Friday, May 29, 2015

Erand kinnitab reeglit ehk paneks ühele reisile punkti ka! Riisiterakujulise!

Ma nüüd murran oma kogemata kujunenud traditsiooni ja teen ühe riigi kohta VIIMASE blogiposti ka! Ei tea miks, kuid iga kord kuskilt tagasi tulles on see mõte ja soov mu peas küll keerelnud, kuid vist aeglaselt järjest kaugemale ja kõrgemale kuni lõpuks kõrvakorstna kaudu öhe lahkunud.

Niisiis, Vietnamis on käidud ja tore riik oli. Võikski punkti panna nüüd :D

Aga ei saa.. sest Puukuke saarelt tagasi Saigoni lennates jõudsime  lõpuks Vietnami sõjaajalooga ka lähemat tutvust teha ja mulje oli ikka metsik. Selline karvane, pulstunud ja natuke haisev, umbes nagu duriani-puu (Aasia lemmik puuvilja(loe:haisu)vili) moodi mulje. Kuigi vandusime, et Kindel Ei grupiviisilistele giidituuridele, siis erand kinnitab ju reeglit ja nii me ühel hommikul Cu Chi (hääldus nagu Gucci :D) tunnelite poole startisimegi.

Giid oli õnneks täiesti autentne: endine Vietnami sõja veteran, kes võitles küll ameeriklaste poolel ja seetõttu pärast sõja lõppu ka 3 aastat kinni istus. 65 aastale liginev pikkade Tarzani-lokkidega väike kribal üleni leopardi ja pommikildudest tehtud ehetesse mässitud giidipapi pajatas meile ikka tõelisi dokumentaalõudusjutte, mis sõja ajal kõik seal tunnelites ja ka mujal aset leidsid. Kõige tugevama mulje jättis Agent Orange ehk Oranž Agent - keemiarelv, mida ameeriklased lennukitelt massiliselt Lõuna-Vietnami peale paiskasid, väites, et see on väetis (sic!).

See vahva väetis oli nii võimas kraam, et paari aasta pärast oli vastavates kohtades kogu loodus hävinenud, puud lehed langetanud ja inimesed seda enesele teadmata tohututes kogustes sisse tarbinud. Vaikselt, kuid tõhusalt tegutses oranž agent veel selle aastatuhandenigi, alles mõned aastad tagasi saadi kõikjal pinnases ja joogivees arenevast keemiakraamist lahti, jättes ennast meenutama kümneid tuhandeid deformeerunud inimesi.

Loodus on nüüdseks kõikjal taastunud ja võib-olla oli tagantjärgi tõepoolest tegemist ka väetisega, sest veidral kombel kasvab nüüd oranži agendi poolt vallutatud maa-aladel kõige lopsakamad taimed kogu Vietnamis. Põlvkondade jooksul on ka inimeste deformatsioonid loodetavasti varsti kadumas, kuid tehtud kahju on ikka meeletu - loomulikult said keemiarelva tõttu kannatada ka ameerika sõdurid, ent neile maksavad Ühendriigid ka väärilist kompensatsiooni. Vietnamlased ei näinud sentigi.


näiteks need jackfruitid kasvavad tavamaastikul maksimaalselt ehk 10 tk puu otsas, siin pildil on vaid 1 oks oranži agendi poolt mõjutatud taimel


Cu Chi tunnelid olid kokku tervelt 200 km pikad ja 3-"korruselised": seal oli sõja ajal olemas kõik eluks vajalik, isegi sünnitusosakond ja mitu kööki. Ruume ühendavad tunnelid olid mõnusad 50 cm kõrged ja ma võin vaid ette kujutada, millised toredad putuka- ja maovellod seal kõik pesitsesid ja oma ohvreid peadplahvatamapanevas kuumuses varitsesid ja kättesaamisel nakitsesid. Tunnelites elasid vietkongid, kes polnud muide mitte Põhja-Vietnamist pärit, vaid justnimelt Lõuna-Vietnami kommunistlikud võitlejad. Et nad ei kandnud vorme ega muid eristamist võimaldavad tunnuseid, ei teadnud keegi, kes on vietkong ja kes mitte ning seetõttu arvasid ameeriklased, et tulemuslikem vietkongidest vabanemise viis on valimatult kõike ja kõiki pommitada ja hävitada. Nii hukkus sõjas miljoneid tsiviilisikuid ning nende kõrval vaid käputäis vietkonge... ja veelgi vähem ameerika sõdureid.

1975. aastani elas tunnelites kokku 18 000 vietkongikest. Ameeriklased ei saanud sõja lõpuni aru, kust need tunnelid täpselt tulevad ja kuhu lähevad ning seetõttu on tänase päevani üsna suur osa tunnelitest hästi säilinud. Turistidele mõeldud ala on muidugi mugandatud ning tunneleid meile mugavamaks ringiliikumiseks ka laiemaks kaevatud - küllalt on olnud juhtumeid, kus nagu Karupoeg Puhhi lugudes on mõni jässakam turist ühtpidi auku sisse roninud, aga välja enam ei pääse :D

Ronisime meiegi vihmaussi kombel maa alla. Tunnelites oli nii palav, et 10 sekundiga olid kõik poorid lahti ja higi voolas nagu oavarrest. Ei kujutanud ette ikka küll, kuidas väiksed vietkongid suutsid seal aastaid ELADA!

Veelgi õudsemad olid aga vietnamlaste ehitatud lõksud, millesse ameerika sõdurid nagu doominokivid sisse kukkusid.. Lõkse oli tuhandeid ning üks kavalam kui teine. Reeglina asetsesid need paarikaupa, et kui üks vaenlane sisse kukkus ja paarimeest appi kutsus, kukkus ka teine. Lõksud meenutasid oma julmuses hakklihamasinaid: igapidi asetsevad ogad ja lõikemehhanismid; pealt täiuslikult kaetud ja ootamatud kui krokodilli rünnak. Ka meie giid jäi sõja ajal ühte lõksu kinni, kuid tal vedas - ta kutsus oma paarilist appi, kes aitaski ta imekombel lõksust välja, kuid kukkus siis ise teise lõksu ja sai koheselt surma... giid kirjeldas ka meeleolukalt, kuidas siis polegi eriti hullu, kui juhtusid lõksu kinni jääma ainult 1 jalaga ja põlvest allapoole, sest siis sai jala põlvekõhre koha pealt ilusti pooleks murda nagu kanakondi ja piraadi kombel edasi liibata.

Õõvastav.

Tagasi Saigonis, mattusime taas selle linna hullumeelsesse ja värvilisse rolleriparadiisi (rollereid on Vietnamis kokku üle 45 miljoni, appi). Muidugi oli jälle mingi Ho Chi Minhi püha, seekord vist sünnipäev. Surmapäeva ei avalikustatud Vietnamis iialgi, sest kuulus esikommar Ho Chi Minh peab igaveseks surematuks jääma. Hah, minu meelest sarnaneb ta veidral moel ülimalt palju KFC Kolonel Saundersiga, ainult pea pole nii viltu :D



Leidke 10 erinevust KFC Kolonel Saundersi ja allpool oleva megavilkuva neoonkella (KES sellist küll endale koju seinale ei tahaks?!) Ho Chi Minhi vahel, mina leidsin ainult ühe: Ho Chi Minhi pea pole nii viltu

Viimaseks 3 ööks kolisime ka reisi uhkeimasse hotelli, kus meid jahutas taas mõnus katusebassein ning teenindas suurepärane kelnerkond. Vaade oli üle terve linna ning ööpimeduses nägi eriti hästi kõiki neid lõputuid 12-miljonilise elanikuga linna neoontulesid...

Riisi-isu järgmiseks 12 kuuks täis söödud, saigi Vietnam otsa, kuid ma väga loodan, et mul õnnestub seda toredat, sõbralikku ja vaimustavalt põnevat riiki veel külastada, sest terve Põhja-Vietnam jäi täiesti avastamata!

P.S. Ametlikult esimene riik, kus pikemat aega viibides ei tabanud mind MITTE ÜKSKI terviseprobleem. Aamen.


Selliseid Nõukogude Liidu stiilis plakateid on küll terve Vietnam täis


Arvake ära, kui lihtne on 45 miljoni rolleri vahelt üle tee minna


Meie väike, aga reibas Vietnami sõja veteranist giid


Gucci tunnelis Dolce & Gabbanatamas


Hiii, uskumatu, aga vietnamlased kannavad veel tänapäevalgi neid kuulsaid koonuseid! Ja nüüd meie ka :D


Mmm, vana hea mädamuna ja tofu, no ausõna maitseb!


Vaade meie mõnusast lõpuhotellist linnale


Ja vaade meie mõnusa lõpuhotelli basseinile


Kristjani lemmikkohvik :D

Thursday, May 14, 2015

Vietnami sukeldunud

Niisiis, alustan jälle kuskilt keskelt, sest eks igal asjal on täpselt nii palju otsi kui vaja. Danangis olime 3 ööd. Peesitasime niisama ja tuiasime ringi. Danang ei ole (veel) mingi turismimeka, vaid ehtne kaasaegne Vietnami linn. Seda oli eriti tunda pärast Nha Trangi totaalturismindust - järsku ei rääkinud keegi sõnakestki muud keelt kui Vietnami ja restoranimenüüdes olevate toitude tähendusi võis aimata ainult neid katvaid rasvaplekke uurides. Vahelduseks päris tore. Käisime Chami (üks kunagi võimas hõim) muuseumis toredaid kivikujusid vahtimas, kus vanaaegsed peamiselt hinduistlikud pervod olid oma inimeste-, looma- ja igasuguste nende segude kujud kaunistanud falloste ja rindadega.

Teine tore asi Danangis oli Draakonisild - üht jõge ületavat silda kattis täies ulatuses kuldne draakon, mis purskab nädalavahetuseti tuld välja ja igal õhtul kõikvõimalikes neoontoonides veikleb.

Ja kolmas tore asi Danangis oli selle suhteliselt puhas, meeletult pikk ja päeval inimtühi rand! Erinevalt päikeselembelistest eurooplastest, kes igal ettejuhtuval võimalusel randa pruuni nahka ja melanoome saama põrutavad, hoiavad paljud aasialased, sh vietnamlased päikesest nii kaugele kui vaid Dracula suudaks. Hommikul päikesetõusu ajal ehk kell 5:30 rand lausa mustab pisikeste vietnamlaste  koonusmütsikestest ja niisamuti käib nende rannamelu õhtul pärast päikese loojumist, kuid selle vahele jääval ajal oled rannas pea ihuüksi, ainult väikesed krabid teevad aeg-ajalt ümber sinu oma liivajooksu. Üks krabi kolis Kristjani rätiku peale seljakoti alla peitu ja tahtis sinna vist elama jääda, sest kui Kristjan kotti liigutas, pani krabi krabinal kohe järgi :D sinder kaalus mu pükstesse kolimist ka, aga õnneks pani seda Kristjan õigeaegselt tähele, muidu oleksin riidesse pannes küll seitse südarit saanud.

Kui meie oleme harjunud pruunistavate rannatoodetega, siis siinkandis kohtab kõikjal hoopiski valgendavaid vahendeid, deodorandist dušigeelini. Ja et end maksimaalselt rollerisõidu ajal d-vitamiini saamise eest kaitsta, kannab siinne rahvas õues viibides alati täispikki riideid. Ehk siis 30+++C kuumuses on vietnamlased ikka pikkade pükste, pikkade varrukatega pluusi või lausa teksatagiga ning tihtipeale veel ka kinnastega ja pea alati näomaskiga. Needsamad, mida oleme harjunud jaapani filmides nägema. Ja neid maske kanavad mõned neist ka näiteks õhtuti rannas või niisama pargis viibides, justkui värske õhk oleks sama ohtlik kui nende hullumeelses liikluses. Umbes sama tavaline kui jalatsite kandmine õues. Ja rollereid on muidugi kõikjal. Absoluutselt igal pool ja massiliselt, täielik Vespa-rahvas. Autod on valdavalt ainult taksod (aga muidugi eksisteerivad ka rollertaksod, brr) ning eraautosid on ülivähe.

Veel üks vietnamlaste kurb omapära on see, et ka prügi on igal pool. Kuigi ka prügikaste, aga kohalikud käsitlevad neid maagilisi anumaid vist lihtsalt kogumispunktina, sest enamus prügist on visatud lihtsalt kuhugi prügikasti suunas selle lähedusse maha.

Ja lisaks on igal pool väikesed altarid ja ohverdamiskohad. Korduvalt oleme näinud, kuidas põletatakse mingeid paberilehti, mõnel korral ka mänguraha, kõrval on viirukipulgad ja mingi väike puuvili näiteks ohvrianniks. Ka absoluutselt igas putkas, poes, kohvikus ja restoranis on väike budistlik ohvrinurgake. Kristjan nägi ükskord, kuidas üks mees tõi ohvriks paki sigarette ja ühe kohviku esisel altari-laadsel püstakul oli ilmselgelt ohvriks toodud kena välimusega cappuccino, suhkur ja lusikas selle segamiseks kõrval ja puha.

Danangist tegime väikse reisikese vanasse sadamalinna Hoi Ani, mis kubises turistidest nagu sipelgapesa. Hoolimata sellest oli linnake väga armas ja huvitav, sest seal on üle 800 traditsioonilise Vietnami majapidamise ning terve vanalinn on UNESCO kaitse all. Kuid igast putkast tahab kellegi ablas käsi su rahakotti kergendada ning söögikohtadest on Vietnami sööki raskem leida kui pitsat või pastat. Ja ma sain kõigest 30 000 dongi ehk u 1,2 euro eest maailma suurima kookospähkli januseks omanikuks - see oli nii raske, et selle tühjaks joomiseks pidin seda oma õlal tassima.

Danangist ammendunud, sõitsime mööda mereäärt ja mägesid serpentiinina lookleva rongiga põhja poole Vietnami impeeriumi-aegsesse pealinna Huesse, mis asub juba 1000 km kaugusel Saigonist. Hue tervitas meid lämmatava kuumuse ja väga uhke vanaaegse tsitadelliga. Kahjuks sai linn nii Prantsuse kui Ameerika sõjas kõvasti kannatada ning enamus uhkest tsitadellist ja selle sees olevast keisrile kuuluvast Keelatud Linnast pommitati vundamendini maha. Mõni üksik hoone oli õnneks alles ka, sai higiojadega võideldes pilte teha.

Huest kärutasime järgmisel õhtul tagasi Danangi, mille hüljatud lennujaamast tuli mu eelmine postitus.

Nüüd oleme juba 5. päeva Phu Quoci (meile meeldib hääldada Puukuke) saarel ja naudime absoluutset puhkust. Esimesel ööl sattusime 50C toatemperatuuriga haisvasse pimedasse kuuti, mille perenaine üritas leida kahtlaselt palju ettekäändeid, et meie passe meile mitte tagasi anda, aga juba järgmisel hommikul leidsid meie miljardist moskiitost näritud jalad, et saame suhteliselt sama raha eest (sest ma muidugi kauplesin nagu vana juut hahaa) üliluksuslikku õhukonditsioneeri ja maailma sõbralikema teenindusega bungalow'sse, kus aknad maast laeni ja meie päralt lausa 2 terrassi lopsakate mangopuude all kesk troopilist aeda. Mmmõnus.

Päevad ongi möödunud kohati rannas vedeledes, kohati linnas või teeäärsetes putkades plätusid kulutades, kuid kahel päeval on kätte jõudnud ka meie jaoks oodatuimad tegevused - üleeile käisime snorgeldamas ja täna sukeldumas! Snorgeldamine oli suurema kohaliku grupiga ja need tolvanid muidugi leidsid, et korallid on selleks, et nende peal vees seista. Kui me parasjagu seepärast vihast ei vahutanud, saime mahti ka vee alla piiluda - kohtusime paari hr Krabiga ja muidugi ohtrate igast vikerkaaretoonist pärit kalade ja kõiksugu kujuteldamatute kujudega korallidega. Laevalt saime veel kalmaaritükiga kala püüda ja lisaks veeti meid pärlikasvandusse,  kus sain pärlikäevõru võrra rikkamaks, ning saare ilusaimale rannale liivakärbsetele söödaks. Sain niigi oma muljetavaldavasse sääsepunni kuumaastikule veel rea hoopis erisuguseid hammustusi lisaks, hurraa!

Ning täna käisime siis lõpuks ometi sukeldumas - oo kui mõnus see oli! Nähtavus oli küll ülikehv ja alguses ei suutnud ma üldse vees stabiilset hõljuvust saavutada, kuid teise sukeldumise ajaks tundsin end küll nagu kala vees. Maailma parim ja põnevaim ja justkui uue planeedi vallutamise tunne on vee all sügavate hingetõmmete saatel sealseid elanikke visiteerida. Kõige toredam tegelane oli ingl. k. Boxfish - kastkala, kuna karpkala ju teine tegelane? - , kes oligi kandiline nagu Ruubiku kuubik ja ulpis kuskil koralli vahel nagu kastitäis puhast toredust.

Lisaks nägime klounkalasid ehk väikseid Nemosid, papagoikalu, merikurke, ingelkalu, skorpionkalu, merisiile, nudibranchi, rohkemeimäleta, aga ka palju-palju muud.

Nüüd puhkame veel veidi ja siis lähme ööturule taas kohalike mereandidega maiustama. Merisiil on mu uus lemmiktoit! Loodan ainult, et ükski viimastel päevadel kohatud veealustest sõpradest mu taldrikul ei ole..

piltidega on mingi jama praegu, ei õnnestu rohkem panna.





Saturday, May 9, 2015

Ah et miks Vietnam vs võitlus elu ja surma peale moskiitodega ehk kirjuta või kuku magama ja saa näritud

Kell on 3 öösel ja istume Danangi nn rahvusvahelises lennujaamas, mis on täiesti suletud. Ehk siis molutame kuskil lennujaama ukse ees kivist pingil ja mängime surnut, juhuks kui karu peaks tulema. Üsna kõhe on, sest oleme vaid meie ja moskiitod, tegelikult pigem meie versus moskiitod, sest nad on juba tund aega üritanud meid elusalt nahka panna ja veretilkhaaval siit minema deporteerida. Ehk siis, lennujaama, mis näib väljast sisse piiludes täiesti kaasaegne ja normaalne, ei lasta lihtsalt öösel mitte kedagi ja siin pole isegi mitte turvameest, kelle käest küsida, et millal see siin üldse avatakse. Ka internetiavarustes ei leia mitte ühtegi vastavat informatsioonikübetki. Täiesti uskumatult kurb ja masendav olukord.

Sellistel hetkedel turgatavad ikka pähe igasugused mõtted: muuhulgas näiteks see, mida paljud on minu käest küsinud, et miks pagana pärast keegi vabatahtlikult puhkusele VIETNAMI peaks minema?! Ausalt öeldes ei mäleta ma, et ma ühegi lennujaama ukse taga oleks pidanud oma öö kunagi veetma ja veel vähem maailma kõige kurjemate moskiitodega võideldes, niiet silma kinni lastagi ei saa (sest kohe näritakse lausse auk sisse).

Aga õnneks on eelkõige just Aasias reisimises minu jaoks niivõrd palju põnevat, positiivset ja avastamisväärset, et ma tean, et juba hiljemalt lõunaks on igasugune kahtlus ja kahetsus mu seest läinud. Aasia lõhnab (üldjuhul) taevalikult, maitseb oivaliselt ja naeratab laia (vahel küll hambutu, aga mis siis) suuga sulle laialt vastu ja kutsub sind avalisüli oma imeilusasse lopsakasse loodusesse ja linna külla, kui vaid ise selleks avatud olla. Banaaniõielehesalatist džunglimatkadeni, värskest külmast kookospähklist türkiissinises meres koos haidega sukeldumiseni - ja seda kõike vaid pisku eest.

Iga päev on täis uusi põnevaid seiklusi ja iial ei tea, kuidas õhtu lõppeb. Vietnamis on reisimine olnud üllatavalt lihtne ning senini sujunud peaaegu täiesti probleemitult; ööbussi ja tänase kodutu-elu erandiga. Oleme nüüdseks teinud läbi marsruudi Saigon-Nha Trang- Danang-Hoi An-Hue ja täna lõunaks maandume Phu Quoci saarel Vietnami edelapoolseimas, Kambodžaga piirnevas nurgas.

Saigoni ehk uue nimega Ho Chi Minh Citysse maandusime eriti sobilikul ajal: täpselt samal päeval olid siin aasta ühed suuremad pidustused Põhja- ja Lõuna-Vietnami taasühinemise 40. aastapäeval. Selles pealtnäha ehk rõõmsas päevas peitub küll vahest ka väga suur vastuolu ja võimalik paralleel Nõukogude Liidu poolse Eesti "vabastamisega" - 28. aprillil 40 aastat tagasi marssisid kommunistid Saigoni, nimetasid selle oma esikommari Ho Chi Minhi järgi ümber ja teatasid, et nüüd, kallid seltsimehed, hakkame kah komminismi ehitama.

Karta on, et kommunismist siin asja ei saanud ning ameeriklaste sõjas lüüasaamise järel rusudes ja totaalvaesuses virelev riik oli lisaks veel aastakümneid majandusembargode all ja kannatas lausa sellises vaesuses, et olles ise muidu üks maailma suuremaid riisi eksportijaid, pidi Vietnam kaks korda riisi ise sisse ostma. Varad muidugi tsentraliseeriti ja inimestele jagati jaokaupa riisi, mida oli nii vähe, et paljud surid nälga. Lisaks oli maa kaetud tuhandete plahvatamata miinide ja pommidega ning mitmesuguste keemia- happe- ja tont teab, mis jänkide katsetustega veel, niiet metsa jalutama minek võis lõppeda tõelise lõhkeainekokteiliga.

Nüüdseks on Vietnamist saanud liberalistlik riik kommunismimaski taga, mis on tõenäoliselt üks halvemaid valitsemisvorme üldse, sest ka siin saavad rikkad üldjuhul ainult rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks, aga kõik toimub justkui rahva hüvanguks mingi õilsa, ent mitteeksisteeriva idee nimel. Väidetavalt rändab iga riikliku tellimuse jaoks ette nähtud rahast 50-75% mõne ametniku taskusse. Aga visuaalselt majandus õitseb ning pilvelõhkujad kerkivad kõikjal kui seened pärast vihma.

28. aprillil olid Saigonis lausa nii suured pidustused, et Lõuna "vabastamise" puhul lasti 7 eri kohast meeletult uhke show saatel ilutulestikku vastu taevast. Muuhulgas isegi viisnurga-kujulisi rakette! Viisnurki, sirpe ja vasaraid on üldse terve riik täis. Ning kõk suurt tähtpäeva reklaamivad plakatid on väga Nõukogude Liidu stiilis. Tankid, koolilapsed, sõdurid, kaugusesse naeratavad riisikorjamistöölised... päris kõhe. Valitsusasutused on rahvakomissariaadid, muuseumid on enamus Ho Chi Minhi teemalised jne. Hommikul oli muidugi olnud paraad ja ka järgneval kahel õhtul võis näha sõjalisi demonstratsioone ning sõdurite jõu- ja ilunumbreid. Tänavaile oli kogunenud nii palju rahvast ja miljoneid rollereid, et õhk oli kärsanud kummist ja süsihappegaasist iiveldamaajavalt paks. Elamus missugune!

Saigoni (no kohe mitte ei taha HCMC öelda) arhitektuur on eklektiline segu traditsioonilistest Vietnami hüttidest, betoonist paneelmajadest, vanadest templitest ja kõrgläikega üleni LED- valgustitega kaetud pilvelõhkujatest, ja tipitud lopsakate parkide ja veesilmadega. Kõikjal on ohtralt erinevaid söögikohti ning kohvikuid. Ja kohv on oi kui hea! Hoopis teise röstiga ja maitseb šokolaadiselt, veidi nagu Türgi kohv, kuid seda juuakse tavasuuruses tassidest. Valmistatakse seda spetsiifilise Vietnami minikohvikannuga, mis veidi meenutab presskannu kontseptsiooni, kuid kohv tekib selle mehhanismiga tassi tilkhaaval ja võtab seetõttu oma 10-20 min aega. Kohvi kõrvale pakutavad küpsetised on sageli inspireeritud siin varem valitsenud Prantsusmaa köögist. Nii võib siin saada näiteks croissanti, mis täidetud soolase sealihast tehtud suhkruvati-laadse asjaga või mungoapasta ja durianiga tarte'i. Kohati jälk, kohati hea.

Aga nüüd avati lennujaama taevaväravad, panen oma ööheietustele punkti ja proovin peatselt ka teistest külastatud paikadest rääkida. Moskiitod, seekord minu võit!

Vot seepärast Vietnam!

P.S. seekord tulevad ainult toidupildid, ei suuda hetkel muust mõelda :D





Tuesday, May 5, 2015

Good evening, Vietnam!

Saabusime Kristjaniga Saigoni juba 5 päeva tagasi ja siinoldud aeg on möödunud ahvitiivul. Istume praegu Gold Hotellis ja sööme toorest guaavi pärast uskumatult ja täiesti tavapäratult kehva õhtusööki tänavarestoranis, mis koosnes keedetud seapekist, kuivaks praetud kalast ja riisikuhjast. Hommikusöögiks see-eest toodi meile lauale 2 liitrit kala-riisisuppi ja paar purki õlut.

Selja taga on 13-tunnine bussireis marsruudil Nha Trang-Danang ehk siis Venemaalt tagasiVietnami. Mitte, et paljukiidetud ja väidetavalt Vietnami parim rannarajoon Nha Trang füüsiliselt Venemaa osa oleks, aga suur oli meie üllatus, kui saabudes tervitasid meid kõokjal venekeelsed sildid ja viidad ja poodikutsumised ja veel suurem oli meie pettumus, kui avastasime, et ka enamus muusikast ja muust meelelahutusest samuti ainult pesuehtsas vene keeles on - isegi rannapromenaadi avatud õhu kinos näidatakse igal õhtul vaid vene filme. Mitte, et mul midagi venelaste vastu oleks, aga mitte üks raas ei kutsunud näiteks sukeldumistuurile reklaamsilt, et pardal ehtsad vene tantsud!

Niisiis, et taas tunda, et oleme ikka Vietnamis, põrutasimegi pärast hotelli basseinis mõnulemist 450 km põhja poole. Ning jah, buss läbis seda vahemaad 13 tundi. Kuidas? - iga 500 m tagant mingeid kahtlasi peatuseid tehes. Mingeid kaste laaditi peale, mingeid maha; selja taga röökis ehtne devil child nii kõvasti kui ta kopsud võimaldasid; bussis polnud tualetti, niiet end kergendamas käidi kas järjekordse pausi ajal kuskil külatänaval ninf selleks ettenähtud tualetipeatuses tervitasid mind mittesulgetavas solgikabiinis peale 2 koni karukäpa kõrval ka 3 verist süstalt ja täiesti mälus krillis silmadega külaelanikud. Aga see-eest lasi bussijuht iga 5 sekundi tagant ka öö läbi signaali, sest selline see liiklus siin paraku on - signaal täidab nii suunatule, hoiatuse, kui ka lihtsalt juhi meelelahutuse rolli. Lisaks oli bussijuht ka ahelsuitsetaja. Vähemalt on siinsetes ööbussides istmed nagu ralliautol, mis peaaegu horisontaalasendisse lasta saab. Kui ma oleks pool meetrit lühem, oleks päris mugav olnud.

jõudsime kohale, väsinud kui rondid ja rõõmustasime siiralt, kui me siinne hotell lubas meil kohe check-innida ja vihastasime koledalt, kui ärkasime selle peale, kui hakati vist tuletõrjealarme testima ja nii oma 4 tundi; jõudsime vaevu suikuda, kui ikka ja jälle hakkas lihtsal maailma jubedaim alarmitamine pihta. See päädis muidugi rämeda peavaluga.

AGA - tegelikult on Vietnam üllatanud palju positiivsega: üldiselt on siin väga puhas ning kuigi kõik prügi visatakse päeva jooksul tee äärde, on see järgmiseks päevaks ära koristatud; inimesed on valdavalt sõbralikud ja eriti palju lambist tüütamas ei käi; loodus on lihtsalt fantastiline kogu oma mitmekesisuses; ööbimiskohtade valik on suur ning igale hinnaklassile; palmidpalmidPALMIID maarmastanpalme; värsked troopilised puuviljad ja nendest tehtud igasugused käkid kõikjal; üldse söök on üldjuhul ülihea ja tehakse alati värskelt ainult sinu jaoks valmis. Kõige tavalisem söök on pho - supp, milles on alati riisinuudlid ja värsked ürdid ning mida võib telida näiteks kanaga või loomalihaga ja alati tuuakse selle kõrvale taldrik värske koriandri, piparmündilehtede, laimipoolikute ja tšilliviiludega, niiet igaüks saab ise tuunida, mida kui palju ta tahab. Tüüpiliselt maksab selline söök, mida ma pole ükski kord lõpuni jõudnud süüa muide, sest portsjonid on lihtsalt NII suured, 1,5-2 eurot. Kohalikus kursis siis ca 50 000 (!) donfi. Pangaautomaadis käies saab alati miljonäriks, sest miljon dongi on ca 40 eurot :D

nii aitab küll tänaseks, mul sõrmed juba krampis telefoni kirjutamisest. Teeme parem Kristjaniga tassi kohvi ja proovime mingid imelikud duriani-maitselised maiustused ära. Homme tšekkame Danangi kuulsat China Beachi ning loodetavasti ka linna ennast!