jana (k)reisid: Erand kinnitab reeglit ehk paneks ühele reisile punkti ka! Riisiterakujulise!

Ma nüüd murran oma kogemata kujunenud traditsiooni ja teen ühe riigi kohta VIIMASE blogiposti ka! Ei tea miks, kuid iga kord kuskilt tagasi tulles on see mõte ja soov mu peas küll keerelnud, kuid vist aeglaselt järjest kaugemale ja kõrgemale kuni lõpuks kõrvakorstna kaudu öhe lahkunud.

Niisiis, Vietnamis on käidud ja tore riik oli. Võikski punkti panna nüüd :D

Aga ei saa.. sest Puukuke saarelt tagasi Saigoni lennates jõudsime lõpuks Vietnami sõjaajalooga ka lähemat tutvust teha ja mulje oli ikka metsik. Selline karvane, pulstunud ja natuke haisev, umbes nagu duriani-puu (Aasia lemmik puuvilja(loe:haisu)vili) moodi mulje. Kuigi vandusime, et Kindel Ei grupiviisilistele giidituuridele, siis erand kinnitab ju reeglit ja nii me ühel hommikul Cu Chi (hääldus nagu Gucci :D) tunnelite poole startisimegi.

Giid oli õnneks täiesti autentne: endine Vietnami sõja veteran, kes võitles küll ameeriklaste poolel ja seetõttu pärast sõja lõppu ka 3 aastat kinni istus. 65 aastale liginev pikkade Tarzani-lokkidega väike kribal üleni leopardi ja pommikildudest tehtud ehetesse mässitud giidipapi pajatas meile ikka tõelisi dokumentaalõudusjutte, mis sõja ajal kõik seal tunnelites ja ka mujal aset leidsid. Kõige tugevama mulje jättis Agent Orange ehk Oranž Agent - keemiarelv, mida ameeriklased lennukitelt massiliselt Lõuna-Vietnami peale paiskasid, väites, et see on väetis (sic!).

See vahva väetis oli nii võimas kraam, et paari aasta pärast oli vastavates kohtades kogu loodus hävinenud, puud lehed langetanud ja inimesed seda enesele teadmata tohututes kogustes sisse tarbinud. Vaikselt, kuid tõhusalt tegutses oranž agent veel selle aastatuhandenigi, alles mõned aastad tagasi saadi kõikjal pinnases ja joogivees arenevast keemiakraamist lahti, jättes ennast meenutama kümneid tuhandeid deformeerunud inimesi.

Loodus on nüüdseks kõikjal taastunud ja võib-olla oli tagantjärgi tõepoolest tegemist ka väetisega, sest veidral kombel kasvab nüüd oranži agendi poolt vallutatud maa-aladel kõige lopsakamad taimed kogu Vietnamis. Põlvkondade jooksul on ka inimeste deformatsioonid loodetavasti varsti kadumas, kuid tehtud kahju on ikka meeletu - loomulikult said keemiarelva tõttu kannatada ka ameerika sõdurid, ent neile maksavad Ühendriigid ka väärilist kompensatsiooni. Vietnamlased ei näinud sentigi.

näiteks need jackfruitid kasvavad tavamaastikul maksimaalselt ehk 10 tk puu otsas, siin pildil on vaid 1 oks oranži agendi poolt mõjutatud taimel

Cu Chi tunnelid olid kokku tervelt 200 km pikad ja 3-"korruselised": seal oli sõja ajal olemas kõik eluks vajalik, isegi sünnitusosakond ja mitu kööki. Ruume ühendavad tunnelid olid mõnusad 50 cm kõrged ja ma võin vaid ette kujutada, millised toredad putuka- ja maovellod seal kõik pesitsesid ja oma ohvreid peadplahvatamapanevas kuumuses varitsesid ja kättesaamisel nakitsesid. Tunnelites elasid vietkongid, kes polnud muide mitte Põhja-Vietnamist pärit, vaid justnimelt Lõuna-Vietnami kommunistlikud võitlejad. Et nad ei kandnud vorme ega muid eristamist võimaldavad tunnuseid, ei teadnud keegi, kes on vietkong ja kes mitte ning seetõttu arvasid ameeriklased, et tulemuslikem vietkongidest vabanemise viis on valimatult kõike ja kõiki pommitada ja hävitada. Nii hukkus sõjas miljoneid tsiviilisikuid ning nende kõrval vaid käputäis vietkonge... ja veelgi vähem ameerika sõdureid.

1975. aastani elas tunnelites kokku 18 000 vietkongikest. Ameeriklased ei saanud sõja lõpuni aru, kust need tunnelid täpselt tulevad ja kuhu lähevad ning seetõttu on tänase päevani üsna suur osa tunnelitest hästi säilinud. Turistidele mõeldud ala on muidugi mugandatud ning tunneleid meile mugavamaks ringiliikumiseks ka laiemaks kaevatud - küllalt on olnud juhtumeid, kus nagu Karupoeg Puhhi lugudes on mõni jässakam turist ühtpidi auku sisse roninud, aga välja enam ei pääse :D

Ronisime meiegi vihmaussi kombel maa alla. Tunnelites oli nii palav, et 10 sekundiga olid kõik poorid lahti ja higi voolas nagu oavarrest. Ei kujutanud ette ikka küll, kuidas väiksed vietkongid suutsid seal aastaid ELADA!

Veelgi õudsemad olid aga vietnamlaste ehitatud lõksud, millesse ameerika sõdurid nagu doominokivid sisse kukkusid.. Lõkse oli tuhandeid ning üks kavalam kui teine. Reeglina asetsesid need paarikaupa, et kui üks vaenlane sisse kukkus ja paarimeest appi kutsus, kukkus ka teine. Lõksud meenutasid oma julmuses hakklihamasinaid: igapidi asetsevad ogad ja lõikemehhanismid; pealt täiuslikult kaetud ja ootamatud kui krokodilli rünnak. Ka meie giid jäi sõja ajal ühte lõksu kinni, kuid tal vedas - ta kutsus oma paarilist appi, kes aitaski ta imekombel lõksust välja, kuid kukkus siis ise teise lõksu ja sai koheselt surma... giid kirjeldas ka meeleolukalt, kuidas siis polegi eriti hullu, kui juhtusid lõksu kinni jääma ainult 1 jalaga ja põlvest allapoole, sest siis sai jala põlvekõhre koha pealt ilusti pooleks murda nagu kanakondi ja piraadi kombel edasi liibata.

Õõvastav.

Tagasi Saigonis, mattusime taas selle linna hullumeelsesse ja värvilisse rolleriparadiisi (rollereid on Vietnamis kokku üle 45 miljoni, appi). Muidugi oli jälle mingi Ho Chi Minhi püha, seekord vist sünnipäev. Surmapäeva ei avalikustatud Vietnamis iialgi, sest kuulus esikommar Ho Chi Minh peab igaveseks surematuks jääma. Hah, minu meelest sarnaneb ta veidral moel ülimalt palju KFC Kolonel Saundersiga, ainult pea pole nii viltu :D

Leidke 10 erinevust KFC Kolonel Saundersi ja allpool oleva megavilkuva neoonkella (KES sellist küll endale koju seinale ei tahaks?!) Ho Chi Minhi vahel, mina leidsin ainult ühe: Ho Chi Minhi pea pole nii viltu

Viimaseks 3 ööks kolisime ka reisi uhkeimasse hotelli, kus meid jahutas taas mõnus katusebassein ning teenindas suurepärane kelnerkond. Vaade oli üle terve linna ning ööpimeduses nägi eriti hästi kõiki neid lõputuid 12-miljonilise elanikuga linna neoontulesid...

Riisi-isu järgmiseks 12 kuuks täis söödud, saigi Vietnam otsa, kuid ma väga loodan, et mul õnnestub seda toredat, sõbralikku ja vaimustavalt põnevat riiki veel külastada, sest terve Põhja-Vietnam jäi täiesti avastamata!

P.S. Ametlikult esimene riik, kus pikemat aega viibides ei tabanud mind MITTE ÜKSKI terviseprobleem. Aamen.