Saigonis oli nii soe, et meile tuli vist hullusehoog peale. Läksime nimelt vabatahtlikult organiseeritud ekskursiooniga edasi Mekongi delta poole. Eeeeeekskursiooniga! Mõtlesime nimelt jube kavalad olla, et kuna niikuinii tahtsime Can Thosse minna ja siis Mekongi deltas ringi kärutada, et siis raha kokkuhoiu ja reisimugavuse nimel võiksime ju ühe otsaga ekskursiooni raames poole tee peale minna, nii et kui ülejäänud reisiseltskond õhtuks tagasi Saigoni kupatatakse, sõidaks meie bussiga veel ilusti trot-trot-trot 100 km edasi ja voila, superlihtne onju.
Oehhh. Brošüür oli küll hirmkena, mida me imetlesime, et kõigepealt viiakse meid My Tho linnakesse, kust saame siis lausa neljale jõesaarele paadiga sõita, tehakse uhke meetee-koolitus, Vietnami rahvalaulude saatel kohalike puuviljade degustatsioon, eksklusiivses korras saame ise traditsioonilisel meetodil kookoskomme valmistada, kanuukeses mööda Mekongi jõge traalivaalitada, banaaniveini degusteerida ja kõige tipuks veel 5-käigulist lõunasööki nautida väidetavalt imekenas My Tre linnakeses.
Reaalsus: My Thos viidi meid otse jõesadamasse, kus meid ilusti nagu kujutletava oheliku otsas läbi müügiputkade veeti (oleks saanud ka sadamahoone kõrvalt õuest minna); siis viidi meid esimesele saarele. Nimeks uhkelt müstiline "Unicorn Island". Kõige müstilisem sel saarel oli aga vist see, kui mõttetu meetee- koolitus oli. Pandi meid siis 5 inimese kaupa kambakesti ümber laudade istuma; katusealuses oli veel kohapeal parasjagu nii 50 inimest teiste ekskursioonide raames. Igaühe klaasi läigatati jõevärvi (loodetavasti siiski mingit muud päritolu vedelik) asjandust, seejärel pidime oma klaasi pigistama kumkvaadimahla, lisama lusikatäie mett ja veidi õietolmu.
Kogu maagia.
Ma olen nüüd meetee-valmistamise ekspert, võite mind raske raha eest kutsuda endale ka koolitust tegema.
Siis tariti meid taas rada ääristavate müügiputkade vahelt läbi puuviljade degustreerimise laudadesse. Taas koos veel saja turistiga, kellest igaühe pundile keegi kohalikku karaoket laulis. Muusika ise ei olnud tegelikult sugugi hirmus ja tüdrukud kandsid ilusasti ao daid (traditsiooniline Vietnami naiste riietus), aga et üks laulik ühele poole katusealust ja teine serenaator teisele poole katusealust laulis, võimendid väga traditsiooniliselt põhjas, siis ei saanud meie keset katusealust paigutatud tuuriseltskond mitte kui muffinitki aru sellest kakofooniast.
Mis siis ikka, sõime oma tšilli ja soolaga ülepuistatud guaavitükid ära ja liikusime edasi järgmisele saarele. Vist Dragon Island. Ei tea, miks selline nimi taas. Tegelikult ei saanudki ma aru, kas käisime kahel, kolmel või neljal saarel, sest kõik olid ühtemoodi. Ma tõesti kahtlustan, et pigem Dragon Island ja väidetavalt järgmine, Turtle island, olid tegelikult üks ja seesama koht.
Igatahes, meid pandi 4 kaupa kanuudesse, mida juhtisid kohalikud mööda jõge järgmisesse sihtpunkti. Sõit oli muidu väga nauditav, nii 7 paati ühel ruutmeetril (tunne oli küll selline, sest jõge polnud peaaegu üldse näha, nii palju oli turistipaate kõrvuti sõitmas), aga sõidu lõppedes ulatas muidu igati viisakas ja sõbralik näiv paadinaine käe mulle pikalt ette, et anna nüüd raha. Mõtlesin, et okei, annan siis giidi eelnevalt soovitatud vabatahtliku jootraha 20 000 VND, aga naine seepeale, et eieiei, anna ikka 50 000. No see küll ei sobinud! Andsin 20 000 ja naine ei viitsinud isegi aitäh öelda selle peale, porises tükk aega veel omaette. Loodan, et needust kaela ei saanud.
Nii palju siis all-inclusive ekskursioonist , kus jootraha on sisuliselt kohustuslik osa ja jootraha küsija veel dikteerib ette ka, mis summat ta saada tahab.
Järgmisel saarel, mis iganes see siis ka polnud, saime väga huvitava tõlgenduse osaliseks kookoskommide valmistamisest. Selle asemel, et ise midagi kokku mudrutada, näidati meile kiirelt üks-kaks-kolm ära, kuidas kohalikud tšikid neid seal teevad. Samal ajal istusid tšikid muidugi igaüks oma nutitelefonis. Ja siis pakuti meile väidetavalt jube soodsalt ostmiseks neid kookoskomme, et ainult 30 000 VND 100g paki eest, muidu pidi palju kallim olema.
Ostsime Kristjaniga tagasiteel Eestisse lennujaamast ka odavamalt need. 3x suurema paki sama hinnaga.
Banaaniveini ei saanud. Pakuti hoopis maokärakat. Suurest plastiktündrist tiriti sinna sisse põrandakaltsuna rulli keeratud kobrapea välja ja siis sai sellega selfisid teha, kes tahtsid.
Me ei tahtnud.
Selleks ajaks tahtsime ainult ära.
Edasi topiti meid mingitesse kuramuse hobukaarikutesse. Kindlasti on neil saartel aastatuhaneid inimesed väga traditsiooniliselt HOBUvankritega oma asju ajanud. Lubage selles sügavalt kahelda. Hobuvankri juht tahtis ka muidugi väga jotsi saada, a saatsin ta pikalt. No ei tekitanud mingeid positiivseid emotsioone see olukord minus lihtsalt, jootraha meeldib mulle pakkuda, mitte nõudmise peale anda!
5-käiguline lõunasöök tähendas mudakala presenteerimist ja siis sellest mudakalast tehtud kevadrullide, veel mingite rullide, peaaegu mitteeksisteeriva kanakastme, kõige igavama mittemidagiütleva juurviljasupi ja siis boonuseks muidugi tavalise keedetud riisi nokkimist.
Sellest, et lõunasöök My Tre linnas oli ja et see oligi siis järelikult ka linnatuur, sain ma paar päeva hiljem aru alles, kui mõtlesin tükk aega, et kas me käisime My Tres või ikka ei käinud ka, sest söögikoht oli keset mingit põldu, selline suur turistiaed koos loomapuuridega, linna polnud kuskilt näha.
Lõunasöögi lõpuks tahtsime veel rohkem ära. Siiber oli sellest igal sammul mingite kaupmeeste pähemäärimisest ja teiste turistidega nagu mingid lollakad läbipaistva lõa otsas vantsimisest.
Kui läbi 600 katsumuse lõpuks oma bussijaama My Thos üles leidsime, oli ikka väga hea meel küll. Ainult et meie kavalusest poole tee pealt bussiga Can Thosse sõites raha säästa sai tõdemus, et kui otse Saigonist bussitades oleksime pidanud maksma 210 000 VND, siis poole tee pealt bussile minnes 200 000 VND.
Ehk et kogu "sääst" oli täpselt 30 eurosenti :D Pluss siis tegelikult tuuri maksumus, mis oli ikka korralik 400 000 VND näkku.
Ausõna, enam ei tee.
Fototõestusi ka:
kõik paatides
vesikookospähkel esiplaanil, neid oli terve Mekongi jõgi täis
Mekongi Paadinaine
kookoskommiliin on avatud, koos Facebookiga
jõe-bensiinijaam
Vietnami Duckface
küpse pomelo puu otsast alla kukkumisel küll ei tahaks selle all seista
maonaps plastiktünnis, näeb ja maitseb nagu märg kalts viinaga
juuksur (vietnami k. hot toc) kohalikus stiilis
Üleni higiste, räpaste ja haisvatena viskasime oma kotid Can Thos oma hotelli ees bussist välja. 5* hotelli ees siis täpsemalt. Mõtlesime vahelduseks seljakotiränduri elukesele mõned päevad veidike lihtsalt elu nautida, kui nägin pakkumist alla 50 EUR öö uhiuues üle terve linna kõrguvas katusebasseiniga heaoluoaasis ööbimiseks.
Õnneks lubati meid sisse ikka sinna sellises konditsioonis nagu me olime, keegi ei kirtsutanudki nina. Või tegelikult oskavad viisakad vietnamlased enda tegelikke emotsioone väga hästi varjata :P
vaade meie toast 19. korruselt
niimoodi võib reisida küll
hotelli leidmisega polnud ka teiselt poolt linna probleemi, sest see oli lihtsalt nii kõrge võrreldes teiste hoonetega
Kui kõik teised lähevad Can Thosse selleks, et sealset maailma uhkeimat ujuvturgu näha, siis kui meie kuulsime ,et selle jõesupermarketi visiteerimiseks peab 3.30 üles ärkama ja seega ka meie 5* hommikusöögist loobuma, ei suutnud me seda otsust vastu võtta ja lasimegi üle lihtsalt kõik, mille pärast Can Tho endale külalisi kutsub. Lohutasime end mõttega, et mis seal ikka erilist on, et iga paat pidi müüma eri asja ja peamiselt hulgi. Ei soovinud me endale paaditäit ananasse või rollerirehve osta nii-ehk-naa, seljakotirändurite värk.
Can Tho oma miljoni elanikuga on üsna meeldiv koht. Et linnas endas väga palju välisturiste ei käi, siis ei ole ka kohalikud kaupmehed kohastunud pidevalt viet-inglise keeles igasuguseid tüütuid pakkumisi tegema ja seega saab seal mõnusalt rahulikult ringi liikuda, end mitte vaid liikuva rahakotina tundes. Muide, kuskil teises linnas pöörduti Kristjani poole reaalselt lausega "hellõu mister moneybag" :)
Ühe paaritunnise kohaliku toidu degusteerimistuuri siiski tegime ja absoluutselt ei kahetsenud. Meie giid Thoai oli umbes nagu tore toiduprostituut. Et ostad paariks tunniks tema seltskonna ja siis ta viib kliendid paari erinevasse söögikohta ja räägib hea-parema kõrvale oma ja üldisest Vietnami elust ka. Täitsa huvitav oli. Thoai küll veidi kurvastas, et ühes söögikohas ei olnud seepäev põlluhiiri pakkuda (sic!), sest hooaeg hakkas läbi saama ja need olid lihtsalt juba ära söödud kõik põldudelt, aga meie ei tundnud end sugugi morjendatult, ausalt öeldes imponeeris loomaliha sel hetkel meile oluliselt rohkem kui mõte kellegi leitud surnud riisipõllurotti süüa. Saime selle õhtu jooksul ühe parematest Vietnami toiduelamustest üleüldse: keerasime kokku värskeid kevadrulle toore banaani ja grillitud sealiha täidisega, siis sõime kaks korda praetud krõbedaid krevetimuffineid, loomaliha-muna potikest põlluhiire-potikese asemel (jee!) ning magustoiduks magusat riisi riisiga. Ei olnud trükiviga, oligi kaht eri värvi ja eri maitsega riisid pluss siis veel vahvel, maapähklid, värskelt riivitud kookos, suhkur ja sool. Nagu Snickers Vietnami moodi.
Lõpetuseks jõime tassikese kanget sitakohvi ka. See kuulus metskassikakaoa-kohv (weasel coffee vietnamlaste väljendusel, kuigi tegu ei ole siiski nugisega, vaid pigem metskassiga). Thoai sõnul segatakse seda võlukraami max 5% tavakohvi sekka, sest muidu oleks jook liiga kallis, kuna kassikakakohvi kilohind pidavat nii 500 EUR kanti olema. Ja ongi nii, et teatud liik kasse kuskil kasvanduses söövad toored kohvioad ära ja kakavad välja, ma tahaks kohtuda selle inimesega, kes esimest korda otsustas neid ube joogiks proovida, no pidi ikka fantaasia olema! Võin ju väita, et hirmus eriline oli ja ooo, millised elamused ja aroomid, aga tegelikult kui poleks teadnud, ei oleks aru küll saanud, et midagi teistmoodi oli selles joogis. Maitse oli tavalise vietnami kohviga võrreldes pigem... sitem. :)
vahepeal keetsime kaubanduskeskuses suppi omale
kallis supinahk :*
krõbedad topeltpraetud krevetimuffinid. Need tehti lusikaga tükkideks ja topiti salatilehe sisse (vietnamlastele meeldib hirmsasti kõiki asju salatilehtede ja/või riisipaberi sisse toppida) ning siis dipiti vürtsikasse kastmesse. Mmm!
Maskides Muffinimeistrid
Vietnami Snickers valmis otse meie silme all; erkkollane ja tumelilla plödi kausis on riisid
Põõsas, Prügikast ja Piff
Lõuna-Vietnam oli vanasti tegelikult Kambodža ala ning seal elab senimaani ohtralt khmeere, Kambodža põliselanikke. Khmeerid on teist budismi usku kui vietnamlased ning ka keel on neil teine. Paraku kohtleb Vietnam neid üsna kehvasti ning integratsiooniprobleem on suur: ükski vietnamlane ei abiellu iial khmeeriga ning neil on sotsiaalselt oluliselt raskem hakkama saada kui vietnamlastel. Väidetavalt on piiratud nii nende väljendus- kui ühinemisvabadus, et kommunistlikule parteile mitte ohtu moodustada. Kusjuures huvitav fakt on ka see, et kuigi ametlikult on alla 10% vietnamlastest usklikud, siis tegelikkuses on olukord vastupidine ning sisuliselt usuvad nad kõik seal midagi. Igas kaubamajas, putkas ja kohvikus, ka 5* hotellis, on nurgas altar vaimudele koos pisikese ohverdustega konist cappuccinoni. Kes aga kommunistliku parteiga ühineb, peab ametlikult usust taganema, kuid salaja lasevad kõik muidugi edasi. Kes head töökohta tahab, peab parteile maksma, ja mitte vähe. Kes head haridust tahab, peab veel rohkem maksma. Thoai emal näiteks on 3 klassi haridus, sest siis pidi ta tööle minema, kuna pere oli vaene. Päris sageli teenindas meid kohvikus või poes laus-alaealine.
Pärast kolme päeva Can Thos lendasime edasi Con Dao saarestikku. Plaan oli nädal aega sinises ookeanivees varbaid leotada ja lõpuks ka sukelduma minna, sest justnimelt Con Daol pidid selle jaoks parimad tingimused olema (hea nähtavus ja ohtralt koralle, mis meelitab igast eri liike meretegelasi kohale) ning üks sukeldumisagentuur pidi sügisel, mis muidu ei ole Vietnamis sukeldumishooaeg, siiski tegutsema saarel.
See sukeldumisagentuur oli meie sinna jõudmisest 6 päeva varem oma pillid kotti pannud, sest nende sõnutsi ei viitsinud nad enam kohalike ametivõimudega jageleda (loe: kinni maksta ahneid kommunistikäekesi) ning kohalikud kalalaevad olevat otse korallidesse oma ankruid parkinud, mis viib muidugi korallide surmani ning see omakorda ka toredate värviliste mereelukate hukuni. Agentuur kolis omadega üleüldse Myanmari ja kirjutas enda veebilehele, et nemad enam ei mängi, vähemalt kevadeni.
Niisiis pidime oma sukeldumise plaanile kriipsu peale tõmbama...
Igal võimalusel uhasime randa, sest vihmahooaeg, mis oktoobris Con Daol täies hoos veel on, tähendab paraku seda, et vihma sajab. Poleks arvanudki :) Õnneks ilmutas päike end siiski iga päev, aga vihmavari ja -keep olid me parimad sõbrad. Õhtuti juba nii kella 9 paiku oli saar täiesti välja surnud, iga kümnes laternapost umbes põles ja kõik, kes ei jaksanud enam tänaval oma karaokejoru lasta, juba magasid, et siis hommikul koos kukkedega üles ärgata. Vot kukkesid oli küll palju seal. Ja nad ei kirenud kusjuures sugugi ainult päikesetõusul, üsna päev läbi röökisid me hotellide akende all. Rahulolematud Kirisbergid suutsid isegi paari päeva jooksul, mis me kokkuvõttes Con Daol viibisime, hotelle vahetada, sest esimeses hotellis ehitati parasjagu liftišahti ja töömehed alustasid retsi puurimisega ilusti enne kella 7 hommikul. Ei olnud vastuvõetav selline asi meile.
Con Dao maalilisel saarestikul on tegelikult väga hirmus ja verine ajalugu. Selle suurim ja ainuke püsivalt asustatud saar on u 5000 elanikuga Con Son, millega samanimelises linnakeses rajasid prantslased 19. sajandil hunniku vanglaid enda kinnipeetutele. Vietnami/Ameerika sõja ajal kasutasid Ameerika väed samu asutisi vietkongide vangistamiseks. Kõige selle kohta on saarekesel rajatud muuseum, millest üks ruum on muidugi kohustuslikus korras pühendatud Suurele Võimsale Kõiki Vabastanud Kommunistlikule Parteile.
Vangimaju on Con Sonis mitukümmend tükki mööda linna laiali. Nende ilusa arhitektuuriga kollakate, nüüdseks romantiliselt luitunud ja sammaldunud fassaadide vahel ringi patseerida oli vahelduseks väga meeldiv, sest ometi kord ei olnud kõik hooned ühe meetri laiused noh. Terve saare atmosfäär oli rahulik ja chilliv, mitte miski ei kõnelenud sellest, et seal on üks omal ajal maailma hirmsamaid kinnipidamisasutisi, nn Tiigripuurid (Tiger Cages), kus ameeriklased vietkonge kui tiigreid puuris pidasid. Neis pugerikes olid tingimused nii hullud, et 1970. aastal saart külastavat ameerika delegatsiooni sinna ei viidudki. Näidati ainult tavavangla osa ja kiideti, kui hästi kõik on, tiigripuuride asukoha kohta öeldi, et seal on juurviljaaed. Tollane kaitseminister oli aga kuulnud ühelt endiselt kinnipeetult, kel asutisest imekombel põgeneda õnnestus, et puure hoitakse avalikkuse eest juurviljaaia taga peidus ning ta otsis need üles. Life magazine sai korraliku kaaneloo omale, sest vaatepilt, mis talle avanes, oli šokeeriv: tibatillukestes ülevalt trellidega lahtise taeva all paiknevates ruumides hoiti igaühes kinni trobikonda inimesi, keda valvurid kui tiigreid viktoriaanlikus loomaaias roigastega torkisid. Aeg-ajalt pritsisid valvurid vangide piinamiseks neile laimimahla pähe/silma, mis päädis paljude pimedaks jäämisega, sest neil ei olnud sammukestki ruumi end peita. Et ellu jääda, kogusid vangid ruumide seintele eksinud sisalikke ja prussakaid ja jagasid neid omavahel söögiks, sest halvaks läinud ja täiesti maitsestamata riisi, mida neile söögiks visati, oli lihtsalt liiga vähe. Kes ei surnud toidumürgitusse või lageda taeva all kiirelt levivaisse viirustesse, jäi vigaseks ruumipuuduse tõttu.
tiigripuurid, pealtvaates
tiigripuurid, pealtvaates
vangla ja mägi pilves
uks põrgusse ja paradiisi samaaegselt
Vietnami iseseisvudes pandi kõik kongid kinni ning nüüd kallistab saar kõiki saabujaid põneva ajaloo ja maalilise rannajoonega. Kahjuks ammendus kogu see lugu meie jaoks paari päevaga end ära ja saime oma lennupiletid varasemaks ümber muudetud ning põrutasime reisi lõpuks taas mõneks päevaks Saigoni. Puhkasime, šoppasime, vantsisime ringi (10 000 sammu tuli ikka suht terve reisi jooksul juba lõunaks ära üldjuhul) ja nautisime head sööki.
lemmiksöök on jätkuvalt küpsetatud merisiil. seekord otse sütelt!
leidsin uued kõrvarõngad ka omale, surprise! :P
Kokkuvõtteks võib öelda, et saime kõik kohad ära käidud, mis esimesest reisist kripeldama jäid ning ma ei kahtlegi, et kunagi kohtume Vietnamiga taas! Saigoniga - iga kell.
* the end *
