Koeratoidust dušini kottpimeduses

Paar päeva tagasi oli selline tore lugu, et olin hommikul duši all just juuksed märjaks teinud kui elekter ära läks. Et kell oli vähem kui 6:30, oli õues KOTTpime ja ma ei näinud vannitoas absoluutselt mitte kui midagi. Õnneks olid šampoonid ja värgid kohe mu käeulatuses, niiet mõtlesin, et küll kohe see elekter tagasi tuleb ja nii olingi pilkases pimeduses oma 10 minutit duši all. Sest otse loomulikult mingit elektrit ei olnud ega tulnud, niiet ka hommikusöök oli meil küünlavalgel. Samas üliromantiline, nii võikski hommikuti tööle minna!

Elektrikatkestusi on ka pärast seda vähemalt kolmel korral olnud, muuhulgas näiteks eile, kui linnast tagasi saabusin. Kohe kui tuppa jõudsin ja oma ostetud kraami inspekteerida tahtsin, oli tuba jälle nagu kotis. Istusin siis oma 45 minutit niisama ja mõtlesin elu üle järele. Veider, et olen siinse 80-tunnise töönädalaga juba nii ära harjunud, et laupäevane lühendatud tööpäev (7 tundi) tundub juba nagu nali. Inimesed, nautige oma 9-5ni elu, see on köömes ma ütlen!

Niisiis, nädalavahetus viis mind taas linna peale, seekord ohtra veini ja vahva tantsulkaga samas klubis, kus korra varemgi olen käinud. Naistele on muidugi sissepääs tasuta. Sest 9 naist 10st, kes üleüldse ööklubis käivad, on prostituudid ja neil ju raha pole tööle minnes. Ka garderoobitasu küsitakse mitte jakki hoiule andes, vaid siis, kui tahad seda tagasi saada. Et äkki ongi nii, et müüginaised teenivad vahepeal omale jope tagasivõtmise raha.

Üldiselt suhtutaksegi siin naistesse väga suurte eelarvamustega. Näiteks kui uude laevatehasesse kolisime, siis näitasid valvurid näpuga minu peale, et mis see hakkab ka siin tööle või?!

Samamoodi on lood meie bussijuhiga. Vastik ennast täis odekolonniga üle kallatud jobu, kes ei suuda aktsepteerida, et saab käsklusi tulekute-minekute kohta minult. Meil on juba mitu-mitu tüli olnud. Sest ma ei saa leppida sellega, et ta hommikuti teinekord pool tundi hiljaks jääb ja tema ei suuda leppida sellega, et ma siis talle ütlen, et ta ei tohi hilineda. Oehjah.

Muide, hotelli restorani kokad on vist suured puuviljafännid, sest väga tihti saame näiteks omletti punaste rosinalaadsete marjadega ja ühel õhtul oli loomalihahautises peale ohtrate õunte ka kirsid, kividega muidugi. Hotelli söök hakkab mulle järjest rohkem vastu, niiet kui vähegi võimalik, käin väljas söömas. Kahjuks asub hotell tublisti linnast väljas ning ainuke võimalus linna saada on taksoga (edasi-tagasi 25 eurot), kuid tavaliselt ei ole mul seda aegagi, et 30-40 minutit linna sõita, süüa ja veel tagasi ka samamoodi tulla, niiet topin vägisi omale hotelli vanadest toidujäänustest valmistatud koeratoitu sisse ja unistan, et äkki järgmine kord niiiiii vastik ei ole. Tavaliselt on :)

Ilmad on järsult külmemaks läinud  ning varasemast 10-15 C on alles jäänud näkased 2-3; üleeile tuli ka õrn lumekiht maha, mis küll päeva jooksul ära sulas. Mul on ülimalt hea meel, et töötan nüüd konteineri asemel jälle soojas kontoris, sest muidu oleksin juba jääpurikas! Need laeva kõrval asuvad konteinerkontorid kõiguvad tuules jubedalt, niiet seal jääksin kindlasti merehaigeks veel takkaotsa. Vähemalt laev muudkui valmib ja valmib ja ühel hetkel saab vist tõepoolest valmis ka, siis saan seda mere peale testima minna nädalaks-kaheks. Laev ise on mõeldud erinevateks teenindusfunktsioonideks merel: sellel on 2 kraanat ja allveerobot, 56 kajutit, mis mõeldud ligikaudu 100 inimesele ja isegi pisike jõusaal. Pärast esimest visiiti sellesse müraurkasse ootangi ilmselt, kuni see päris valmis on ja siis lähen uuesti.

Üks tüüp räägib mulle praegu siin kontoris, et me homme siili sööma läheks, pidi väga hea olema :D

Aga juba kolmapäeval tulen Eestisse ning olen seal 5. jaauarini. Niiet mu blogi naaseb uuel aastal uue hooga, nüüd tuleb PUHKUS!

Laeva peale minek - seal võib käia ainult kaitseülikonnas + turvasaapad + kiiver + prillid + kindad kah veel

Panoraampilt sellest, kuidas ma panoraampilti teen

Teletorni fuajee pühal altaril on muidugi teler

Baku Neitsitorn - meri olevat kunagi ulatunud esimese samba lõpuni. Siis hüppas sealt legendi järgi surnuks end Baku khaani tütar, kes ei tahtnud isa väljavalitud mehega abielluda; ehitatud 12. sajandil

Sedereki turg. Asub meie hotelli vahetus läheduses ja on kõikide oma sadade paviljonide ja rämpsulettidega vist umbes Viljandi-suurune

Mošeed on kõikjal, ka keset turgu. Ehk palvetavad seal kaupmehed, et saaks turistidelt rohkem raha röövida