Ah et miks Vietnam vs võitlus elu ja surma peale moskiitodega ehk kirjuta või kuku magama ja saa näritud

Kell on 3 öösel ja istume Danangi nn rahvusvahelises lennujaamas, mis on täiesti suletud. Ehk siis molutame kuskil lennujaama ukse ees kivist pingil ja mängime surnut, juhuks kui karu peaks tulema. Üsna kõhe on, sest oleme vaid meie ja moskiitod, tegelikult pigem meie versus moskiitod, sest nad on juba tund aega üritanud meid elusalt nahka panna ja veretilkhaaval siit minema deporteerida. Ehk siis, lennujaama, mis näib väljast sisse piiludes täiesti kaasaegne ja normaalne, ei lasta lihtsalt öösel mitte kedagi ja siin pole isegi mitte turvameest, kelle käest küsida, et millal see siin üldse avatakse. Ka internetiavarustes ei leia mitte ühtegi vastavat informatsioonikübetki. Täiesti uskumatult kurb ja masendav olukord.

Sellistel hetkedel turgatavad ikka pähe igasugused mõtted: muuhulgas näiteks see, mida paljud on minu käest küsinud, et miks pagana pärast keegi vabatahtlikult puhkusele VIETNAMI peaks minema?! Ausalt öeldes ei mäleta ma, et ma ühegi lennujaama ukse taga oleks pidanud oma öö kunagi veetma ja veel vähem maailma kõige kurjemate moskiitodega võideldes, niiet silma kinni lastagi ei saa (sest kohe näritakse lausse auk sisse).

Aga õnneks on eelkõige just Aasias reisimises minu jaoks niivõrd palju põnevat, positiivset ja avastamisväärset, et ma tean, et juba hiljemalt lõunaks on igasugune kahtlus ja kahetsus mu seest läinud. Aasia lõhnab (üldjuhul) taevalikult, maitseb oivaliselt ja naeratab laia (vahel küll hambutu, aga mis siis) suuga sulle laialt vastu ja kutsub sind avalisüli oma imeilusasse lopsakasse loodusesse ja linna külla, kui vaid ise selleks avatud olla. Banaaniõielehesalatist džunglimatkadeni, värskest külmast kookospähklist türkiissinises meres koos haidega sukeldumiseni - ja seda kõike vaid pisku eest.

Iga päev on täis uusi põnevaid seiklusi ja iial ei tea, kuidas õhtu lõppeb. Vietnamis on reisimine olnud üllatavalt lihtne ning senini sujunud peaaegu täiesti probleemitult; ööbussi ja tänase kodutu-elu erandiga. Oleme nüüdseks teinud läbi marsruudi Saigon-Nha Trang- Danang-Hoi An-Hue ja täna lõunaks maandume Phu Quoci saarel Vietnami edelapoolseimas, Kambodžaga piirnevas nurgas.

Saigoni ehk uue nimega Ho Chi Minh Citysse maandusime eriti sobilikul ajal: täpselt samal päeval olid siin aasta ühed suuremad pidustused Põhja- ja Lõuna-Vietnami taasühinemise 40. aastapäeval. Selles pealtnäha ehk rõõmsas päevas peitub küll vahest ka väga suur vastuolu ja võimalik paralleel Nõukogude Liidu poolse Eesti "vabastamisega" - 28. aprillil 40 aastat tagasi marssisid kommunistid Saigoni, nimetasid selle oma esikommari Ho Chi Minhi järgi ümber ja teatasid, et nüüd, kallid seltsimehed, hakkame kah komminismi ehitama.

Karta on, et kommunismist siin asja ei saanud ning ameeriklaste sõjas lüüasaamise järel rusudes ja totaalvaesuses virelev riik oli lisaks veel aastakümneid majandusembargode all ja kannatas lausa sellises vaesuses, et olles ise muidu üks maailma suuremaid riisi eksportijaid, pidi Vietnam kaks korda riisi ise sisse ostma. Varad muidugi tsentraliseeriti ja inimestele jagati jaokaupa riisi, mida oli nii vähe, et paljud surid nälga. Lisaks oli maa kaetud tuhandete plahvatamata miinide ja pommidega ning mitmesuguste keemia- happe- ja tont teab, mis jänkide katsetustega veel, niiet metsa jalutama minek võis lõppeda tõelise lõhkeainekokteiliga.

Nüüdseks on Vietnamist saanud liberalistlik riik kommunismimaski taga, mis on tõenäoliselt üks halvemaid valitsemisvorme üldse, sest ka siin saavad rikkad üldjuhul ainult rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks, aga kõik toimub justkui rahva hüvanguks mingi õilsa, ent mitteeksisteeriva idee nimel. Väidetavalt rändab iga riikliku tellimuse jaoks ette nähtud rahast 50-75% mõne ametniku taskusse. Aga visuaalselt majandus õitseb ning pilvelõhkujad kerkivad kõikjal kui seened pärast vihma.

28. aprillil olid Saigonis lausa nii suured pidustused, et Lõuna "vabastamise" puhul lasti 7 eri kohast meeletult uhke show saatel ilutulestikku vastu taevast. Muuhulgas isegi viisnurga-kujulisi rakette! Viisnurki, sirpe ja vasaraid on üldse terve riik täis. Ning kõk suurt tähtpäeva reklaamivad plakatid on väga Nõukogude Liidu stiilis. Tankid, koolilapsed, sõdurid, kaugusesse naeratavad riisikorjamistöölised... päris kõhe. Valitsusasutused on rahvakomissariaadid, muuseumid on enamus Ho Chi Minhi teemalised jne. Hommikul oli muidugi olnud paraad ja ka järgneval kahel õhtul võis näha sõjalisi demonstratsioone ning sõdurite jõu- ja ilunumbreid. Tänavaile oli kogunenud nii palju rahvast ja miljoneid rollereid, et õhk oli kärsanud kummist ja süsihappegaasist iiveldamaajavalt paks. Elamus missugune!

Saigoni (no kohe mitte ei taha HCMC öelda) arhitektuur on eklektiline segu traditsioonilistest Vietnami hüttidest, betoonist paneelmajadest, vanadest templitest ja kõrgläikega üleni LED- valgustitega kaetud pilvelõhkujatest, ja tipitud lopsakate parkide ja veesilmadega. Kõikjal on ohtralt erinevaid söögikohti ning kohvikuid. Ja kohv on oi kui hea! Hoopis teise röstiga ja maitseb šokolaadiselt, veidi nagu Türgi kohv, kuid seda juuakse tavasuuruses tassidest. Valmistatakse seda spetsiifilise Vietnami minikohvikannuga, mis veidi meenutab presskannu kontseptsiooni, kuid kohv tekib selle mehhanismiga tassi tilkhaaval ja võtab seetõttu oma 10-20 min aega. Kohvi kõrvale pakutavad küpsetised on sageli inspireeritud siin varem valitsenud Prantsusmaa köögist. Nii võib siin saada näiteks croissanti, mis täidetud soolase sealihast tehtud suhkruvati-laadse asjaga või mungoapasta ja durianiga tarte'i. Kohati jälk, kohati hea.

Aga nüüd avati lennujaama taevaväravad, panen oma ööheietustele punkti ja proovin peatselt ka teistest külastatud paikadest rääkida. Moskiitod, seekord minu võit!

Vot seepärast Vietnam!

P.S. seekord tulevad ainult toidupildid, ei suuda hetkel muust mõelda :D