jana (k)reisid: Maailma madalaim pealinn

Reedel kaevasid mingid sigudik-töömehed hotelli läheduses maad ja muuhulgas tuhnisid välja ka meie hotelli internetiühenduse, mistõttu ei ole ma vahepeal blogida saanud. Eile keskpäevast saadik puhus siin selline tuul, et hakkas sama kõhe nagu Islandil; kui eile oma jalutuskäigult linnas tagasi hotelli jõudsin, oleksin peaaegu ümber kukkunud, sest selline vihin oli lihtsalt.

Baku, aserbaidžaani keeles Baki, tähendabki tõlkes „tuulte linna“. Ilmselgelt on see igati kohane nimi, sest selliseid pikki ja meeletult tugevaid tuulepuhanguid on siin olnud üsna mitu korda. Ja see tuul on niivõrd tugev, et minu toa aknad hotellis värisevad ja undavad ja teevad sellist lärmi, et pean kõrvatroppidega magama. Õnneks iga päev lugu nii hull ei ole ja tegelikult paistab siin enamuse ajast päike ning mõnel päeval pole tuult üldse. Olen siin nüüd olnud juba natuke üle kuu ning näinud vaid üht vihmasadu ja mõned harvad korrad õrna tibutamist.

Enamus lehed langevad puudelt alles nüüd, detsembri alguses. Lähenevatest jõuludest pole siin erilist märki peale mõne ükskiku kaubanduskeskuse plastmassist tehiskuuse ja võidunud Coca-Cola reklaamposti kesklinnas. Aserbaidžaanlased on ametlikult küll moslemid, aga tänavapildis ei paista see praktiliselt üldse välja, samuti ei ole ma veel kedagi näinud mõnel kohustuslikul palvetamisajal tänaval vaipa ja ennast selle peale maha viskamas ning Allahi poole hüüdmas. Mošeede ümber mingit rahvast siiski tavaliselt tiirleb ja sealiha praktiliselt üldse ei sööda, aga alkoholi pruugivad nad siin peaaegu kõik.

Baku on üle 5500 aasta vana ja siin elab üle 2 miljoni inimese, kuid kesklinn on mõnusalt kompaktne ja seal on üsna lihtne orienteeruda. Eile tegin põhjaliku tiiru vanalinnas, mis on kohati võib-olla liigseltki renoveeritud, aga muidu igati kena ja nunnu. Seda ümbritseb üsna sarnane linnamüür kui Tallinnatki, ainult et liivakivist. Külastasin ka Shirvanshahi paleed, mille too valitseja 12. sajandil rajas ja uitasin niisama sihitult küngastest alla ja küngastest üles, nii nagu tuul parasjagu lükkas.

Baku on ühtlasi maailma madalaim pealinn, sest asub pea 30 meetrit merepiirist allpool. Müstiline. Varem oli merepiir siin tunduvalt kõrgemal, nagu on näha ka mõnelt ajalooliselt kesklinna ehitiselt, aga viimase tuhande aastaga on linn sõna otseses mõttes pikemaks kasvanud, sest meri annab vaikselt alla. Tegelikult on Kaspia meri muidugi maailma suurim järv ja seega merepiiri ei määra.

Aserbaidžaani lipp on vot selline:

Sinine riba sümboliseerib Aserbaidžaani Türgi päritolu

Punane tähendab demokraatiat (hihihi, siin ollakse demokraatiast tegelikult sama kaugel kui meie laev vettpidavusest)

Roheline tähistab islamit.

Kuu ja täht on Türgi muhameedlikud sümbolid ning tähe harud tähistavad kaheksat Türgi rahvast.

Riigi president on viimased 10 aastat olnud Ilham Aliyev, aga suurimaks presidendiks loetakse siiani esimest presidenti Heydar Aliyevit, kelle pilte ja kelle auks nimetatud hooneid kohtab siin kõikjal. Lennujaam, muuseum, tänav, Aliyevi-nimeline keskus... tõeline iidol.

Lõpurõõm: hotelli restoranis on pipra- ja soolatoosid pidevalt omavahel segi aetud, niiet vähemalt kolmel korral olen oma hommikupudru sisse seetõttu pipart raputanud. Ja keedetud hommikumunad on vahel nii vedelad, et munavalge veereb kolinal välja , aga teine variant on, et siniseks keedetud. Laupäeva hommikul sain hallitanud oliive ka, mmm.

Vaade Shirvanshahi kodu ukse eest, ehitatud 12. saj.

Vanalinna ümbritsev müür

Selles vanalinna restoranis käisime eelmisel nädalavahetusel söömas, kohapeal selgus, et tegemist oli alkoholivaba söögikohaga, seda aga korvas toidu kohal virvendav diskovalgus, niiet ma ei saanud arugi, mida ma sõin, sest iga 5 sekundi tagant vahetas toit värvi