Kuni Vietnami taasühendamiseni 1975. aastal kandis see hiigellinn tegelikult nime Saigon-Cholon või vietnamipäraselt Sai Gon - Cho Lon. Vietnami keele sõnad on sama lühikesed kui selle riigi elanikudki ehk et pea kõik sõnad on ühesilbilised. Cholon tähendab otsetõlkes suurt turgu ning vanasti oli see eraldi linn, asustatud peamiselt hiinlastega, tänasel päeval on Cholon osa HCMC-st ning tuntud ka kui Vietnami suurima Hiinalinnana.
Eelmisel vietvisiidil jäi meil Cholon täiesti külastamata, kuna District 1, peamine rändurite meelispaik ja põhiline kesklinn on ise juba niivõrd suur, et me tookord sealt välja ei jõudnudki. HCMC on jagatud lausa 24 districtiks ja seal elab rohkem kui 8 miljonit inimest.
Cholon ei ole tüüpiline Hiinalinn, kus sisenejaid tervitab Teretulemast Hiinalinna silt ja kõik hooned on järsku hiinapärased ja paberlaternatega kaunistatud. Keskne arendus või süsteemsus tundub HCMC Hiinalinnas täielikult puuduvat, sest hiinalikkust peab kohati lausa tikutulega otsima, kuna igaüks, kes tahab, on linnaossa püstitanud täpselt selliseid kitsaid kuute nagu pähe tulnud on. Tulemuseks on tõeline odavate betoonkoletiste, vanade ja kahjuks lagunevate prantsuse koloniaalstiilis majade, hiinapäraste templite ja kõikjal laiuvate kiiskavais toonides neoonsiltide virvarr, mis tõtt-öelda meile suuremat silmailu ei pakkunud:
Selles Hiinalinnas vohab tänase päevani kõikjal oma ligaseid kämblaid sirutav turg, milles liikudes tungib aeg-ajalt ninna hingematvalt läppunud kalakastme-sooja liha-mädanevate juurikate odööri ja soovitatav oleks lahtiste kingade asemel kohati kalamehesäärikuid kanda:
Ühtlasi saime Cholonis kaks korda piki näppe seal pakutava ja kusjuures paljukiidetud toiduga. Esimeses kohas palusime kohvi, mille peale toodi meile oma poole liitri kondenspiimaga magustatud rämelääge jääkuubikuämber, kuhu ka tilk kohvi lisatud oli. Lonksasime, öökisime, tasusime, tänasime ja jätsime täis klaasid lauale.
Proovisime järgmises kohas õnne söögiga: saime kumbki erineva kuivanud, rasvast läbiimbunud tundmata päritoluga vorstitükke sisaldava lägakausi- ja taldriku; minu omast kriiskas vorstitükkidele lisaks sellele puistatud neoonoranži kahtlast puru ning kui väga ma ka värve ei armastaks, siis süüa ma sellist ebamaist tooni asju ei soovi. Võtsin siiski ühe ampsu riisikallerdise-halli vorsti- kiiskavoranži puru segu, mis sisaldas ka liisunud võid meenutavat möksi; tasusime, tänasime ja lasime täitmata kõhtudega jalga.
Naasime oma armsasse District 1, kus söögist vähe rohkem sotti saame nüüdseks ja elu oli jälle lill.
Ööbisime seekord samas mõnusas katusebasseiniga hotellis, mille eelmine kord avastasime ning me ei pidanud sugugi pettuma. HCMC õhkavast kuumusest on maailma parim alternatiiv aeg-ajalt põgeneda mugavasse õhukonditsioneeriga varustatud miljonivaatega tuppa Vietnami moodi ehk vasakul paistab city ja paremalt kohe meie akna alt prügimägi:
Eelmisel korral oli suurte Vietnami taasühendamise 40. aastapäeva pidustuste pärast üks linna sümboolseimaid hooneid, Iseseisvuspalee või Independence Palace külastajatele ilmselt turvakaalutlustel suletud, seega kasutasime nüüd võimalust seda meie Linnahalli meenutavat kuldsetel kuuekümnendatel rajatud kandilist monstrumi lähemalt uurida.
Siin elas ja möllas 1975. aastani Lõuna-Vietnami vabariigi president, kui Põhja-Vietnami tankid otse raudväravaist läbi sõitsid ja tänase päevani lõplikult vietkongide kommunistliku viisnurgaga lipu katusele heiskasid:
Külastasime veel ka Jade Emperori templit, kus Kristjan leidis, et nagu ennustamisautomaat sees istub, paksu viirukihaisu levitades:
See on küll ilmselge nonsenss, et vaid 15% rahvastikust valitsuse väitel siin religioossed on, kohalike sõnul on see protsent pigem 99. Igaühel on kodus või oma äri nurgas ikka vähemalt väike altarike püsti, kuhu siis sümboolseid ohvriande tuuakse. Kes õlut, kes lilli, kes värskeid puuvilju. Kommunistliku parteiga ühinejad peavad oma mistahes usust aga ametlikult lahti ütlema, vahetades selle vist Suure Juhi Usu vastu välja, kuid salamisi kummardatakse tegelikkuses ikka enda religiooni edasi.
Väisasime veel Saigoni (kohalikud kasutavad ka kusjuures HCMC ja Saigoni nimetust mõlemat vaheldumisi) botaanikaaeda, mis ühtlasi toimis loomaaiana. Troopilise kliima tõttu ei olnud botaanikaaial ühtegi seina, kuna kõikmõeldavad lopsakad taimed vohavad siin aastaringselt rõõmsalt välitingimusteski.
Botaanika-loomaaed paikneb suisa keset Saigoni ja moodustab ümbritsevate kõrghoonetega kummalise sümbioosi:
Loomade puurid paiknesid troopiliste taimede vahel, kuid pooled loomad elasid puuridest väljas; nägin vabalt ringi jooksmas nii rasvaseid rotte, osavaid oravaid kui ka armsaid ahvikesi, kes ilmselt pisikesest peast puurivarvaste vahelt läbi olid pugenud ega suuremaks kasvades enam tagasi ei mahtunud:
HCMC on ööpäevaringselt elust pulbitsev suurlinn, kus teha ja näha oleks vist lõputult. Võrreldes Hanoiga on see tunduvalt moodsam ja puhtam. Vähemalt kesklinna osa, kuni nurga taha või Mekongi vette ei vaata. Viimases voolab laiskades pruunides lainetes iga ruutmeetri kohta rets sodilasu; linna sajad ja tuhanded rentslid sülitavad kõik endasse imetud tühjad kokakoolapudelid ja kasutatud plastikkarbid otse jõe põhjatusse makku.
Seljakotirändurite põhimelu kulgeb piki Vo Van Kieti tänavat, kuhu sattudes püütakse iga 2 sekundi tagant turistidele mõnda toodet või teenust pähe määrida:
Kogu seda kirevust saadab absoluutse maksimumi ja kuulmistaluvuseni keeratud disko- ja karaoketaust, mis huugab igast tänava baarist. Me Kristjaniga olime seetõttu iga kord sinna sattudes paari minutiga põgenema, sest nüristavamat ja häirivamat tausta on keeruline ette kujutada. Lisaks pakutakse selles turistioaasis ainult läänelikke toite, kuid Vietnamis viibides tahame üldjuhul ikka kohalikke toite mekkida.
Ainult magustoitudega kipub siinkandis kehvavõitu lugu olema. Teatud mööndustega on minu jaoks okei hiina stiilis mooncake, kui mul õnnestub normaalsuse piires täidisega eksemplar leida (kõige levinum tundub olevat duriani maitseline). Kuukoogikese taigen on tehtud ubadest ning maiustus on tihke ja raske, täiesti unikaalse tekstuuriga. Magusa ja soolase kombinatsiooni armastavad vietnamlased lisavad selle keskele tavaliselt aga soolatud pardimuna ja sellest hetkest muudub toode minu jaoks söödamatuks. Välja näevad mooncake'id niimoodi; üks läks mul paraku prügikasti selle neetud soolase muna pärast keskel:
Olen näinud ka selliste koostisosadega koogikesi nagu munguba + hernes + searasv + durian + melon + soolatud pardimuna + liha. Õõõõhh.
Teised magustoiduvariandid kipuvad olema igat tüüpi ubade või hernestega magusad kissellilaadsed supid. Et enamus asiaate on laktoositalumatud, siis vedelik on üldjuhul kookospiimast või mingit tüüpi tärklisest. Näiteks magus kidney oa-tarosupp. Kärtslilla. No võib-olla kasutaks seda riiulikaunistuseks, aga sööma küll ei kutsu.
Kõikvõimalikke toiduvärve ja sünteelisi aineid, sh msg-d, kasutatakse paraku magustoitudes ja kiirtoitudes siin ka ohtralt. Sattusime näiteks ühte toredaid värvilisi sõõrikuid paksult täis kondiitriärisse, kus aga pontšikusse hambaid sisse lööjat valdas tõeline pettumus, sest fantaasiaküllaselt ilusaks tuunitud konnake kujutas endast värvilise glasuuri all lihtlabast kõige tavalisemat kuiva saia:
Siinsete elanike fantaasia ei lõppe muidugi dessertide kombineerimisel. Ei ole sugugi haruldane menüüd uurides kohata praetud kanajalgu, seakõrva-kevadrulle või magusat seavatti näiteks pardiloote ja mädamunaga. Mis vähegi hamba all (liiga kõvasti) ei karju, see ka potti läheb. Proovisin näiteks krevette tapiokaümbrises, maitses nagu koorimata kreveti täidisega kummikomm ikka:
Vietnamlased söövad tõepoolest vist KÕIKE. Ka jookidega ei hoita end tagasi, iga teine putka pakub rändureile teejalaks näiteks maoviina:
Proovisime selle väejoogi samuti ära ühes külas, maitses rõvedalt nagu lihtlabane viin. Õnneks pimedaks ei jäänud.
Kui rändurid peaksid aga teist laadi kosutust ihkama, siis kõikjal kohtab siin massaažiteenuseid pakkuvaid daame. Näiteks tema, kes tülpinult rolleri sadulas istudes oma osavate käte teenuseid pakkus:
Katsetanud neid massaaže me siiski pole. Jätkub teravaid elamusi selletagi :)
No comments:
Post a Comment