Sandakani lahutab Kota Kinabalust vaid pooletunnine lennusõit, kuid kliima on täiesti erinev: Kotas lausa 10 C pidevalt palavam. Palavik oli mul vahelduva eduga jätkuvalt, käisingi kõikjal ringi, kraadiklaas käekotis ja jälgisin mängu. Otsustasin,et kui kehatemperatuur üle 38 C ei tõuse, siis arsti juurde minna ma siiski ei viitsi. Ja ei tõusnudki, juhhuu.
Põhiline eesmärk Kota Kinabalus oli minna sukelduma! Avastasime õudusega oma sukeldumislogiraamatuid uurides, et viimane sissekanne pärines aastast 2014. Olin enne täiesti kindel, et viimati sai meresügavuses käidud nii 2-3 aastat tagasi. Ups. Panime end järgmiseks päevaks sukeldumisele kirja ning ühtlasi lubasin teada anda, kui mu tervis peaks kehvemaks minema.
No ja päris olingi nõus sukeldumispäeva ära jätma! Edasi lükata ka ei andnud. Võtsime ravimikoti ja kraadiklaasi kaasa ning suure hurraa ja põnevus-elevustundega kõhus korjati meid järgmisel varahommikul hotellist üles. Sukeldumisklubi baas oli maalilisel Gaya saarel, sealt sai privaatkailt sukeldumispaati minna, vees ära käia, ning pärast iga sukeldumist tunnikese-paari klubis puhata ja taastuda.
Meie muul ja sukeldumispaat:
Ütlen ausalt, et esimese hooga paadist vette hüpates tuli meil mõlemal ikka pisike paanikahoog peale. Pärast nii pikka vahet oli kehal selline tunne nagu plaaniks vist enesetappu teha. Mitte miski ei tulnud meelde - ei see, kuidas BCD-d õhuga täita, kuidas huulikust mugaval viisil hapnikku saada või üleüldse tunne, et mida paganat me praegu teeme. Kõige hullem oli aga minu võimetus vee alla laskudes kõrvu korralikult tasakaalustada. Nimelt on vee alla minnes koheselt tuntav rõhuvahe, umbes nagu lennukiga õhku tõusteski. Selle tasakaalustamiseks peab pidevalt ninaga trikitama, et kõrvad lukku ei läheks. Sest kui kõrvad lukku lähevad, hakkavad need koledasti valutama ning mida allapoole vees minna, seda hullemaks asi läheb ning kahtlemata võib sellist probleemi ignoreerides väga tõsised tagajärjed olla. Kuna mul oli aga kerge külmetus, siis ei tahtnud mu nina ja kõrvad kohe ÜLDSE koostööd teha. Proovisin ilma naljata nii 10-15 korda järjest vaikselt vee alla laskuda, aga kõrvadesse lõi nii hull valu sisse, et tõusin kohe taas pinnale. Ütlesin juba meie instruktorile, et mul on väga kahju, aga ma lihtsalt ei suuda. Pigem snorgeldan. Hapnikuballooni ja muu sukeldumise täisvarustusega ei käi muide mitte keegi snorgeldamas :)
Otsustasin siiski Veel Üks Kord proovida ja maailma kõige rahulikumalt vee alla laskuda. Ja õnnestuski!! Kogu kehatunnetus tuli tagasi, hõljusime Kristjaniga vee all nagu kaks malbet ingelkala (veidi kobatsedes ka, ma ujusin ikka oma 3 korda vastu instruktorit, ups), tunne oli sarnane sellele nagu poleks mitu aastat jalgrattaga sõitnud, aga oskus on keha mällu siiski talletatud. Oi sa raks, see tunne oli pärast nii pikka pausi lausa tõeliselt vägev! Pinnale tõustes oli tunne nähtust maailma parim!
Kokku tegime päeva jooksul 3 sukeldumist. Ühtegi uut tegelast, keda me juba Tai või Vietnami veealustes džunglites juba kohanud ei olnud, me ei näinud.... kuni viimase sukeldumiseni. Siis kohtusime suure, aeglaselt elegantse Hawksbilli kilpkonnaga! Just sellesamaga, keda ma kõige rohkem sealkandis sukelduma minnes näha tahtsingi! Ta lihtsalt lehvitas vaikselt oma loibadega ja tegi oma kilpkonnatiiru, kohe meie kõrval, justkui preemiaks tagantjärgi verdtarretavale intsidendile, kus ma oma ninaverest täis valgunud maski vee alla puhastada proovisin ja selle tagajärjel pinnale pidin tõusma ,sest olin maski puhastamise oskuse täielikult minetanud. Kuna pinnaletõus oli liiga järsk (õnneks olin ainult paari meetri sügavusel), nõudis instruktor 5-minutist turvapausi, et kõrvad ja kopsud saaksid normaalselt tasakaalustuda ja kohaneda pinnale lähedal olemisega. Just siis uuesti vee alla laskudes Hr Kilbiga kohtusimegi. Parim turvapaus universumi ajaloos!
Meiega koos oli sukeldumas veel vaid üks Austria paarike, kes olid juba kolmandat päeva jutti sama klubiga veealust maailma avastamas. See oli tõeliselt tore, kuna neil oli eraldi instruktor, mis tähendas, et saime enda instruktori tähelepanu sajaprotsendiliselt endale. Tõeline kergendus, sest niimoodi oli palju vähem hirmus pärast nii pikka pausi uuesti vee all käimist harjutada. Kuna kõrvad jukerdasid mul siiski terve päeva, siis sügavamale kui 13 m me ei läinudki. Aga sellest pole miskit, sest mida sügavamale vees minna, seda kehvemaks läheb nähtavus ja vähem erksaks värvid. Ujusime palju parema meelega mööda värvimuutvaist anemoodiest, neist väljavupsavatest poksiliigutusi tegevaist klounkaladest (nad on väga territoriaalsed ning võivad isegi hammustada); vees püstloodis seisvaist triibulistest razor-kaladest, suurtest värvilistest papagoikaladest, kärtssinistest meritähtedest ja igat masti värvilistest veetegelastest.
Õhtul õnnelikult tagasi mandril koitis mulle lõplikult mu väikese haiguse põhjus. Olime olnud terve päeva eemal konditsioneerist ja liiga külmadeks krutitud siseruumidest ning mu tervis oli täielikult taastunud - ei kriipinud enam kurk, läinud oli väike palavik ja igasugune kehv enesetunne. Meri tegi mu täiesti terveks. Sain aru, et mul oli olnud pesuehtne konditsioneerihaigus, mis algas minibussi, mis meid džunglisse viis, liiga külmast õhujoast. Kohalikel on kohutav komme siseruumide temperatuur alati miinimumi peale reguleerida, mis loob kohutava kontrasti õues valitsevast 32-34 C õhust tulles. Ja niimoodi igal pool: kohvikuis, taksodes, hotellides, pidevalt vaheldub metsik kuumus jäisena näiva külmusega. Minu keha ei pidanud sellisele lollitamisele vastu lihtsalt. Edaspidi käingi ainult , sall kaelas, siseruumides.
Kota Kinabalu on üsna ilmetu linnake, mis näib üsna juhuslikult kokkuklopsituna ja majad värvitud umbes nagu Suure Maalritöö multikas:
Mingit muud põhjust kui ümberkaudsetel saartel käimine ja sukeldumine-snorgeldamine ma ausalt öeldes selles linnas viibimiseks ei leidnudki.
Seetõttu järgnes me fantastilisele sukeldumispäevale sama fantastiline kuurordipuhkus tunniajase taksosõidu kaugusel Kotast Shangri-La 5* maapealses paradiisis. 50-hektarilisel maalapil on hotellil meeletu privaatrand, džungel, kõikvõimalikud basseinid, golfiväljakud, tiigid, aiad ja kõik muu mõeldav. Saabudes löödi meie auks pidulikult gongi, seejärel tuppa jõudes läksime esimese asjana rõdule, kuhu maandus 2-meetrise tiivasirutuse ulatusega fantaasiavärviline aara. Täiesti sürr tunne oli!
Nautisime värvilisi päikeseloojanguid, Malaisia päikest ja tõelist maailmast eraldatuse tunnet kaks päeva. Hommikusöögi buffee valik oli nii suur ,et tuju tahtis lausa ära minna, sest tahaks ju kõike proovida, aga ei jaksa. Valikus oli nii hiina, jaapani , india, malai, korea ja Euroopa köögi nurgad, eraldi tervisliku toidu sektsioon, värske puuviljamahla lett, supilett, värsked cook-to-order vahvlid ja saiad. Kõige rohkem üllatasid Hiina buffee kanajalad, mida inimesed miskipärast kõik oma taldrikuile kuhjasid, fuhh; jäätisebaar ja ehtne sulašokolaadi pursskaev, kuhu sai kasta nii vahukomme kui värskeid puuvilju. No umbes selline kogus sööki oli, et lõdvalt toidaks terve linnaosa ära.
Malai köök on üldiselt kas Hiina või India köök, mugandatuna kohaliku maitsega. Üldiselt ei ole see kuigi vürtsikas ega ka üleüldse mingis mõttes rabav või väga teistmoodi, kui Hiina ja India maitsetega juba tuttav olla. Kuna suurem osa malaidest on moslemid, siis ei tarbi nad sealiha ning malai sööki pakkuvates kohtades on alati halal-silt ja reeglina ei müü nad seal alkoholi. Hiina söögikohtades vastupidiselt pakutakse sealiha ohtralt ning tihti loputatakse need pekitükikesed alla rohke külma õllega. Meie käisime mõlemat tüüpi söögiasutustes üsna ühepalju, sest kaua sa ikka jaksad ainult karrit või ainult hiina veidrusi süüa. Kõige maitsvamateks malai köögi paladest osutusid küpsetised nimega roti - kihilised kokku volditud veidi lavašši meenutavad taignapätsid, mida kastetakse tavaliselt karri sisse. Kõrvale saab tellida kõiksugu lihatükke, roti cobra juurde kuulub ka praemuna. Palju süüakse ka magusaid rotisid: näiteks kohalike seas väga populaarse kaya-ga, mis on pliidil tunde kokku keedetud kookose-munamoos.
Munaga on üldse selles maailmanurgas väga populaarsed lood, näiteks on üks tüüpilisi kohvikõrvaseid snäkke poolvedel keedumuna. Lähed, võtad tassi kuuma kohvi, ja sinna kõrvale lürbid üle madala kausikese ääre lihtsalt ühe muna snäkiks. Mõni valab selle veel sojakastmega ka üle.
Palju süüakse ka Hiina stiilis nn marmormune - tee sees keedetud mune, mis omandavad tee aroomi ning koore lahtikoksimisel on nad kaetud justkui marmorja teemustriga. Meie otsustasime seda veidrust proovida ühes kaubanduskeskuses. Ostsin 1 muna kaasa, mis pandi kilekotti. Müüja küsis, kas tahan teed ka. Ütlesin rumalast peast, et jah, ikka. Läigahtaski siis tulikuuma teed sinna kilekotti. Võite ise arvata, kui mugav mul seda tarbida oli. Ühtegi pinki kaubanduskeskuses ka polnud. Käisingi siis veidi aega ringi, näpu otsas tulikuum keedumuna kilekotis, mis täidetud tulikuuma teega. Hullult pinda käis. Lõpuks lödistasin selle ühe pangaautomaadi putka prügikasti kohal ära, sest paremat kohta lihtsalt ei leidnudki, kui selle pisikese klaasukse taga.
Proovisime loomulikult ka kohalikke mereande: grillitud krabid ja kalmaarid, kõrvale vetikad, mis nägid välja nagu miniviinamarjad:
Shangri-Las tegime maja taga asuvas vihmametsas ühe eriti mugava tunniajase matka koos kohaliku pargivalvuriga. Üksi kahjuks sinna minna ei võinud, kuigi oleks tahtnud, sest kogu rada oli äärmiselt lihtne: sisuliselt treppidega sillutatud, vahepeal puid ühendav köistee. Pargivalvur muide muutus õhtusel päikeseloojangu tseremoonial punases kostüümis tuletantsu-tegelaseks. Minimatkal nägime ohtralt skorpioniurge, väike must auk puujuure kõrval:
Skorpionid kahjuks päeval magavad, niiet metsikult meil neid näha ei õnnestunud. Giid ütles ,et tema on umbes 4 korda skorpionilt hammustada saanud ja pole hullu midagi. Umbes nagu mesilane.
Tarantlipesi nägime ka, tarantleid elab samuti seal palju:
Üks lasi giidi lahkel loal Kristjani särgi peal ka ringi, hihii!
Ühe palmiliigi tüvi oli nii okkaline, et nägi välja nagu karvase mehe jalg:
Viimasel päeval kimasime veel taksoga tagasi Kota Kinabalusse, et järgmisel varahommikul Singapuri lennata. Takso all mõtlen tegelikult Grabi, mis on umbes nagu Aasia Uber või Taxify. Kuna nii Malaisias kui Singapuris on internet kiire, odav ja hea leviga, soetasin mõlemas riigis kohaliku Sim-kaardi, makstes alla 10 EUR ja vastu saades 100 GB internetti. Seega tõmbasin alla Grabi äpi ning lihtsamat ringiliikumisviisi ei olekski saanud olemas olla: hinnad olid ülisoodsad, juhte palju ning jäi ära igasugune tüütu tavapärane taksojuhtidega kauplemine ja kontrollimine, et ega nad 5 tiiru ümber linna ei tee, enne kui meid maha panevad. Sihtkoht oli Grabi juhil alati kohe olemas, hind teada ja ausõna ainuke mure see, et pidin suht iga kord paluma juhil konditsioneeri veidi maha keerata. Pidev juurdepääs internetile tagas kõikidele jooksvatele küsimustele kiired vastused, olgu need kas mõne söögi tähendus, mõne koha aadress või kasvõi küsimus, kustkohast kõige lähemalt saab ägedat kohviserviisi osta. Superluks!
Tagasi Singapuris
Singapuri jõudes sõime parimaid värskeid hiina pelmeene üleüldse ühes kohalikus söögiputkade labürindis - need olid nii head, et jalakesed kandsid lausa 2 hommikut meid sinna neid sööma. Kusjuures avastasime, et see putka on ka Michelini soovitatud söögikohtade all. Michelinil on nimelt eraldi tänavatoidu soovitused, vähemalt Singapuris. Ma ütleksin, et täitsa hea maitse Michelinil :)
Esmamulje Singapurist ei petnud meid üldse: terve linn ongi täpselt nii puhas, futuristlik ja äge kui põgus kokkupuude reisi alguses meile lubas. Tõeline biofiilide pealinn: rohelust ja parke on sama palju, kui taevasse kõrguvaid pilvelõhkujaidki. Ja see algab juba lennujaamast, kus on muuhulgas liblikaaed, katkuseaed, päevalilleaed, troopiliste lillede aed, lisaks veel kino, bassein, kohe avatav maailma kõrgeim siseruumides asuv kosk, tasuta massaažitoolid; ning kõikjal lilled, puhtus, automaatsus. Selles lennujaamas võiks vabalt veeta terve päeva ilma, et kordagi igav hakkaks. Kohalikud muide käivad tihti lennujaamas nädalavahetustel aega veetmas, sest lisaks on seal ka hulgaliselt häid ja soodsaid söögikohti.
Selles linnas võiks vabalt veeta kauem kui 3 päeva, mis meil seekord varuks oli. Esimese õhtu veetsime kuulsates Singapuri aedades, imetledes sürreaalseid super-puid, mis toodavad päikeseenergiat:
Teisel päeval külastasime Sentosa saart, mis on kunstlikult tehtud. Tõele au andes oli seda tunda, et tegu pole päris loodusliku formatsiooniga ning eelistaksin näiteks metsikuid Malaisia saari sellele iga kell, kuid mõnusat päevitus- ja puhkevõimalust pakub Sentosa linlastele küll:
Kõige rohkem aga nautisime niisama Singapuri peal ringi käimist, imetledes vana kohtumist uuega, Hiina stiilis majakesi, klaasist kõrgläikega sildu ja kõikjal valitsevat puhtust.
Ainuke õudne kogemus Singapuris oli Hiina ooper, vabandust.
The End.
