“ ning kaks korda läks tööle tuletõrjealarm, sest köögis valmistati kebabi. Ilmselt siis tavapärases aseri stiilis, sest ka minu hotellis oli just kebabidega (kebab tähendab siin lihtsalt kontidega grillitud liha) mässates hotell mõne aja eest paksu tossu täis. Vähemalt kokad on ikka hingega asja juures!

Et me uus kontor asub kohe ühe 13. sajandist pärineva mošee all, kuulen siin 5 korda päevas palvele kutseid. Väga püha tunne on niimoodi tööd teha. Just praegu hakkas ka pihta; ainsad sõnad, millest ma aru saan, kõlavad nagu „allah, white man“. Ja iga paari tunni tagant kõlab vali signaal, mis meenutab tuletõrjealarmi – see tähistab kohalike tehasetöötajate kohvipauside alguseid ja lõppe.

Hotellis on ikka kõik vanamoodi, laupäeva õhtuti uputab prostide kontsaklõbinast, restorani söök on paari rõõmsa erandiga olnud hullem kui kunagi varem ja valik veelgi kesisem kui enne; kõik on logu ja kui tuul puhub, siis mu toa aknad vilisevad taas nii valjult, et isegi kõrvatroppidega on tunne, nagu vilistaks keegi otse kõrva. Eile öösel oli asi eriti hull: hotell teatas õhtul uhkusega, et neil toimub öösel mälumäng Kes? Kus? Millal? mingitele kohalikele fanaatikutele ja seda otse loomulikult minu toa kohal 5. korrusel. Järgnes terve öö läbi mürtse, kiljatusi, röökeid ja kõikmõeldavaid lärmi versioone, võite ise arvata, kui hästi ma tänaseks hommikuks välja puhkasin.

Aga see-eest kinkis majaelektrik, kes on muuhulgas hotelli „kokk-kondiiter-keevitaja“ ja käis seekord mu riidekapi nagisid tuunimas, mulle hunniku pisikesi kaktuseid, et need mu silmi arvutiekraani kahjuliku kiirguse eest kaitseksid. Näevad välja nagu marineeritud kurgid okastega.

Okassiga söömas

Hotelli jõulukuusk, uhkelt fuajees sätendamas koos kõheda jõuluBakuvanaga muuhulgas ka täna, 12. jaanuaril

Bibi Heybati mošee vaade meie kontori hoovist, 5 korda päevas saab selle minaretist palvust

Butts only!