jana (k)reisid: Mudavulkaanid ja eelajaloolised koopakraaped

Järjekordne töönädal on möödas nagu niuhti - seekord oli tavalisest veelgi rohkem segadust ja mässamist, kuna oleme uude laevatehasesse kolimas; õnneks ainult 500 m kaugusel praegusest asupaigast. Praegusesse kuivdokki, kus laev on u 2 kuud olnud, tahab oma kaatri tuua hr President isiklikult, niiet meid visatakse lihtsalt välja. Tegelikult oleksime pidanud juba nädal aega tagasi kolima, aga selle laevaga on lood juba kord nii, et kõik seda ümbritsev on täiesti kaootiline, keegi midagi kunagi ei tea ega planeerida suuda ja iga päev tulevad aina uued probleemid ilmsiks. Paari päeva eest näiteks selgus, et kõik laeva 600 lukusüsteemi tuleb koos võtmetega välja vahetada, sest ükski võti peale üldvõtme ei ava ühtki lukku. Kuna meie ehitatavat laeva tehakse tegelikult ühe vana Norra küna peale, siis seesama Norra müüja peab muidugi need lukud Norrast saatma ja need ise kinni maksma, aga jälle nihkub laeva lõplik valmimine edasi. Ja see lugu on ainult piisake merre.

Kaks korda, kui laeva on kolitud, on toimunud ka erinevad lekked - praegusesse kuivdokki kolides näiteks tuli 40 cm vett laeva sisse. Täna, kui prooviti laeva kuivdokist tehasesse kolida, tuli samuti välja, et kuivdokk on vahepeal ise lekkima hakanud ja seetõttu nihkub kolimine praeguse seisuga homsesse. Jne. Jne. Jne. See kuivdokk on muidugi oma 50 aastat vana ka ja kuulsin, et mõnes teises riigis võiks sellise lobudiku kasutamise eest vastutajad lihtsalt vangi panna, sest laev liigub selle peal vähemalt meeter edasi-tagasi, aga peaks täiesti paigalseisma, kuna ehitajad (maalrid, keevitajad jms) teevad muuhulgas ka selle all ja ümber tööd.

Laevast endast ma ühtki pilti üles panna ei tohi ja ühtki nime või vähe konkreetsemat asja ma ka avalikult mainida ei saa - muidu ei julgeks keegi selle laevaga kunagi vist mitte kui mingit tegemist teha. Eelmisel nädalal sain suure lunimise peale ka ise korra sellel ära käia: oli selline paras monstrum, täis müra ja kära ja treppe ja luuke ja masinaid ja kraanasid ja Rolls Royce-i mootoreid ja ... oi kui palju asju. Umbes sellised asjad toimuvad seal ka - käis üks ülevaataja, kes käratas, et mis lahtised konksud teil siin dekil on, see on ju ohtlik. Konksud saeti maha. Siis tuli järgmine ülevaataja (igasuguseid erinevaid ülevaatajaid käib iga asja kohta kogu aeg, vähemalt 50 eri inimest) ja ütles, et mis teil siin toimub - kraana konkse pole nüüd ju kuhugi kinnitada. Ja konksud keevitatigi dekile tagasi. Täielik kilplaste süsteem!

Niisamuti tehti ka avariiväljapääsude luugid takkajärele, kui kogu laevakere (laev tehti algsest toorikust oluliselt kõrgemaks) juba ammu valmis oli saanud. Äsja oli ka nii, et ühe külje peal tüübid puhastasid laeva liivasurvega ja siis paari meetri kaugusel maalrid värvisid. Võite ise arvata, mis kvaliteet nii tulla saab ja kui mitu korda seda üle peab pärast värvima, et tulemus ühtlane jääks.

Kirsiks meie laevatordi peal ei lubata tehasesse tuua ühtegi meie maalrit ega keevitajat ning nad saadeti kõik koju. Mitte, et värvimis- või keevitustööd valmis oleksid, oo ei, kaugel sellest. Nüüd alles hakkab nalja saama, sest ainuke variant on kasutada nüüd kohalikke töömehi. Hiiihihihiiii!!!

Minu elu teeb see küll kõvasti kergemaks, sest meie seltskonda, kes me kõik ühes hotellis elame ja keda mina pean busside jms igasuguste eri asjadega majandama, on alles kõigest 25 nendest 90st, kes olid siin kõigest 3 nädalat tagasi, kui siia tööle tulin. See tähendab, et mahume kõik ilusti ühe bussi peale ära ja tööl hakkan nüüd käima alles 7.30-st ega pea enam stressama, kas buss ikka viitsib tagasi hotelli sõita, et teist poolt rahvast peale võtta või unustab ta sellelihtsalt ära; niisuguseid juhtumeid on olnud ikka mitu korda nädalas senimaani.

Aga täna sain lõpuks ka linnast väljas käidud - Gobustani piirkonnas mudavulkaane ja eelajaloolisi koopamaalinguid vaatamas! Reis oli super: päike paistis, sooja u 14 C, meri sillerdas ja muda mulksus. Aserbaidžaanis on üldse üle 400 mudavulkaani, mille muda kasutatakse rohkelt ka kosmeetikatööstuses. Mudavanni ma seekord ise küll ei võtnud, aga tõelise elamuse sain küll - mudavulkaanide piirkond nägi välja täpselt nagu kuumaastik, kus siis küngaste otsast rögina ja mulksumise saatel 9 km sügavusest maa alt Gaia elu välja kees.

Seal läheduses asuvad koopakraaped pärinevad lausa kiviajast ja asuvad ilusasti kohe ühe kinnise vangla kõrval, nii nunnu. Piirkonda sisse sõitmiseks tuleb läbida tõkkepuu, mille ees ootab politseinik. Hr politseinik teatas meile kohe lahkelt, et kui tahame mudavulkaane vaatama minna, siis selle jaoks on vaja eriluba, aga tema oma vastutulelikkusest võib 20 manati eest meid sinna viia. Õnneks oli üks mu tuttav paari päeva eest seal käinud ning teadis rääkida, et sõitmine on sinna küll jumalamuidu ning tema maksis sinna juhatamise eest 12 manatti. Nii õnnestus ka meil koopamaalingute muuseumis sarnane diil välja kaubelda, sest ühtki silti või juhist vulkaanideni ei juhata ning ise oma rendiautoga poleks me ilmselt mitte ühegi kaardiga maailmas neid ümbritsevate mägede vahelt üles suutnud leida.

Baku ümber ongi kõik täielik kärsanud kuivanud pruun kõrb, täpselt nagu keegi oleks maailma ainult seepiatoonides joonistanud. Sisemaal olevat siiski ka rohelust. Ilmselt just seal kasvavadki igasugused kelmikad ja põnevad puuviljad, mida siin avastanud olen: ühed näiteks on feijoad, väikesed rohelised munakujulised punnid, mis maitsevad nagu guaavi-ananassi-maasikasegu; teiste pildil olevate käkkide nime ma ei tea, aga välimuselt meenutavad need mädanenud minihurmaad ning nende sisu sarnaneb tekstuurilt moosile ja maitseb nagu balti jaama rasvapiruka-halvaa-tikri-õunasegu. Päris head!