Teine tore asi Danangis oli Draakonisild - üht jõge ületavat silda kattis täies ulatuses kuldne draakon, mis purskab nädalavahetuseti tuld välja ja igal õhtul kõikvõimalikes neoontoonides veikleb.
Ja kolmas tore asi Danangis oli selle suhteliselt puhas, meeletult pikk ja päeval inimtühi rand! Erinevalt päikeselembelistest eurooplastest, kes igal ettejuhtuval võimalusel randa pruuni nahka ja melanoome saama põrutavad, hoiavad paljud aasialased, sh vietnamlased päikesest nii kaugele kui vaid Dracula suudaks. Hommikul päikesetõusu ajal ehk kell 5:30 rand lausa mustab pisikeste vietnamlaste koonusmütsikestest ja niisamuti käib nende rannamelu õhtul pärast päikese loojumist, kuid selle vahele jääval ajal oled rannas pea ihuüksi, ainult väikesed krabid teevad aeg-ajalt ümber sinu oma liivajooksu. Üks krabi kolis Kristjani rätiku peale seljakoti alla peitu ja tahtis sinna vist elama jääda, sest kui Kristjan kotti liigutas, pani krabi krabinal kohe järgi :D sinder kaalus mu pükstesse kolimist ka, aga õnneks pani seda Kristjan õigeaegselt tähele, muidu oleksin riidesse pannes küll seitse südarit saanud.
Kui meie oleme harjunud pruunistavate rannatoodetega, siis siinkandis kohtab kõikjal hoopiski valgendavaid vahendeid, deodorandist dušigeelini. Ja et end maksimaalselt rollerisõidu ajal d-vitamiini saamise eest kaitsta, kannab siinne rahvas õues viibides alati täispikki riideid. Ehk siis 30+++C kuumuses on vietnamlased ikka pikkade pükste, pikkade varrukatega pluusi või lausa teksatagiga ning tihtipeale veel ka kinnastega ja pea alati näomaskiga. Needsamad, mida oleme harjunud jaapani filmides nägema. Ja neid maske kanavad mõned neist ka näiteks õhtuti rannas või niisama pargis viibides, justkui värske õhk oleks sama ohtlik kui nende hullumeelses liikluses. Umbes sama tavaline kui jalatsite kandmine õues. Ja rollereid on muidugi kõikjal. Absoluutselt igal pool ja massiliselt, täielik Vespa-rahvas. Autod on valdavalt ainult taksod (aga muidugi eksisteerivad ka rollertaksod, brr) ning eraautosid on ülivähe.
Veel üks vietnamlaste kurb omapära on see, et ka prügi on igal pool. Kuigi ka prügikaste, aga kohalikud käsitlevad neid maagilisi anumaid vist lihtsalt kogumispunktina, sest enamus prügist on visatud lihtsalt kuhugi prügikasti suunas selle lähedusse maha.
Ja lisaks on igal pool väikesed altarid ja ohverdamiskohad. Korduvalt oleme näinud, kuidas põletatakse mingeid paberilehti, mõnel korral ka mänguraha, kõrval on viirukipulgad ja mingi väike puuvili näiteks ohvrianniks. Ka absoluutselt igas putkas, poes, kohvikus ja restoranis on väike budistlik ohvrinurgake. Kristjan nägi ükskord, kuidas üks mees tõi ohvriks paki sigarette ja ühe kohviku esisel altari-laadsel püstakul oli ilmselgelt ohvriks toodud kena välimusega cappuccino, suhkur ja lusikas selle segamiseks kõrval ja puha.
Danangist tegime väikse reisikese vanasse sadamalinna Hoi Ani, mis kubises turistidest nagu sipelgapesa. Hoolimata sellest oli linnake väga armas ja huvitav, sest seal on üle 800 traditsioonilise Vietnami majapidamise ning terve vanalinn on UNESCO kaitse all. Kuid igast putkast tahab kellegi ablas käsi su rahakotti kergendada ning söögikohtadest on Vietnami sööki raskem leida kui pitsat või pastat. Ja ma sain kõigest 30 000 dongi ehk u 1,2 euro eest maailma suurima kookospähkli januseks omanikuks - see oli nii raske, et selle tühjaks joomiseks pidin seda oma õlal tassima.
Danangist ammendunud, sõitsime mööda mereäärt ja mägesid serpentiinina lookleva rongiga põhja poole Vietnami impeeriumi-aegsesse pealinna Huesse, mis asub juba 1000 km kaugusel Saigonist. Hue tervitas meid lämmatava kuumuse ja väga uhke vanaaegse tsitadelliga. Kahjuks sai linn nii Prantsuse kui Ameerika sõjas kõvasti kannatada ning enamus uhkest tsitadellist ja selle sees olevast keisrile kuuluvast Keelatud Linnast pommitati vundamendini maha. Mõni üksik hoone oli õnneks alles ka, sai higiojadega võideldes pilte teha.
Huest kärutasime järgmisel õhtul tagasi Danangi, mille hüljatud lennujaamast tuli mu eelmine postitus.
Nüüd oleme juba 5. päeva Phu Quoci (meile meeldib hääldada Puukuke) saarel ja naudime absoluutset puhkust. Esimesel ööl sattusime 50C toatemperatuuriga haisvasse pimedasse kuuti, mille perenaine üritas leida kahtlaselt palju ettekäändeid, et meie passe meile mitte tagasi anda, aga juba järgmisel hommikul leidsid meie miljardist moskiitost näritud jalad, et saame suhteliselt sama raha eest (sest ma muidugi kauplesin nagu vana juut hahaa) üliluksuslikku õhukonditsioneeri ja maailma sõbralikema teenindusega bungalow'sse, kus aknad maast laeni ja meie päralt lausa 2 terrassi lopsakate mangopuude all kesk troopilist aeda. Mmmõnus.
Päevad ongi möödunud kohati rannas vedeledes, kohati linnas või teeäärsetes putkades plätusid kulutades, kuid kahel päeval on kätte jõudnud ka meie jaoks oodatuimad tegevused - üleeile käisime snorgeldamas ja täna sukeldumas! Snorgeldamine oli suurema kohaliku grupiga ja need tolvanid muidugi leidsid, et korallid on selleks, et nende peal vees seista. Kui me parasjagu seepärast vihast ei vahutanud, saime mahti ka vee alla piiluda - kohtusime paari hr Krabiga ja muidugi ohtrate igast vikerkaaretoonist pärit kalade ja kõiksugu kujuteldamatute kujudega korallidega. Laevalt saime veel kalmaaritükiga kala püüda ja lisaks veeti meid pärlikasvandusse, kus sain pärlikäevõru võrra rikkamaks, ning saare ilusaimale rannale liivakärbsetele söödaks. Sain niigi oma muljetavaldavasse sääsepunni kuumaastikule veel rea hoopis erisuguseid hammustusi lisaks, hurraa!
Ning täna käisime siis lõpuks ometi sukeldumas - oo kui mõnus see oli! Nähtavus oli küll ülikehv ja alguses ei suutnud ma üldse vees stabiilset hõljuvust saavutada, kuid teise sukeldumise ajaks tundsin end küll nagu kala vees. Maailma parim ja põnevaim ja justkui uue planeedi vallutamise tunne on vee all sügavate hingetõmmete saatel sealseid elanikke visiteerida. Kõige toredam tegelane oli ingl. k. Boxfish - kastkala, kuna karpkala ju teine tegelane? - , kes oligi kandiline nagu Ruubiku kuubik ja ulpis kuskil koralli vahel nagu kastitäis puhast toredust.
Lisaks nägime klounkalasid ehk väikseid Nemosid, papagoikalu, merikurke, ingelkalu, skorpionkalu, merisiile, nudibranchi, rohkemeimäleta, aga ka palju-palju muud.
Nüüd puhkame veel veidi ja siis lähme ööturule taas kohalike mereandidega maiustama. Merisiil on mu uus lemmiktoit! Loodan ainult, et ükski viimastel päevadel kohatud veealustest sõpradest mu taldrikul ei ole..
piltidega on mingi jama praegu, ei õnnestu rohkem panna.
No comments:
Post a Comment