Juba kuu aega islandil ehk võimatu on igatahes võimalik

... ja möödunud ongi juba peaaegu kuu mu viiendast ülikoolikogemusest. Sel semestril siis Islandil, jaanuari algusest mai keskpaigani. Ilmselgelt on mul olnud siin nii uudne, tore ja põnev, et blogimiseks pole üldse mahti leidnud - polnud ühel hetkel enam tunnetki, et viitsin. Aga siis mõtlesin, et vähemalt iseenda jaoks oleks ikkagi hea veidi heietada ja oma tegemisi üles märkida, et siis kunagi seniilsest peast natuke mäletaks ka, mida elus ette olen võtnud.

Island on täiesti saikokreisi! Iga päev on täis ootamatusi, mõned imelikud, mõned lihtsalt toredad. Käin Islandi Ülikoolis ja võtan seal ametlikult viit erinevat ainet, millest enamus on taas intensiivkursused ehk siis kestavad vaid mõned nädalad. Praegu on mul kursused demokraatiast ja ratsionaalsusest, moraalsest relativismist ning kultuurilistest erinevustest ja lisaks aine nimega hiljutine rahvusvaheline uurimistöö, mis tegelikult kujutab endast Alain Badiou raamatu Thought and Infinity lugemisseminari + siis hiljem ka miskit magistriseminari sarnast, kus kõik enda projekti tutvustavad. Kõik loengud/seminarid on senini olnud superhuvitavad! Tunnen, et juba valdavalt bakalaureuses omandatud kontseptsioonid ja teooriad on hakanud omavahel järjest rohkem põimuma ja seosesse minema. Ja otse loomulikult on niimoodi veel toredam "targutada" ning "kelbast ajada" :P

Islandil on keelatud striptiisibaarid ning alkoholi müüakse vaid riiklikes poodides (tavapoes võib saada ainult "alkoholivaba" õlut, mille reaalne alkoholisisalduse protsent on 2,25). Samas on neil siin (lesbist) naispeaminister ning kõik võimatud loodusnähtused: vulkaanid, geisrid, virmalised; ja väidetavalt usub üle 50% islandlastest haldjatesse. Üks noormees rääkis, et neil on lausa riiklikult loodud haldjaekspertide fond, kellega peab konsulteerima, kui tahetakse näiteks uusi teid rajada. Ei tea, kas see tõele vastab - kuigi ausalt öeldes ega ma liiga üllatunud polekski, on imelikumaidki fonde loodud.

Paar nädalat tagasi käisin suure pundi rahvusvaheliste tudengitega lumiste mägede vahel jões ujumas. Ja paganama palav oli! Õuetemperatuur oli nullilähedane, kuid orus vonkles jõgi, mis oli vähemalt 40 C. Lisaks möödusime teel sinna (umbes 2,5 tunnine matk) igasugustest mulksuvatest-mühisevatest looduslikest mudaaukudest, geisritest ja veidratest looduslikest formatsioonidest. Lähiajal planeerin ka merre ujuma minna, selline mõnus veebruarikuine suplus - siinsamas kesklinna lähedal on ka meres looduslikult aastaringselt kuum koht, niiet vuhinal turbotempol tuleb üle ranna joosta ja siis kähku sooja vette sulpsata.

Sooja ja külmaga on siin üldse väga veidrad lood. Islandil on käibel ütlus, et kui ilm ei meeldi - oota minut. See tähendab seda, et mõned minutid võib näha päikest, siis tuleb väike rahe, siis natuke vihma, pisut lörtsi, taas mõned päikesekiired, siis ehk üks suur rahe, järgneb lumi ning taas vihm, mis kõik uuesti ära sulatab. Näiteks täna hommikul oli siin väljas 7 C sooja, päeval langes -2 C-ni; siis jälle pisike pluss ja nüüd on -3. Ekstraboonusena on siin väga tihti ka ülitugev tuul, niiet päris tihti on väljas väga raske otse liikudagi - tuul puhub lihtsalt sinna, kuhu suvatseb.

Islandlased ise on üllatavalt sõbralikud olnud ning ka üsna avatud, vastupidiselt mu varasemale eelarvamusele põhjamaade rahvastest. Päris sageli tullakse pärima, et kust pärit olen, kõige sagedasem küsimus on aga, et miks kõikidest maadest ma just siia otsustasin tulla. No mida sa ikka selle peale vastad! Väga paljud neist kannavad kusjuures oma ülierilisi pakse kohalikest lammastest kooritud kampsuneid, mille kaelust ääristab ülisuur muster. Supersoojad, supertorkivad ja superkallid. Paljud neist ei viitsi näiteks üldse mingit üleriiet selle peal kandagi, lasevad niisama oma lõngakostüümides ringi.

Eelmisel nädalal oli siin püha nimega Thorreblaut (toortõlge islandi keelest mul), mil söödi kõikvõimalikke ja -võimatuid islandi "delikatesse". Ka mulle langes osaks au ja rõõm proovida keedetud lambamunandeid, mädanenud haikala (mädandatakse seda kusjuures ammoniaagiga, veel üsna hiljuti ka naturaalsel teel ehk siis selle peale urineerides ja siis maa alla mattes), hapendatud vaala, vere-rasvarulle (toored) ja muud maitsvat. Öäkk. Alla loputati seda joogiga nimega Brennivin, mida valmistatakse kartulitest ja köömnetest. Nädal enne seda ostsin supermarketist ühe lambapea ka külakostiks õhtusöögile, kuhu olin kutsutud. Selline normaalne tarbesöök siin meil. Kõige parem osa olevat silm, aga ma tõesti ei suutnud, annetasin selle au ühele rootsi noormehele.

Okei, tegelikult nad muidugi sellist konkreetset jõledust omale pidevalt sisse ei aja, tegu on ikkagi traditsionaalse "toiduga", mida oldi varasematel aegadel lihtsalt olude sunnil hinge sees püsimiseks sunnitud tarbima, sest looduslikult on siin ülimalt raske midagi kasvatada ning praegugi on enamus toitu imporditud, valdavalt Skandinaaviast või USA-st. Sellest ka muidugi toidu kõrged hinnad - näiteks porgandikilo on üle 3 euro ning 10 muna maksavad veel enamgi. Aga õnneks teevad nad ise üsna paljusid piimatooteid, millest kuulsaim on meie kohupiimapastat meenutav "skyr", mida müüakse siis nii maitsestamata kujul kui ka kõikvõimalike maitsetega. Kalavalik on samuti suur, kuid liha pole ma siin veel kordagi osta raatsinud, sest lihtsalt nii kallis on.

Reykjaviki tänavaid palistavad kohvikud ja kõikvõimalikud pisikesed poed, tänavad on kitsad ja majad väikesed ja nunnud. Üldpilt on kõikjal ülikorralik. Meile nii omaseid kioskeid pole kuskil, paari üksiku hot-dogi putka erandiga (hot dog on samuti üks nende rahvustoite, kuigi ilmselt pigem pohmellis peaga saarlastele). Pohmellis on nad tõenäoliselt üsna tihti, sest hoolimata ülirangest alkoholipoliitikast ning kõikjal olevaist kõrgetest joogihindadest on Reykjaviki tipptund miskipärast öösel alates kella 1-st, kui kõik tänavad kihavad all-linna pidutsema suunduvatest noortest ja vanadest, pooled neist kusjuures autodes. Viimased on muidugi enamjaolt ülisuured jeebid, sest kui vähegi linnast välja minna tahetakse, siis teistmoodi eriti kuskilt läbi ei pääse. Pidutsetakse hommikuni: enamus baare on avatud vähemalt 5ni hommikul. Ka paljud päevased nunnud kohvikud muudetakse õhtu hakul vähemalt nädalavahetuseti õlleurgasteks.

Elan kohe kesklinna külje all ühele hotellile kuuluvas tudengeile väljaüüritavas kolmekordses majas. Aga sellest juba järgmine kord... niisamuti ka pildid :D