Sunday, March 17, 2019

Džunglis, Sandakanis, Palavikus

Alustuseks vinget fotokunsti, postmargil on ainult vale tempel, vabandust :D


Pärast põgusat eeltutvust Singapuriga, kuhu pikemaks ajaks peatselt tagasi lähme, maandusime oma seekordses põhisihtkohas Borneo saarel Sabahi rajoonis Malaisias. Esmalt peatusime väikeses unises Sandakani-nimelises linnas. Vanade fotode järgi kunagi üsna kena kaluriküla pommitati II maailmasõja käigus maatasa ning sõjajärgne arhitektuur on muljetavaldavalt.. inetu. Massiivsed betoonkolakad, mis ilmselt juba aastakümneid hädasti remonti vajavad:





Mere ääres on fassaadiga õnneks veidi rohkem vaeva nähtud:



Linnas peatutud kokku 3 ööd tegi aga tõeliselt nauditavaks lõppematuse-efekti basseiniga üle linna kõrguvas üüratus Sheratonis ööbimine, mis maksis lausa naeruväärselt väikese arvu ringgiteid. Ööbime 25. korrusel ja avanevad vaated koos päikeseloojanguga on fantastilised:




Paar vaatamisväärsust peamiselt moslemite, aga ka mõnede hiinlastega asustatud linnakesel siiski on. Kuulsaim neist on Sandakanis 40-50ndatel elanud Kanada kirjaniku Agnes Keithi nime kandev maja, kuhu saab sisse uudistama minna. Agnes võeti sõja ajal jaapanlaste poolt koos väikese lapsega vangi ning ta istus 4 aastat lähedalasetseval Berhala saarel vangilaagris. Päeviti tegid vangid rasket tööd, kraapisid paljaste küüntega juurikaid maa seest, et ellu jääda, öösiti kirjutas Agnes aga memuaare saare õõvastavast elust ning peitis need eri paberikriblakatel maa alla, pidevalt matmispaiku vahetades, et valvuritele mitte vahele jääda. Õnnekombel läkski see läbi ning kui austraallased saare vabastasid, sai Agnes kõik memuaarikribalad kaasa võtta ning tagasi Kanadasse jõudes ka vastava raamatu avaldada.

Lisaks oli õõvastavalt põnev Agnese maja lähistel asetsev Jaapani surnuaed, kuhu on siin kunagi tegutsenud kupeldaja algatusel maetud sadu Jaapani prostituute. Elurõõmu tõi tagasi armas Inglise stiilis kohvik, kus künka otsas paiknevas roheluses on mõnus niisama lõõgastuda.


Agnes Keithi maja


Jaapani laibakas


Peamine põhjus, miks Sandakani tullakse, on tegelikult linna läheduses asetsev džungel. Kuna Borneol on paraku masendavas koguses õlipalmiistandusi, mille rajamiseks on vihmametsad maha võetud, siis on siinne floora ja fauna sunnitud elama üsna piiratud alal ja tugevalt kontsentreerunud Kinabatangani jõe äärde. Just sinna turistid peamiselt suunduvadki, kes päevaseks, kes pikemaks matkaks. Meie võtsime ette 2-öise, 3-päevase džunglimatka. Valikut oli palju nii majutuse, matkade kui toitlustuse kohapealt. Kui reisi planeerima hakates tahtsin kõigepealt ikka KORRALIKKU metsikut džunglikogemust, kus ööbimine on lageda taeva all, pead katmas vaid varikatus ja keha moskiitode eest varjamas sääsevõrk, siis miskipärast lõpetasime ikka kõigi mugavustega luks-hütikestes, koos sooja vee, õhukonditsioneeri ja isegi tv-ga. Viimasest tuli küll vaid 2 kohalikku täiesti arusaamatult malaikeelset kanalit, kuid rõdul sai nautida 24h käivat ehtsat džunglikanalit, mis hetkekski ei vaikinud.

Meid korjas hotellist üles minibuss koos giid Patrickuga, kes kordas iga lauset nii vähemalt 5 korda. Vähemalt ei läinud ükski infokild kaotsi.

Esmalt väisasime teel džunglisse päikesekarude ja orangutangide rehabilitatsioonikeskusi. Kurvad, kuid hästi hooldatud kohad. Mõlema keskuse asukad on inimestelt ära võetud või nende poolt hooletusse jäetud lemmikloomad, kes looduses enam ise hakkama ei saaks. Keskuste eesmärk on loomakestele õpetada selgeks džunglielu a ja o ning aeg-ajalt õnnestub see piisavalt hästi, et loomad kaovadki metsa ja on järelikult iseseisvunud. Kinni ei hoita kedagi. 2 korda päevas viiakse loomadele platvormile süüa ning selleks ajaks saavad turistid neid vaatama minna, ülejäänud aja on keskus külastajatele suletud. Eriti halenaljakas oli vaatepilt noortest orangutangidest, keda loomakasvatajad pidevalt manitsevad korralikult käituma, sest nood kukuvad treeningköitelt pahatihti alla, vahel lausa pea ees, ning nad eelistaksid seejärel niisama maas vedeleda ja oranži pannkooki mängida, aga kasvatajad ei luba. Beebidena lemmikloomadeks võetud orangudel on aga köie ja veel vähem puuvõrsete peal liikumine sama võõras, kui meilegi. 



Järgmisena ootas meid 2 päeva jooksul ees 3 paadimatka Kinabatangani jõel ning õnnekombel nägime nende jooksul kõiki elukaid, keda näha soovisime, sealhulgas ka metsikuid orangutange. Viimastega õnnestus mul kohtuda ka 11 aastat tagasi Sumatral matkates, kuid tookord unustasin fotoka maha. Nii tore, sest need oranžid tegelased elavad terves maailmas vaid 2 saarel - Sumatral ja Borneol.

Jahmatavaim kogemus oli kohtumine Põhjusega, Miks Ei Tohi Turistid Jõkke Ujuma Minna, Ükskõik, Kui Palju Ka Ei Tahaks. Ehk lausa 3 krokodilliga. Iiihhh!!! 






Probioscis ahvid elavad ainult Borneo saarel. Need eriti pika ninaga ahvid toituvad peamiselt mürgistest džunglitaimedest ning selle jaoks on neil arenenud mitmeosaline seedesüsteem. Ülemisel pildil arutavad maailma asju kaks emast koos ahvibeebiga..



Siin aga istuvad aga nagu kaks vanameest taburetil isased probioscis ahvid. Isastel on väljaarenenud punnkõht ja ...


Pidev erektsioon, et emaseid meelitada.



Varaan!


Varaan oksal!


Jäälind


Metsik orangutang


Kotkas Varrel


Beebikrokodill, kes proovis meile paati hüpata, kui liiga lähedale läksime, iiiikkk!


See härrasmees ujus otse meie džunglikämpingu eest mööda


Püüton, oksal keras


Vaade me ööbimispaigast 


Seasaba-makaak, kung fud tegemas


Hornbill



Silver Leaf ahv


Hommikuti on jõe kohal paks udu, nagu ülalolevalt pildilt näha. Ma ei tea, kas see oli 100ndat korda täiesti liiga vara ärkamine või mingi muu džunglisabotaaž, aga pärast seda hommikul kell 9 lõppevat matka naastes tundsin, kuidas tõuseb palavik. Vedasin end kämpingusse ja tänasin õnne, kainet mõistust ja kõiki džunglijumalaid, et meil oli seintega ümbritsetud ja pimendusvõimalusega hütt elamiseks võetud, sest järgnevad tunnid veetsin palavikuuimas kuskil maa ja taeva vahel hõljudes. Ei saanud ma seetõttu minna ei matkale, ei koobastesse. Ootasin vaid Sandakani naasmist, sest džunglis apteeki ei olnud. Ka kraadiklaasi mitte. Lähim haigla oli tunnise autosõidu kaugusel, aga kuna ma päris surija moodi välja ei näinud, siis ei viitsinud keegi mind sinna viia.

Lamasin voodis, kuulasin džunglihääli ja jätsin mõttes hüvasti kogu nähtud värvika džungliseltskonnaga. Kuni palmiistandused veel jõge päris kinni toppinud pole, on neil veel veidi-veidikenegi lootust...

No comments: