seelikuveinivihm

lounge, kus mina ja maltodeksTriin töötame.

Räige. Rain muidugi. Jiihaaaa!

Vihma sajab, et te teaksite.

Kodu.

Medikas. Vasak k6rv ei paista..

Eee...

Jee!

Sinine!

... kallis kodu

Vasak k6rv ikka ei paista.

Ma ei mäleta enam üldse, mida ma kirjutada tahtsin. Mõtlesin terve jutu täna hommikul poolunes telgis valmis ja siis jäin uuesti magama ja unustasin ära ju.

Igatahes, kolisime Rainiga tagasi telki, oleme kahekesi seal. Sass ja Moll on samas linnas, kus meie, aga elavad hostelis ja käivad põllu peal küüslauku korjamas. Vahepeal käivad siin külas ka. Või siis satume linnas kokku miskitmoodi.

Üks öö ajasin Raini jälle üles, sest ei raatsinud magada. Ja palusin tal kitarri mängida, kasvõi pool lugu. Sellest sai välja hoopis nii, et ta tinistas oma pool tundi, enamuse ajast super mario teemamuusikat, teise (maa-aluse) leveli oma ka. Mul on juba mitu aastat vahel tulnud tuju super mariot tinksutada (laulmine ei saa selle kohta vist ju öelda) ja siis on nüüd Raini uus ülesanne õppida seda kitarril mängima ja mingid sõnad võiks ka leiutada.

Vahepeal on veel paar korda linnas kuskil supermarketi ees või pargis kitarri käidud mängimas, aga eriti pole arenenud sellest midagi, kuna mingit litsentsi oleks vaja kuskilt saada, et legaalselt mängida.

Oleme Triinuga nüüd loungeis tööl. Klubis ka. Või noh, see nädal saime küll aint 2-3 korda olla, aga lounge avati alles neljapäeval, niiet lootust on nüüd reaalselt tööd ka teha. Rainil on mingi süsteem ühe supermarketi mänedzeriga, kellega ta homme pidi kokku saama ja ta lubas Raini öövahetusse tööle võtta.

Mingil hommikul, kui vihma valas ja äikest kolistas ja müristas ja välku lõi, moosisin Raini, et me ujuma läheks siinsesse basseini. Läksime muidugi ka, eriti hea oli.

Eile kui linnast tagasi kõndisime, oli mul külm. Rainil olid jalas minu kollased püksid. Ja siis ma moosisin Raini ära, et ta ise kannaks mu nagualatitavaliselt lühikest seelikut. Välja tuligi see, et Rain oli öö läbi sellega. Väga kena.

Hmm.. mul on tegelikult NII palju kirjutada, et lihtsalt ei oska enam seda kõike ühte juttu kokku panna. Elu on mõnus, oleme kõik väga rahul.

Me oleme väga laisad ka. Eriti mina ja Rain. Me ei viitsi absoluutselt üle selle kuradi silla linnas käia. Meie taktika on ärarääkimine. Et kui tahame linna saada, siis nillime karavanipargist ärasõitjaid, et nad meid ära viskaksid. Ma ei mäletagi enam, millal ma viimati jalgsi üle selle silla käisin üldse. Sest tagasitulekuks saab ka ju kuidagi linnas kellegi ära rääkida. Eile näiteks, kui olime eritieriti kaugel siit ja tahtsime tagasi saada, olime postkontori taga ja jõime veini ja tegime suitsu ja siis üks mees parkis oma auto täpselt meie selja taha, et posti tuua, ja ma küsisin, et ega ta juhuslikult linna poole ei sõida ja ta viiski meid ära.

Kõik kohad on neid kuramuse opossumeid täis öösiti. üks hammustas ka Sassi, kui ta talle näpu otsast saia pakkus. Sass sai vihaseks ja virutas opossumi sabapidi kuhugi põõsasse ära. Pärast puges üks loom neile cabinisse tuppa ka, läks hulluks peast, sõitis ringi igapidi, Sass oli laua peal ja karjus.

See roosa asi pildi peal mu kirjaklambrist kõrvarõnga vahel on Raini medikas muide.

Viimase kuu aja jooksul on jälle läinud kaks paari plätusid. Viimased siis eile. No läksid katki noh. Ma ei saa aru, mis on Austraalial mu jalanõude vastu, sest üks paar kingi läksid ka katki ja praegu on mul ka katkised kingad jalas! Sass unustas täna öösel oma plätud siia karavaniparki ja läks jala tagasi hostelisse keset ööd oma 5 kilti lihtsalt paljalt. Sass noh.