Mittemunadevärvimispühad

Mu kallis Euroopa ja Ameerika laamade vaheline ajutine kodu ei väsi vist kunagi üllatamast. Palju on mu käest küsitud (loe: muretsetud) siinse vulkaanilise aktiivsuse ja tulemägede-ohu kohta. Kui aus olla, siis ei tule mul tavaliselt meeldegi, et elan ühes maailma aktiivsema vulkaanilise tegevusega riigis. Eelmisel nädalal oli siin tolle Eyjafjallajökulli-nimelise katastroofimasina, mis aasta tagasi lennuliikluses suure kaose tekitas, purskamiseaastapäev. Selle puhul sattusin kuulama üht avalikku loengut üleüldse Islandi vulkaanide kohta ja sain teada, et väikseid purskeid toimub siin-seal saare peal peaaegu kogu aeg :D ups. Samas ei ole need tavaliselt üldse ohtlikud ning on inimasustusest piisavalt kaugel. Kahtlustan, et neid tekitab sama koll, kes mu lemmikgeisritki. Müttab siin maa all ringi ja teeb oma trikke. Kusjuures vahel teeb maavärinaid ka. Neid pidavat siin samuti väga sageli olema, aga ma pole kordagi tähele pannud. Mis siis ikka, elu läheb edasi, sadagu või tuld ja värisegu maa, üks ehtne islandlane ei märka ilmselt neist kumbagi oma maksimaalselt võimsas jeebis maksimaalselt paksu villase kampsuni sees. No täiesti tavaline värk ju.

Lähenevad munadepühad... aga islandlastele tähendab see vist pigem lihtsalt palju vabu päevi (k.a. näiteks esmaspäev) ja seda, et poest tuleb osta šokolaadimune, mis on seest mingisugust kola (valdavalt erinevaid maiustusi) täis. Oma mune siin keegi ei värvi, teiste omi ka mitte, võib-olla mõned maakad oma lammaste omi ainult. Eks mõned koperdavad kirikusse ka, kuskil on ehk mõni kontsert, aga ausalt öeldes midagi erilist mulle küll kõrva pole jäänud. Kuigi luterlus on siin lausa riiklikuks usuks kehtestatud. Vahest ehk see, et kuna ka pühapäev on riigipüha, siis on sel nädalavahetusel baarid eriti kaua lahti.

Eelmisel pühapäeval käisin vaba mikrofoni jazzikontserdil, oi kui mõnus oli. Sain alles seal mind valdavatest rõõmu/külmajudinatest aru, kui väga olin tegelikult üht head live-jazzi elamust igatsenud. Üldiselt siin sellist kraami väga leida ei õnnestu, enamus kontserte pigem rokilikus vms suvalises stiilis. Nii mõnus.

Järgmisel nädalal leiab üksteise järel aset lausa kaks filosoofia konverentsi. Fenomenoloogia konverentsile lähen ka ise ühele ettekandele moderaatoriks. Kuigi see mu enda uurimisvaldkonnaga tegelikult üldse seotud pole, on fenomenoloogia mind alati omal moel paelunud ja huvitanud, niisiis ootan juba põnevusega.

Kuigi on alles aprilli keskpaik, läheb õues pimedaks alles pärast 22 ning hommikul valgeks juba vähemalt 5... natuke jaanipäeva tunne on, kui vana hea lörts ja tuul välja arvata :) See on ka tore, et kuna siin ühtki õiget metsa pole ning järvi on minimaalselt ja jõed on soojad, siis ei leidu siin ka praktiliselt üldse mingeid tüütuid putukaid! Väidetavalt nendest paarist, kes ehk siiski kuskil ringi põristavad, ükski ei hammusta ka. Ohtlikke loomi ka pole (ainult mingid polaarrebased ja äravisatud kodujänesed). Peale nende liiga purjakil kohalike siis. Tihti võib neid kohata nädalavahetustel vastu hommikut tänavail urisemas, hot dog hammaste vahel ja baarist näpatud õlletops jalge vahel. Aga neid ma oskan juba vältida küll.