Good evening, Vietnam!

Saabusime Kristjaniga Saigoni juba 5 päeva tagasi ja siinoldud aeg on möödunud ahvitiivul. Istume praegu Gold Hotellis ja sööme toorest guaavi pärast uskumatult ja täiesti tavapäratult kehva õhtusööki tänavarestoranis, mis koosnes keedetud seapekist, kuivaks praetud kalast ja riisikuhjast. Hommikusöögiks see-eest toodi meile lauale 2 liitrit kala-riisisuppi ja paar purki õlut.

Selja taga on 13-tunnine bussireis marsruudil Nha Trang-Danang ehk siis Venemaalt tagasiVietnami. Mitte, et paljukiidetud ja väidetavalt Vietnami parim rannarajoon Nha Trang füüsiliselt Venemaa osa oleks, aga suur oli meie üllatus, kui saabudes tervitasid meid kõokjal venekeelsed sildid ja viidad ja poodikutsumised ja veel suurem oli meie pettumus, kui avastasime, et ka enamus muusikast ja muust meelelahutusest samuti ainult pesuehtsas vene keeles on - isegi rannapromenaadi avatud õhu kinos näidatakse igal õhtul vaid vene filme. Mitte, et mul midagi venelaste vastu oleks, aga mitte üks raas ei kutsunud näiteks sukeldumistuurile reklaamsilt, et pardal ehtsad vene tantsud!

Niisiis, et taas tunda, et oleme ikka Vietnamis, põrutasimegi pärast hotelli basseinis mõnulemist 450 km põhja poole. Ning jah, buss läbis seda vahemaad 13 tundi. Kuidas? - iga 500 m tagant mingeid kahtlasi peatuseid tehes. Mingeid kaste laaditi peale, mingeid maha; selja taga röökis ehtne devil child nii kõvasti kui ta kopsud võimaldasid; bussis polnud tualetti, niiet end kergendamas käidi kas järjekordse pausi ajal kuskil külatänaval ninf selleks ettenähtud tualetipeatuses tervitasid mind mittesulgetavas solgikabiinis peale 2 koni karukäpa kõrval ka 3 verist süstalt ja täiesti mälus krillis silmadega külaelanikud. Aga see-eest lasi bussijuht iga 5 sekundi tagant ka öö läbi signaali, sest selline see liiklus siin paraku on - signaal täidab nii suunatule, hoiatuse, kui ka lihtsalt juhi meelelahutuse rolli. Lisaks oli bussijuht ka ahelsuitsetaja. Vähemalt on siinsetes ööbussides istmed nagu ralliautol, mis peaaegu horisontaalasendisse lasta saab. Kui ma oleks pool meetrit lühem, oleks päris mugav olnud.

jõudsime kohale, väsinud kui rondid ja rõõmustasime siiralt, kui me siinne hotell lubas meil kohe check-innida ja vihastasime koledalt, kui ärkasime selle peale, kui hakati vist tuletõrjealarme testima ja nii oma 4 tundi; jõudsime vaevu suikuda, kui ikka ja jälle hakkas lihtsal maailma jubedaim alarmitamine pihta. See päädis muidugi rämeda peavaluga.

AGA - tegelikult on Vietnam üllatanud palju positiivsega: üldiselt on siin väga puhas ning kuigi kõik prügi visatakse päeva jooksul tee äärde, on see järgmiseks päevaks ära koristatud; inimesed on valdavalt sõbralikud ja eriti palju lambist tüütamas ei käi; loodus on lihtsalt fantastiline kogu oma mitmekesisuses; ööbimiskohtade valik on suur ning igale hinnaklassile; palmidpalmidPALMIID maarmastanpalme; värsked troopilised puuviljad ja nendest tehtud igasugused käkid kõikjal; üldse söök on üldjuhul ülihea ja tehakse alati värskelt ainult sinu jaoks valmis. Kõige tavalisem söök on pho - supp, milles on alati riisinuudlid ja värsked ürdid ning mida võib telida näiteks kanaga või loomalihaga ja alati tuuakse selle kõrvale taldrik värske koriandri, piparmündilehtede, laimipoolikute ja tšilliviiludega, niiet igaüks saab ise tuunida, mida kui palju ta tahab. Tüüpiliselt maksab selline söök, mida ma pole ükski kord lõpuni jõudnud süüa muide, sest portsjonid on lihtsalt NII suured, 1,5-2 eurot. Kohalikus kursis siis ca 50 000 (!) donfi. Pangaautomaadis käies saab alati miljonäriks, sest miljon dongi on ca 40 eurot :D

nii aitab küll tänaseks, mul sõrmed juba krampis telefoni kirjutamisest. Teeme parem Kristjaniga tassi kohvi ja proovime mingid imelikud duriani-maitselised maiustused ära. Homme tšekkame Danangi kuulsat China Beachi ning loodetavasti ka linna ennast!