Ei tea.

Laev pidi minema kahepäevastele merekatsetele eelmisel esmaspäeval, aga esmaspäeva hommikul avastati, et oi näe, kohalikelt ametivõimudelt on unustatud selle jaoks luba taotleda. Ja et esmaspäev oli siin riigipüha ja et kohalikelt ametivõimudelt üleüldse millegi hankimine niikuinii sigakaua aega võtab, läks laev merele neljapäeval. Planeeritud kahepäevasest testimisest sai 5 päeva, sest ajal kui laev meie siinsest sadamast välja sõitis, ilmus siia kuskilt naftaplatvorm, mis tagasituleku võimatuks tegi enne, kui platvorm oma manöövrid tehtud sai mis võttiski lihtsalt üle 3 päeva aega. Ja selge see, et keegi ei tea, kust see platvorm välja ilmus, miks ta siin oli ja miks kõik laevaga seonduvad asjad pidevalt tuksi ja üle aja lähevad. Inimesed, kes pardale läksid, olid ka muidugi ainult 2 päeva jaoks asju kaasa võtnud, niiet pardal oli vee- ja sigaretidefitsiit ja kõik olid jube kurjad.

Ainult eestlased jäeti neilt merekatsetelt maha, niiet istusime neljakesi kõik need päevad hotellis ootel. Laupäeva õhtuks olime juba nii kaua oodanud, et tegime sellise peo, kus hüppasime ühe kaasvõitleja voodis veini ja sigarettidega tundide viisi Edgari-laulu järgi, peaaaegu oleks süttinud voodi ja me kõik ilmselt surma saanud. Ei ole mitte kerge see ootel olemine...

Täna niristab siin esimest korda sel aastal taevast vihma ja kõik on nii hall nagu Eestis novembrikuus. Eelmiste nädalate soojad ja päikesepaistelised ilmad on asendunud nukra halluse ja jaheda sombuga. Kogu see värk siin ongi praegu üks suur somp. Küsid kellegi käest, et millal mingi asi toimub – ei tea; millal keegi tuleb – ei tea; miks ühtegi vastust pole – ei tea. Küsid hotellist, et miks hommikusöögi peekon otsas on – ei tea; miks õhtuks täpselt sama toitu serveeritakse mis sama päeva lõunaks ja salatit üldse üleeilsest ja supp mingist nädalatagusest ajast või et miks juust hallitab – ei tea. Või et miks sooja vett jälle pole – ei tea; või et kuhu on kadunud internet – ei tea; või et miks takso inimesele lennujaama vastu ei läinud – ei tea; või et miks koristaja mu toast kogu aeg kõik mu hoolega sahtlitesse peidetud kilekotid ära viskab – ei tea. Ja nii ongi.

Küsite, kus pildid on – ei tea, pole vist teha enam millestki.