Elu on edasi kulgenud siinsamas karavanipargis. Grill, bassein, lilled ja muu pahn. 4 ööd elasime suures cabinis, kus oli olemas kõik eluks tarvilik: telekast oma dushi ja ukseni. Aga eile pidime telki kolima, sest cabin oli kellegi poolt nädalavahetuseks broneeritud.
Töö otsimine on samuti samas stiilis edasi kulgenud. Mina ja Triin oleme olnud edukaimad, poisid senimaani vanad rotid ise.
Nädala keskel tuli mul peale meeletu chai latte isu ja ma tundsin, et lihtsalt pidin oma viimased rahad selle saamisele ohverdama. Läksingi tänavale kohvikusse seda tellima. Igav oli niisama oodata, kuni onu mulle seda valmistas, niiet tegin juttu. Ja ühel hetkel avastasin end sealtsamast tööd küsimast. Onu ütles, et küll ta miskit välja mõtleb. Uskumatu, pidaski oma sõnast kinni - sebisin Triinu ka kaasa ja olime eile Austraalia pulmas cateringi tegemas.
Austraalia pulm on täiesti mõttetu võrreldes Eesti päevadepikkuse tähistamisega. Pidu lõppeb igal pool maksimaalselt 12 ajal öösel. Inimesed istusid niisama nagu restoranis, keegi eriti naaberlauaga ei suhelnud, tantsiti ainult viimased pool tundi kui bänd oli rahvast juba korduvalt üritanud üles kütta. Mitte mingit nalja, ei mingit liigset lõbusust. Isegi pulmatort oli plastmassist!
Aga hea asi oli see, et kohvikuonu osutuski kohvikupoe ja cateringi firma omanikuks ning mul on nüüd ots lahti töö suhtes. Lisaks saame töötada ühes loungeis, mis avatakse teisipäeval.
Rain ostis kitarri!!!! Oma Eesti raadiorahadega. Homme lähevad loodetavasti poisid linna peale tänavamuusiku ametit katsetama. Üldplaan on seda teha Melbourneis, aga me ju keegi ei tea, kuhu täpselt meie teed viivad. Moll ja Sass lähevad võib-olla taas ühte tööhostelisse, kust saaks farmi tööle. Mina, Triin ja Rain keeldume sellest kategooriliselt. Koooohutaav ju!!! Brr... inimene pole masin!
Rünt ja Eku, meie algsed grupikaaslased, on end platseerinud Sidneysse. Mingid juhuslikud tööd.
Karavanipargielu on muidugi tihedalt seotud pakiveini ja suitsuga ka. Ning juhtub igasuguseid naljakaid asju. Miskipärast tavaliselt just minuga. Ei teagi, kas tahaksin sellest tegelikult blogida, aga no vahet pole.
Ükspäev kukkusin aknast alla. Pisikesest cabini aknast. Suuga mulla sisse, hommikuni krigistasin hammaste all liiva.
Ja järgmisel päeval, kui Rain hüüdis, et puu otsas on taas OPOSSUM!!! lippasin kähku-kähku sinna. Vaatasin ja uurisin ja puurisin seda väikest nunnut looma oma kümme minutit. Ja siis .. oehh... sirises midagi näkku :S Röökides dushi alla. Khmm. Piinlik.
Mildura on jätkuvalt väga mõnus koht, kust niipea lahkuda ei tahaks. Oma paar nädalat oleks kindlasti veel siin. Nunnu pisike kesklinn, kus igal pool muusikat lastakse. Puhas ja kena.
Naljakas on see, et karavanipark asub teisel pool Murray jõge (maailmas pikkuselt kolmas jõgi kusjuures), Mildura asub Victoria osariigis, aga siin pool jõge on juba New South Walesi osariik. Niiet elan NSW-s, aga tööl käin Victorias. Selline süsteem.
Täna päeval linnas käies avastas Rain tänase kuupäeva peale mõeldes, et on ju naistepäev. Täiesti juhuslikult õitseb kesklinnas ühe suure hotelli ees streleetsiapõõsas (ehk paradiisilinnulill), mis on minu maailma kõige lemmikum taim. Ja Rain läks lihtsalt ja kiskus põõsast ühe streleetsia välja ja kinkis mulle. Nüüd ilustab see meie grilliala, rohelises siidripudelis.
Loodetavasti õnnestub järgmisel nädalal ka poistel endale miskit asjalikku tööd leida, muidu tahavad nad ilmselt jälle kuhugi edasi minna.
Töö otsimine on samuti samas stiilis edasi kulgenud. Mina ja Triin oleme olnud edukaimad, poisid senimaani vanad rotid ise.
Nädala keskel tuli mul peale meeletu chai latte isu ja ma tundsin, et lihtsalt pidin oma viimased rahad selle saamisele ohverdama. Läksingi tänavale kohvikusse seda tellima. Igav oli niisama oodata, kuni onu mulle seda valmistas, niiet tegin juttu. Ja ühel hetkel avastasin end sealtsamast tööd küsimast. Onu ütles, et küll ta miskit välja mõtleb. Uskumatu, pidaski oma sõnast kinni - sebisin Triinu ka kaasa ja olime eile Austraalia pulmas cateringi tegemas.
Austraalia pulm on täiesti mõttetu võrreldes Eesti päevadepikkuse tähistamisega. Pidu lõppeb igal pool maksimaalselt 12 ajal öösel. Inimesed istusid niisama nagu restoranis, keegi eriti naaberlauaga ei suhelnud, tantsiti ainult viimased pool tundi kui bänd oli rahvast juba korduvalt üritanud üles kütta. Mitte mingit nalja, ei mingit liigset lõbusust. Isegi pulmatort oli plastmassist!
Aga hea asi oli see, et kohvikuonu osutuski kohvikupoe ja cateringi firma omanikuks ning mul on nüüd ots lahti töö suhtes. Lisaks saame töötada ühes loungeis, mis avatakse teisipäeval.
Rain ostis kitarri!!!! Oma Eesti raadiorahadega. Homme lähevad loodetavasti poisid linna peale tänavamuusiku ametit katsetama. Üldplaan on seda teha Melbourneis, aga me ju keegi ei tea, kuhu täpselt meie teed viivad. Moll ja Sass lähevad võib-olla taas ühte tööhostelisse, kust saaks farmi tööle. Mina, Triin ja Rain keeldume sellest kategooriliselt. Koooohutaav ju!!! Brr... inimene pole masin!
Rünt ja Eku, meie algsed grupikaaslased, on end platseerinud Sidneysse. Mingid juhuslikud tööd.
Karavanipargielu on muidugi tihedalt seotud pakiveini ja suitsuga ka. Ning juhtub igasuguseid naljakaid asju. Miskipärast tavaliselt just minuga. Ei teagi, kas tahaksin sellest tegelikult blogida, aga no vahet pole.
Ükspäev kukkusin aknast alla. Pisikesest cabini aknast. Suuga mulla sisse, hommikuni krigistasin hammaste all liiva.
Ja järgmisel päeval, kui Rain hüüdis, et puu otsas on taas OPOSSUM!!! lippasin kähku-kähku sinna. Vaatasin ja uurisin ja puurisin seda väikest nunnut looma oma kümme minutit. Ja siis .. oehh... sirises midagi näkku :S Röökides dushi alla. Khmm. Piinlik.
Mildura on jätkuvalt väga mõnus koht, kust niipea lahkuda ei tahaks. Oma paar nädalat oleks kindlasti veel siin. Nunnu pisike kesklinn, kus igal pool muusikat lastakse. Puhas ja kena.
Naljakas on see, et karavanipark asub teisel pool Murray jõge (maailmas pikkuselt kolmas jõgi kusjuures), Mildura asub Victoria osariigis, aga siin pool jõge on juba New South Walesi osariik. Niiet elan NSW-s, aga tööl käin Victorias. Selline süsteem.
Täna päeval linnas käies avastas Rain tänase kuupäeva peale mõeldes, et on ju naistepäev. Täiesti juhuslikult õitseb kesklinnas ühe suure hotelli ees streleetsiapõõsas (ehk paradiisilinnulill), mis on minu maailma kõige lemmikum taim. Ja Rain läks lihtsalt ja kiskus põõsast ühe streleetsia välja ja kinkis mulle. Nüüd ilustab see meie grilliala, rohelises siidripudelis.
Loodetavasti õnnestub järgmisel nädalal ka poistel endale miskit asjalikku tööd leida, muidu tahavad nad ilmselt jälle kuhugi edasi minna.
1 comment:
oh kallis tibu:) lugesin su kolm positust ühtejärgi läbi, õnneks oli viimane kõige rõõmsama noodiga. see "miks asotsiaalielu"-lõik meeldis ka. kui saan teada, kas lähen türki v ei, annan sulle ka teada. oleks väga lahe istanbulis kohtuda!
Word verification: HAMMOSS
Post a Comment