jana (k)reisid: Allah, white man.

Õues on 9 C sooja ja päike ja tuulevaikus ja jube mõnus. On pühapäev ja mina istun kontoris. Sest enne merekatseid peab iga päev tööl olema. Hüvasti, vabad päevad ja jalutuskäigud vanalinnas!

Tegelikult ootas mind juba uue aasta esimesel tööpäeval kurb üllatus: kuna mul on nüüd tulenevalt töötajate vähesusest ka vähem ülesandeid, saan iga päev vaid 7 h tööd teha. Reaalsuses see muidugi ei toimi, sest võin ju kontoris ainult 8-15ni viibida, kuid pea alati on pärast siit lahkumist olnud hunnik jamasid, millega tegeleda. Ja ma ei saa päris nii, et lülitan kell 15 telehvoni välja ja meili ei vaata, jube nõme tunne oleks.

Ning otse loomulikult ei rääkinud keegi nendest lühendatud tööaegadest mulle enne siiajõudmist midagi. Mis on väga kurb, sest vähem tööd = vähem palka. Böö. Ning hotellis pole tõepoolest mitte kui midagi mõistlikku teha - see asub linnast väljas keset mõttetut kõrbe, kus pole ühtegi kohta jalutamiseks ning taksoga üksinda linnas käimine ei oleks ka igapäevaselt kuigi mõistlik. Lähiümbruses on vaid pooleliolevad ehitused, turg ja autode surnuaed.

Sellised kurvad lood siis. Vähemalt olen välja maganud, zombisilmi enam pole.

Enne siit lahkumist detsembris käisime kohalikus restoranis siili söömas. Nüüd tuli välja, et tegemist oli siiski vist hoopis okasseaga. Teate küll, need pikkade okastega kolakad, kes Tallinna loomaaias ühes suures torus elavad. Siinkandis ja ka nt Iraanis süüakse neid üsna paljudes kohtades, kuid vaid detsembris-jaanuaris. Ju on okaspõrsake just siis kõige maitsvam.

Eile käisime õhtustamas Baku kesklinna ühes kuulsamas hoones, Flame Tower’is ehk Leegitsevas Tornis. Nime on see saanud kolmikhoone peal pimeduses projitseeritavaist leekidest. Tegemist oli prantsuse köögiga ning söök oli ülimaitsev, kuid minu suureks üllatuseks polnud kelneril aimugi, kesasi on „merlot“ ning kaks korda läks tööle tuletõrjealarm, sest köögis valmistati kebabi. Ilmselt siis tavapärases aseri stiilis, sest ka minu hotellis oli just kebabidega (kebab tähendab siin lihtsalt kontidega grillitud liha) mässates hotell mõne aja eest paksu tossu täis. Vähemalt kokad on ikka hingega asja juures!

Et me uus kontor asub kohe ühe 13. sajandist pärineva mošee all, kuulen siin 5 korda päevas palvele kutseid. Väga püha tunne on niimoodi tööd teha. Just praegu hakkas ka pihta; ainsad sõnad, millest ma aru saan, kõlavad nagu „allah, white man“. Ja iga paari tunni tagant kõlab vali signaal, mis meenutab tuletõrjealarmi – see tähistab kohalike tehasetöötajate kohvipauside alguseid ja lõppe.

Hotellis on ikka kõik vanamoodi, laupäeva õhtuti uputab prostide kontsaklõbinast, restorani söök on paari rõõmsa erandiga olnud hullem kui kunagi varem ja valik veelgi kesisem kui enne; kõik on logu ja kui tuul puhub, siis mu toa aknad vilisevad taas nii valjult, et isegi kõrvatroppidega on tunne, nagu vilistaks keegi otse kõrva. Eile öösel oli asi eriti hull: hotell teatas õhtul uhkusega, et neil toimub öösel mälumäng Kes? Kus? Millal? mingitele kohalikele fanaatikutele ja seda otse loomulikult minu toa kohal 5. korrusel. Järgnes terve öö läbi mürtse, kiljatusi, röökeid ja kõikmõeldavaid lärmi versioone, võite ise arvata, kui hästi ma tänaseks hommikuks välja puhkasin.

Aga see-eest kinkis majaelektrik, kes on muuhulgas hotelli „kokk-kondiiter-keevitaja“ ja käis seekord mu riidekapi nagisid tuunimas, mulle hunniku pisikesi kaktuseid, et need mu silmi arvutiekraani kahjuliku kiirguse eest kaitseksid. Näevad välja nagu marineeritud kurgid okastega.