Baku kaks poolt vs lindude lukskorterid

Jätkan oma päeva kirjeldustega - pärast lõunasööki tuleb veel tublisti tööd vihtuda, igasuguseid asju organiseerida või lahendada, siis viib kas kella seitsmene või kaheksane buss töölised koju, süüa saab kell 8, tavaliselt kana. Kana nii ja kana naa. Üldiselt üritan kas enne või pärast õhtusööki hotelli "spordikeskuses" pool tunnikest ratast vändata, aga olemas on ka pinksilaud, piljard, hularõngas, suur pehme pall ja paar masinat veel. Olen üsna kindel, et need kõik on ostetud samalt sopaturult, kust enda võltshambapasta ja -harja sain, sest ükski asi ei tööta päris nii nagu peaks ja võib iga hetk katki minna.

Tegelikult on terve meie hotell selline - valmis kõigest paari kuu eest ja ilmselt hirmsa rutuga, sest muuhulgas unustati kööki paigaldada ventilatsioon, lifti nupud ei vasta korrustele ja no ma ei kujuta ette, kust qamburqeri (aseri k. hamburger) putkast nad need administraatorid leidsid, sest üks on lollim kui teine ja kolmas on veel kobam kui kõik kokku. Helistavad mulle keset ööd tuppa lauatelefonile, kui ma vastu ei võta, tulevad ukse taha. Täiesti mõttetute probleemidega, mida saab kas lahendada järgmisel päeval või mida üldse ainult nemad ise lahendada saavad. Eile hommikul helistasid enne 5:30. Mingi asja pärast, mille nad kohe ise ära lahendasid. Täna helistasid pärast 04:00 - sellepärast, et mingi linnast laekunud täis jorss keeldus taksoarvet maksmast. Mina keeldusin sellega tegelemast ja tõmbasin telefoni juhtme seinast välja. Ja ütlesin neile, et ma öösel tegelikult MAGAN ja ei kavatse 24h töötada ja veel vähem üleüldse neile lasteaiakasvatajat mängida, grrrr. 

Ükspäev palusin neilt paari lahkuva inimese lennupiletid välja printida. Vastuseks oli klassikaline aseri rahvusmõiste "ei". Põhjenduseks, et printer just sel päeval ei tööta. Mul ei jäänud muud üle, kui helistada nende ülemusele ja öelda, et mida ma nüüd teen, sest hotell asub keset kõrbe ja kuskil mujal siin küll printida ei ole ja inimesed peavad juba samal öösel ära lendama. Seepeale helistas too hotelli administraatoritele ja ilmselt käratas nende peale, et mis toimub - printer peab töötama ja ei ole mingit varianti, et lihtsalt seisab seal katkisena. Ning voila! - administraatorid said käsu kasutada teist printerit ja oligi korras, ise nad ilmselgelt lihtsalt ei viitsinud selle peale tullagi. 

Järgmisel õhtul kordus sama lugu - üks inimene palus 3 lennupiletit välja trükkida ja talle öeldi, et printer ei tööta. Ma kuulsin seda pealt ja ütlesin, et TÖÖTAB KÜLL, olge normaalsed ja minge kasutage teist printerit nohh! Maaa-seeeen-daaaav.

Ühel teisel päeval oli terve hotell paksu tossu täis, tuli välja, et kokad teevad kebabi meile õhtuks. Nojah, mis sest, et köögi ventilatsiooni hakati paigaldama alles nädala eest ja ilmselgelt oli ka kõik sellega seonduv samalt "Kadaka" turult organiseeritud, kust kõik muud asjadki, sest mina igatahes kartsin vingumürgitust saada.

Mu tuba on esmapilgul väga kena ja uhiuus, kuid lähemal vaatlemisel või eriti millegi puudutamisel on täpselt samad nähud - sahtlite käepidemed tulevad tõmmates eest ära, külmkapp on täielikult kuumisoleeritud kapis ja õhkab ise nagu radiaator kuuma; dušinurgas uputab ja ainuke võimalus mingitki õhuringluse tunnet saada on konditsioneeri pidevalt sees hoida. Olen nüüd juba teises toas kui alguses, sest sealse dušinurga vaheseina ning põranda vahel oli lihtsalt auk, niiet vannitoas oli pidev bassein, aga nokk kinni, saba lahti, sest uues toas voolab vesi lihtsalt üle ääre igale poole laiali. Boonusena olen saanud ka lärmaka naabri, kes telerist muusika alati põhja paneb ja mingite patsanidega õhtuti kõva häälega pläkutab.

Patsane on õnneks radikaalselt vähemaks jäänud, natuke üle 60; ning järgmise nädala lõpuks on meid loodetavasti vaid 45 või vähem. Siis läheb minu elu oluliselt lihtsamaks. Laevaehituses ongi mehed üldiselt väga vähe aega tööl: teevad oma asja ära ja järgmine päev kupatatakse minema. Eile-üleeile näiteks lahkus neid üle 20, enamus neist ühepäevase etteteatamistähtajaga. Töölised meenutavad vägisi prostituute, kes Baku üks põhilisi turismimagneteid on. Laupäeva õhtuti tellitakse prostikesi nagu pitsat autoga hotelli kohale ja siis jagatakse sõbraga või lastakse pärast niisama koridori peale uusi kliente leidma. Täiesti õudne, nii kurb, et mehed ei suuda ise endale naist leida, vaid peavad seda kilokaupa linnast tellima. Pühapäeva hommikuti olevat siin tõeline prostide paraad, kui nad hotellist välja hiilivad.

Hotellile see muidugi ei meeldi. Täna näiteks tulin koos töökaaslasega puuviljaturult ning seetõttu sisenesime hotelli läbi tagaukse: kaaslase käest küsiti, et kas ma ikka töötan siin. Lahe.

Aga töö on tegelikult üpris tore ja pooltki mitte nii raske või keeruline, kui eelmine assistent seda mulle maalinud oli, peale väikeste apsakate sujub kõik nagu lepase reega ja isegi 12-14tunnised tööpäevad mööduvad justkui fast forward režiimil, sest ma isegi ei taju, et pikad päevad oleksid, tegemist on õnneks piisavalt palju :) 

kui Baku kesklinn särab nagu briljant,

 ...siis kohe kesklinanst välja minnes on tüüpiline vaatepilt selline

kodu, kallis Qaradaq hotell-kodu. asub keset kõrbe linnast väljas, muu soga keskel

hotelli ümbritsev kõrbekene

üks paljudest kenadest kesklinna bulvari-äärsetest parkidest, laternapostidel on kaabud peas

paremal rullikeeratud vaiba kujuline vaibamuuseum, vasakul lindude kolmekorruseline lukskorter maailma kõige imelikuma rootspuu otsas

Veneetsia-nimeline restoran, ees on gondlid, millega saab maja ümbriseval kunstjõekesel kruiisida. 

mina ja mu ammused suured lemmikud - palmiiiiiid, palmid igal pool!

kesklinna haljastajatel fantaasiast puudu ei jää

Bakud kutsutakse ka purskkaevude linnaks, sest neid on iga nurga taga

kõige uhkem lindude lukskorter üleüldse!

Argipäeva natüürmort Baku moodi + pühapäeva-eri

Selja taga on 72-tunnine töönädal, iga päev 12h aseri hullumaja. Algab hommikusöögiga hotellis, kus väga tihti on kurgid-tomatid lahti lõikamata, sest siis inimesed neid ju ei võta ning hotell saab õhtul neist salatit teha; puder on supp ja munad koorte külge kinni kleebitud. Siis sõidame täpselt 6.30 töökohta sadamas, kus tavaliselt maadlen tundide viisi internetipuudulikkusega – miskipärast on eelkõige just minu tutikas tööarvuti täiesti võimetu aseri internetti ühenduma ja kui see ka õnnestub, siis maksimaalselt tunni aja pärast on läinud. 

Lõuna on 11.30-12.00-ni ühes söökla-laadses ruumis, kus kokad lajatavad meeste taldrikutele kartulit ja liha. Mina muidugi olen esimesest päevast saadik iga kord nillinud, et pssst, kas teil mingeid juurikaid ka on; ning iga kord on nad leti alt või köögist mõne maitsva juurviljatoidu välja võlunud, niiet olen väga rahul J Söögi kõrvale juuakse airani (soolane keefiri-vee segu) ja otse loomulikult musta teed. Aserid eriti kohvi ei joo, aga see-eest läheb neil liitrite kaupa musta teed küll, alati suhkruga. 

Praegu on meie projektiga naistest seotud ainult mina ning üks äsja saabunud maalrite ülevaataja, ülejäänud 100 on kõik mehed, päris veider. Minu töö seisneb peamiselt igasugu sahmimises: töötajate ajakavade-tabelite-allkirjade organiseerimises, busside-taksode, kontoritarvete ja igasuguse muu jura tellimises ja veel palju-palju asju, mis jooksvalt tekivad. Homme kolime oma praeguse kontoriga dokki ja tekitame sinna endale konteinerkontorid. Laevas sees pole ma veel käinud, aga loodetavasti homme või nii õnnestub see šedööver ikkagi ära näha, sest siis saan eelmise assistendi turvariideid laenata, niisama sinna keegi minna ei tohi ja mulle ainult ekskurseerimiseks uut turvakostüümi keegi kahjuks tellima vist ei hakka ka.

Täna oli vaba päev, oiiiiiiiiiii kui hea, käisime Baku pöörlevas teletornis lõunatamas ja natuke šoppamas. Liiklus on pehmelt öeldes hullumeelne, kõik teevad lihtsalt, mis tahavad. Ja kell ongi juba 10 ja peaks kohe magama minema, et sama rutiiniga homme varahommikul taas pihta hakata.

kohmetud juurviljakotletid vs kebabike lõunasöögiks töösööklas, vaikelu

sulnis vaade dokist, kuhu kolime homme konteinerkontorisse

Baku kesklinnas on öösel kõik valgustatud, ükski kass ei ole hall

linnamüür lillas kleidis

naftaparadiisi märg unelm: nafta puurkaevud

teletornitamas aseri moodi

vaade teletornist sinisele Kaspia lombile

aserite au ja uhkus: veel hiljuti maailma suurim lipp, selle taga paistab 2012. aasta Eurovisiooni hütt

Flaming Towers ehk leegitsevad tornid: öösiti liigub nende peal led-valgustitega loodud leek

Selam, Bakuuuuu!

Baku võttis mind vastu hommikusöögiga lennukis kell 1 öösel ja näitas kohe maandudes oma kullatud ja igati kiiskavat palet: juba lennujaam ise nägi välja nagu klaasist loss ning esimene öine tiir kesklinnas võttis pehmelt öeldes ahhetama, sest rikkus ja sära oli kõikjal. Kohati oli arhitektuur samalaadne kui Tbilisi eelmise presidendi ehitatud pesukaitsme-kujulised sillad ja hiigeltoru-ooperiteatrid: igasugused veidrad ehituslikud lahendused, kus fantaasial puudusid igasugused piirid.

Rampväsinuna öösel kell 4 hotelli saabununa just eriti kaua magada ei saanud, kuna teadsime, et kell 11 on minek laevaehitusele, aga siis helistas administraator ja ütles, et kell 12.30 on hoopis minek ning 12-st saame hommikusööki. Kebisin siis ilusti üles, silmad paistes nagu morsal. Mida ei olnud, oli söök kell 12, suure lunimise ja pideva 2-minuti-pärast-tuleb vastuste peale lõpuks paar kanakintsu ja muud kõrvalist meile ette visati ja öeldi, et kohvi ei ole. Mis sest, et olime just näinud mitut kohvitassi hotelli lobbys. Siis tuli järgmine uudis: bussi ei tule ka 12.30, aga "millalgi" tuleb - keegi ei teadnud millal, kuidas või miks.

Seetõttu otsustasime minna turule, mis asub üsna lähedal, et vähemalt saaks raha vahetada ja mina endale hambaharja/pasta osta. Turg on umbes sama suur kui Viljandi linn, ikka tõeline kärarikas idamaine basaar! Hihh, aga tõesti vist absoluutselt KÕIK seal müüdav kraam on võltsitud, sest mu uus väidetavalt Oral B hambahari on rohkem nagu pottide puhastamiseks mõeldud traathari ja tükke tuleb ka juba küljest ära; hambapasta, mis peaks olema sama, mida olen korduvalt ostnud, maitseb kui kärnkonna küljest kraabitud. Aga nohh, see-eest oli odav :)

Pooleteiseks tunniks siiski tööle ma ka jõudsin, siis juba linna õhtusöögile kuni varaste hommikutundideni. 

Täna on mul aga värskelt selja taga esimene täispikk tööpäev - 12 h ja tunne on täitsa hea. Vaba aega on mul küll umbes 2 tundi, enne kui eesti aja järgi kell 8 (sic!) magama minema peaksin, sest äratus on 5.30 ehk siis eesti aja järgi 3.30. Aga nohh, vähemalt ei saa kurta, et on igav, eksole. Laupäeviti peaks reeglina lühem päev olema ja siis pühapäev ongi ainuke päev, kus päriselt ka puhata saab. 

Töötajaid on laeva juures sadakond. Ja mina olen üks kahest naisest nende seas. Mnjaaaaa. 

Hotelli nimi on Qaradaq Hill, mis tõlkes tähendab Musta Mäge. Ehk siis elan Mustamäel, Kadaka turu läheduses :) Maja taga on suur puu-juurviljaturg ka ning just on valminud kohalikud hurmaad, granaatõunad, mandariinid ja viinamarjad, niiet minu jaoks täielik paradiis. Nälga siin kindlasti karta pole, sest kui tahta ükshaaval neid osta, saab lausa tasuta, sest nad ei viitsi vist nii väikest hinda arvutada. 

Tallinnast Tbilisisse

Tere taas, blogi, aitäh, et sa ikka internetis alles oled ja 2 aastat ilma minuta vastu  oled pidanud.

Kirjutan seda postitust Tbilisist, Gruusiast, kuhu saabusin üsna ootamatult üleeile öösel. Olen värskelt värvatud laevaehituse projektiassistent ning minu tee tööle on Tallinn-Kiiev-Tbilisi-Baku; lõpp-punkti ehk siis Bakusse jõuan loodetavasti täna öösel.

Reis algas ilusti: Kiievis vahemaandumist tehes helistas Kristjan ja ütles, et su rahakott jäi Tallinna lennujaama maha. Aga et kõik on korras, sest koristaja vms leidis selle üles ja oli jõudnud kuidagimoodi müstikateid pidi selle juba mu isani toimetada. OEEHHHH. Õnneks ei reisinud ma üksinda ning sain oma raha kaastöötaja kontole kantud ning päris näljas ja paljas pole siin olnud, rahakoti peaksin ka mõnede päevade möödudes kätte saama.

Ehh, mis ma virisen - tegelikult on kõik absoluutselt super. Elan Tbilisis 4* hotellis ning nii saab see olema ka Bakus. Peale mõnede minust mitteolenevate viperuste on kõik olnud lihtsalt ülitore. Tbilisi on nende 7-8 aastaga, kui siin viimati käisin, ikka meeletult palju muutunud. Tänavad ja teed on sirged ja ilma aukudeta; kesklinnas suur osa maju väga ilusaks viksitud; jõe äärest viib Ema Gruusia monumendi juurde, mis kõrgub Tbilisi kohal, ülilahe õhutramm ja sealne vaade on lihtsalt hunnitu; tänavail võib kõikjal kohata politseinikke, kes reaalselt teevadki tööd; eelmine president on ehitanud pesukaitsme kujulise klaassilla, hiidseentest koosneva teatri ja massiivsetesse topelttorudesse rajatud ooperimaja, mis nüüd küll vist noortekeskuseks tehakse, siis saavad lapsed nagu Ninja Turtles-id torudes möllata... siin võib enne tööleminekut aega viita küll :)

Sorry, et pildid nii suured tulid, järgmine kord proovin väiksemaks teha enne postitamist, aga praegu küll ei viitsi.