fenomenoloogiline island

Maailma põhjapoolseimas pealinnas on lood üsna ambivalentsed. 1. mail oli maas paks kiht lund ja päev otsa niristas puhast masendust taevast alla ning järgmised kaks päeva oli uskumatu sillerdav päikesesära, lausa umbes 12 C sooja ning kõik olid tänavail t-särkides või muidu poolpaljalt. OK, natuke liialdasin: islandlaste ilmanautimine või jalutamine tähendab paljudele hoopiski autoga tundide viisi linna peal ringikruiisimist. Pühapäeviti näiteks on linnatänavad paksult suuri autoemalaevu täis, sest pered viivad oma võsukesed iganädalasele "jalutuskäigule" - ostavad lastele kommi ja siis sõidavad autoga linna läbi.

Fenomenoloogia konverents oli täiesti ülitore - umbes 50 filosoofi eri maailma paigust. Ametlikult korraldas seda küll NoSP (Nordic Society of Phenomenology), kuid 70% selle liikmeist on tegelikult Skandinaaviast väljaspoolt. Ameeriklased, portugallased, austraallased, sakslased ja muud loomad. Muuhulgas esines ka näiteks Dan Zahavi. Tundsin end väga priviligeerituna, et seal olla sain: tagasi lükati üle saja avalduse selles osalemaks. Minul muidugi lihtsalt vedas, et õigel ajal õiges kohas olin (aga ega ma valel ajal õiges kohas või, mis veel hullem, õigel ajal vales kohas ei viitsiks olla ka, hihi). Veider oli see, et olin ainuke vahetustudeng, kes kõike seda kaifis ja oma filosoofilist networki arendas - vähe sellest, ka kohalikest filosoofia tudengeist olid konverentsil vaid need, kes üritust samuti modereerisid ning nemadki olid pigem ainult neil sessioonidel kohal, mida ise läbi viima pidid. Hmh. Aga tühja kah, jäigi mulle rohkem :P Hommikust õhtuni ettekandeid kuulata, kohvipausidel ning päeva lõpus esitatud teemasid arutada ning teiste riikide filosoofia olukorda arutada.. no huvitavam ei saakski olla minu jaoks. Laupäeva õhtul oli meil pidulik lõpuõhtusöök ning siis vallutasime all-linna. Filosoofia võit!

Paari päeva eest triivis saarele taas üks valgemõmmi, kes politsei poolt maha lasti. Hoolimata sellest, et jääkaru maabus praktiliselt asustamata piirkonda. Kohalikud loomakaitseaktivistid propageerivad nende tagasitransportimist Gröönimaale, aga no paljudel islandlastel on lihtsalt täiesti ükskõik ja nii on nad senini kõik lihtsalt tapetud. Nii imelik, kuidas maailma ühe unikaalsema loodusega riigi looduslikust mitmekesisusest hoolivad peamiselt vaid välismaalased.. fenomenoloogiliselt on Islandil pakkuda ju meeletult palju. Terve siinne maastik on nagu hingeline kriis pahupidi pööratult, kõikidele huvitatutele näha. Vastuolu kuuma ja külma, tormi ja seisaku, elu ja surma vahel; kidurad taimed vs lopsakad lambad, värvilised virmalised vs tuhmpruunid laavapõllud, väikesed asustused vs tonnide viisi vihmausse tänavail.. ilmselt mitte just kõige esteetilisem võrdlus, aga tõepoolest, väljas liikudes ei tohiks üleüldse maha vaadata, sest siin on täiesti haigelt palju vihmausse kõikjal. Ilmselt on kuivanud maakoor oma poore tühjendades nemadki enda seest välja pigistanud ja nii nad roomavad segaduses ringi, enamuse saatuseks kas lindude poolt nokitud või jalgratta poolt üle sõidetud saada. Kahtlustan, et neid leidub tänavail rohkem kui neid mahasülitatud valgeks väikseks rõvelatakaks vajutatud näritud nätsegi.

Romantika.