Jätkan oma päeva kirjeldustega - pärast lõunasööki tuleb veel tublisti tööd vihtuda, igasuguseid asju organiseerida või lahendada, siis viib kas kella seitsmene või kaheksane buss töölised koju, süüa saab kell 8, tavaliselt kana. Kana nii ja kana naa. Üldiselt üritan kas enne või pärast õhtusööki hotelli "spordikeskuses" pool tunnikest ratast vändata, aga olemas on ka pinksilaud, piljard, hularõngas, suur pehme pall ja paar masinat veel. Olen üsna kindel, et need kõik on ostetud samalt sopaturult, kust enda võltshambapasta ja -harja sain, sest ükski asi ei tööta päris nii nagu peaks ja võib iga hetk katki minna.
Tegelikult on terve meie hotell selline - valmis kõigest paari kuu eest ja ilmselt hirmsa rutuga, sest muuhulgas unustati kööki paigaldada ventilatsioon, lifti nupud ei vasta korrustele ja no ma ei kujuta ette, kust qamburqeri (aseri k. hamburger) putkast nad need administraatorid leidsid, sest üks on lollim kui teine ja kolmas on veel kobam kui kõik kokku. Helistavad mulle keset ööd tuppa lauatelefonile, kui ma vastu ei võta, tulevad ukse taha. Täiesti mõttetute probleemidega, mida saab kas lahendada järgmisel päeval või mida üldse ainult nemad ise lahendada saavad. Eile hommikul helistasid enne 5:30. Mingi asja pärast, mille nad kohe ise ära lahendasid. Täna helistasid pärast 04:00 - sellepärast, et mingi linnast laekunud täis jorss keeldus taksoarvet maksmast. Mina keeldusin sellega tegelemast ja tõmbasin telefoni juhtme seinast välja. Ja ütlesin neile, et ma öösel tegelikult MAGAN ja ei kavatse 24h töötada ja veel vähem üleüldse neile lasteaiakasvatajat mängida, grrrr.
Ükspäev palusin neilt paari lahkuva inimese lennupiletid välja printida. Vastuseks oli klassikaline aseri rahvusmõiste "ei". Põhjenduseks, et printer just sel päeval ei tööta. Mul ei jäänud muud üle, kui helistada nende ülemusele ja öelda, et mida ma nüüd teen, sest hotell asub keset kõrbe ja kuskil mujal siin küll printida ei ole ja inimesed peavad juba samal öösel ära lendama. Seepeale helistas too hotelli administraatoritele ja ilmselt käratas nende peale, et mis toimub - printer peab töötama ja ei ole mingit varianti, et lihtsalt seisab seal katkisena. Ning voila! - administraatorid said käsu kasutada teist printerit ja oligi korras, ise nad ilmselgelt lihtsalt ei viitsinud selle peale tullagi.
Järgmisel õhtul kordus sama lugu - üks inimene palus 3 lennupiletit välja trükkida ja talle öeldi, et printer ei tööta. Ma kuulsin seda pealt ja ütlesin, et TÖÖTAB KÜLL, olge normaalsed ja minge kasutage teist printerit nohh! Maaa-seeeen-daaaav.
Ühel teisel päeval oli terve hotell paksu tossu täis, tuli välja, et kokad teevad kebabi meile õhtuks. Nojah, mis sest, et köögi ventilatsiooni hakati paigaldama alles nädala eest ja ilmselgelt oli ka kõik sellega seonduv samalt "Kadaka" turult organiseeritud, kust kõik muud asjadki, sest mina igatahes kartsin vingumürgitust saada.
Mu tuba on esmapilgul väga kena ja uhiuus, kuid lähemal vaatlemisel või eriti millegi puudutamisel on täpselt samad nähud - sahtlite käepidemed tulevad tõmmates eest ära, külmkapp on täielikult kuumisoleeritud kapis ja õhkab ise nagu radiaator kuuma; dušinurgas uputab ja ainuke võimalus mingitki õhuringluse tunnet saada on konditsioneeri pidevalt sees hoida. Olen nüüd juba teises toas kui alguses, sest sealse dušinurga vaheseina ning põranda vahel oli lihtsalt auk, niiet vannitoas oli pidev bassein, aga nokk kinni, saba lahti, sest uues toas voolab vesi lihtsalt üle ääre igale poole laiali. Boonusena olen saanud ka lärmaka naabri, kes telerist muusika alati põhja paneb ja mingite patsanidega õhtuti kõva häälega pläkutab.
Patsane on õnneks radikaalselt vähemaks jäänud, natuke üle 60; ning järgmise nädala lõpuks on meid loodetavasti vaid 45 või vähem. Siis läheb minu elu oluliselt lihtsamaks. Laevaehituses ongi mehed üldiselt väga vähe aega tööl: teevad oma asja ära ja järgmine päev kupatatakse minema. Eile-üleeile näiteks lahkus neid üle 20, enamus neist ühepäevase etteteatamistähtajaga. Töölised meenutavad vägisi prostituute, kes Baku üks põhilisi turismimagneteid on. Laupäeva õhtuti tellitakse prostikesi nagu pitsat autoga hotelli kohale ja siis jagatakse sõbraga või lastakse pärast niisama koridori peale uusi kliente leidma. Täiesti õudne, nii kurb, et mehed ei suuda ise endale naist leida, vaid peavad seda kilokaupa linnast tellima. Pühapäeva hommikuti olevat siin tõeline prostide paraad, kui nad hotellist välja hiilivad.
Hotellile see muidugi ei meeldi. Täna näiteks tulin koos töökaaslasega puuviljaturult ning seetõttu sisenesime hotelli läbi tagaukse: kaaslase käest küsiti, et kas ma ikka töötan siin. Lahe.
Aga töö on tegelikult üpris tore ja pooltki mitte nii raske või keeruline, kui eelmine assistent seda mulle maalinud oli, peale väikeste apsakate sujub kõik nagu lepase reega ja isegi 12-14tunnised tööpäevad mööduvad justkui fast forward režiimil, sest ma isegi ei taju, et pikad päevad oleksid, tegemist on õnneks piisavalt palju :)
kui Baku kesklinn särab nagu briljant,
...siis kohe kesklinanst välja minnes on tüüpiline vaatepilt selline
kodu, kallis Qaradaq hotell-kodu. asub keset kõrbe linnast väljas, muu soga keskel
hotelli ümbritsev kõrbekene
üks paljudest kenadest kesklinna bulvari-äärsetest parkidest, laternapostidel on kaabud peas
paremal rullikeeratud vaiba kujuline vaibamuuseum, vasakul lindude kolmekorruseline lukskorter maailma kõige imelikuma rootspuu otsas
Veneetsia-nimeline restoran, ees on gondlid, millega saab maja ümbriseval kunstjõekesel kruiisida.
mina ja mu ammused suured lemmikud - palmiiiiiid, palmid igal pool!
kesklinna haljastajatel fantaasiast puudu ei jää
Bakud kutsutakse ka purskkaevude linnaks, sest neid on iga nurga taga
kõige uhkem lindude lukskorter üleüldse!
No comments:
Post a Comment