jana (k)reisid

Jana Andrusdóttir

2011-05-08T05:42:00.000-07:00

Viimane nädalavahetus Reykjavikis on möödunud igati ootuspäraselt: palju inimesi, naeru, kisa, muusikat ja ringivehkimist ning vähe (peaaegu üldse mitte) und ja vaikust ja asjalik olemist. Tundub, et tendents jätkub - täna samuti plaanis õhtusöök ning jazzile minek... mu väiksed kurjad silmad on magamatusest paistes ja vihased, suht buldogi tunne on juba, aga noh, päikeseprillid ette ja kärab kah.

Islandlased on sama seksistlikud kui venelased muide - kohalike eesnimedele lisandub nende isa eesnimi ning liide -sson või -dóttir, mis viitab siis isiku enda soole. Mina oleksin näiteks Jana Andrusdóttir Tamm. Tegelikult ongi nii, et kui keegi kohalik mu nime küsib ja ma "jana" vastan ja seejärel ta pärib mu täispika nime kohta ja ma suudan sellele ainult oma hädise neljatähelise perekonnanime lisada, siis on tavaline reaktsioon selline, et "a mis ülejäänud nimi on?" Ja kui üritan siis selgitada, et ongi ametlikult ainult 8 tähega mind õnnistatud, siis neil hakkab minust kahju :/ Nojah võib-olla on tõesti natuke proportsioonist väljas, et nii pikk tüdruk ja räägib nii palju ja siis nii lühike nimi :D Viikingid..

Et väljas on juba mitu päeva umbes 12 C sooja olnud, siis kohalikud on kõik oma rannarõivad välja rookinud ja kepsutavad ringi t-särkides, lühikestes pükstes ja lahtistes kingades, muretu suvevile huulil.

fenomenoloogiline island

2011-05-04T15:04:00.000-07:00

Maailma põhjapoolseimas pealinnas on lood üsna ambivalentsed. 1. mail oli maas paks kiht lund ja päev otsa niristas puhast masendust taevast alla ning järgmised kaks päeva oli uskumatu sillerdav päikesesära, lausa umbes 12 C sooja ning kõik olid tänavail t-särkides või muidu poolpaljalt. OK, natuke liialdasin: islandlaste ilmanautimine või jalutamine tähendab paljudele hoopiski autoga tundide viisi linna peal ringikruiisimist. Pühapäeviti näiteks on linnatänavad paksult suuri autoemalaevu täis, sest pered viivad oma võsukesed iganädalasele "jalutuskäigule" - ostavad lastele kommi ja siis sõidavad autoga linna läbi.

Fenomenoloogia konverents oli täiesti ülitore - umbes 50 filosoofi eri maailma paigust. Ametlikult korraldas seda küll NoSP (Nordic Society of Phenomenology), kuid 70% selle liikmeist on tegelikult Skandinaaviast väljaspoolt. Ameeriklased, portugallased, austraallased, sakslased ja muud loomad. Muuhulgas esines ka näiteks Dan Zahavi. Tundsin end väga priviligeerituna, et seal olla sain: tagasi lükati üle saja avalduse selles osalemaks. Minul muidugi lihtsalt vedas, et õigel ajal õiges kohas olin (aga ega ma valel ajal õiges kohas või, mis veel hullem, õigel ajal vales kohas ei viitsiks olla ka, hihi). Veider oli see, et olin ainuke vahetustudeng, kes kõike seda kaifis ja oma filosoofilist networki arendas - vähe sellest, ka kohalikest filosoofia tudengeist olid konverentsil vaid need, kes üritust samuti modereerisid ning nemadki olid pigem ainult neil sessioonidel kohal, mida ise läbi viima pidid. Hmh. Aga tühja kah, jäigi mulle rohkem :P Hommikust õhtuni ettekandeid kuulata, kohvipausidel ning päeva lõpus esitatud teemasid arutada ning teiste riikide filosoofia olukorda arutada.. no huvitavam ei saakski olla minu jaoks. Laupäeva õhtul oli meil pidulik lõpuõhtusöök ning siis vallutasime all-linna. Filosoofia võit!

Paari päeva eest triivis saarele taas üks valgemõmmi, kes politsei poolt maha lasti. Hoolimata sellest, et jääkaru maabus praktiliselt asustamata piirkonda. Kohalikud loomakaitseaktivistid propageerivad nende tagasitransportimist Gröönimaale, aga no paljudel islandlastel on lihtsalt täiesti ükskõik ja nii on nad senini kõik lihtsalt tapetud. Nii imelik, kuidas maailma ühe unikaalsema loodusega riigi looduslikust mitmekesisusest hoolivad peamiselt vaid välismaalased.. fenomenoloogiliselt on Islandil pakkuda ju meeletult palju. Terve siinne maastik on nagu hingeline kriis pahupidi pööratult, kõikidele huvitatutele näha. Vastuolu kuuma ja külma, tormi ja seisaku, elu ja surma vahel; kidurad taimed vs lopsakad lambad, värvilised virmalised vs tuhmpruunid laavapõllud, väikesed asustused vs tonnide viisi vihmausse tänavail.. ilmselt mitte just kõige esteetilisem võrdlus, aga tõepoolest, väljas liikudes ei tohiks üleüldse maha vaadata, sest siin on täiesti haigelt palju vihmausse kõikjal. Ilmselt on kuivanud maakoor oma poore tühjendades nemadki enda seest välja pigistanud ja nii nad roomavad segaduses ringi, enamuse saatuseks kas lindude poolt nokitud või jalgratta poolt üle sõidetud saada. Kahtlustan, et neid leidub tänavail rohkem kui neid mahasülitatud valgeks väikseks rõvelatakaks vajutatud näritud nätsegi.

Romantika.

harjumuspäraselt veider

2011-04-26T12:25:00.000-07:00

eestlaste ühismunad

ükspäev õpetati mind vietnami kevadrulle tegema, pildi peal tunduvad küll nagu, khm, kilekotti mässitud taaskäideldud salatijäänused, aga tegelikult oli nende riisipaberite sees igasugust head kraami + peale määriti maapähklikastet

mul on praegu samasugune nohu kui Gullfossi kosel

ahelsuitsetaja paradiis ehk looduslik nikotiinivaba esteetika islandi moodi, lisandiks ohtralt väävliaroomi

Hallgrimskirkja kirik - linna üks kuulsamaid ehitusobjekte; suur, sünge ja hall. Asub siin minu hotelli lähedal mäe otsas, pühapäeviti ärkan tavaliselt sealse hullumeelse kellamängu peale. Kuju meenutab kangesti orelit mulle. Tegelikult ta nii kõver muidugi pole, aga selle mäe otsas on alati nii hull tuul, et ilmselt puhus see mu fotokat hoidva käe muuhulgas viltu.

Aprilli lõpus on siin sama ilm, mis jaanuari alguseski - ööpäevaringselt mõned nirused õrritamis-plusskraadid. Tundub, et teisiti polekski Islandil võimalik; kui siia kauemaks jääksin, prooviksin kindlasti talvekasukat selga kasvatada.

Veider, et siin väidetavalt maailma ainsas lesbist peaministriga riigis abielluvad noored väga varakult ja teevad ruttu neid väikseid jubedaid peletisi. Ilmselt on üle veerandi mu kohalikest kursusekaaslastest abielus ja lastega. Mõnes mõttes tegelikult arusaadav ka - mis siin ikka suurt muud teha on, kui väljas jalutamine on 99% ajast mõttetu piin ning ainuke alternatiiv kodus passimisele on linna peal paaritumisreide teha.. viimast võtavad kohalikud muide üsna tõsiselt, tavapäraselt hallid-mind-ei-huvita-absoluutselt-milline-ma-välja-näen-või-millal-juukseid-pesin-kampsunimütakad muunduvad nädalavahetuse saabudes tundmatuseni: olenemata lörtsist või tormist on tšikkidel jalas suvekingad, võimalikult paljastav beibekleit ja nägu täies maalingus.

Veider, et mu toa kraanikauss on juba 3 kuud tilkunud ning olen ka vähemalt 3 korral seda erinevatele hotelliomanikele kurtnud, aga neil kõigil on savi, sest vesi on nii odav. Ja veider, et olen vist siinse sooja vee "aroomiga" juba täiesti ära harjunud - tõenäoliselt tahaks tagasi Eestis olles väikest mädamunakat kuhugi torudesse tekitada, lõhnatu vesi tundub umbes sama nagu teepuruta tee nüüdseks.

Oi kuidas mind on mu kõrvaltoas elav riisisilm välja vihastanud. Tal on jälle "laulu"hoog peal :S Algas laupäeva öösel kell 3. Jätkus järgmisel kolmel päeval, vähemalt 5 tundi jutti. Lauluks on Radioheadi The Creep - sõnadega "'cos i'm a creep, i'm a weirdow... etc", joriseb KÕVASTI ja KOLEDASTI. Ilmselt "laulan" talle varsti vastu ka, et jees juu aar, täielik creep ja friik, kurat, mine õpi superstaariks kuskil mujal või mediteeri vahelduseks vms. Majast ei lahku ta kunagi ,pesitseb siin oma pidžaamapükstes ja turtles'i-särgis juba jaanuarist saadik; keegi pole teda kunagi kuskil mujal näinud kui mõned korrad toidupoes ja siis paar korda koolis. Õpib islandi keelt, aga kui küsida, et miks, siis ta ei tea. Tüüp arvab, et mina olen imelik muide :) Ega ma vastu tegelikult ei vaielnud ka, aga sellele laulumaratonile loodan küll peatset lõppu, vastasel korral olen juba väga plahvatusohtlik. Nagu mõni siinne vulkaan. Üldiselt olen siiamaani ainult majaitaallase peale plahvatanud, ta niikuinii harjunud sellega. Samas mõtlesin, et proovin enda kallal nats järelkasvatamist teha ja üritan pigem konflikte ennetada, mitte kohe kogu auru välja lasta, ilmselt oli mul vahepeal nats juba housebitchi maine, ma kahtlustan. Om.

Veider, et apteekides moodustab enamuse müügikraamist kosmeetika, sukkpüksid ja maiustused. Ravimite valik on üliväike: näiteks ei müüda siin nohutablette, niiet olen juba vist üle kuu aja pidevas ninavoolavuses ulpinud, päästerõngaks vähemalt kaks pakki salvrätte päevas. Nina pealt tuleb nahka maha nagu kestuval maol ja ilus punane jõululik koloratsioon on mu lemmikul näoeendil ka.

Köögis on ikka jube kole mööbel, närvi ajas praegu mind mõte sellest. Ja kõik uksed sulguvad nii hullu mürtsuga, et mu süda jätab kodus olles umbes iga 5 minuti tagant lööke vahele. Samas õnnestus mul ükspäev näiteks selle peale jubedalt ehmatada, et lahtisest aknast kukkus kuivanud kaseleht mulle peale - kriiskasin nii, et maja ja vaene kõrval seisev sakslasest sõbranna värises (ja kardab mind senimaani vist natuke).

Aga no kõige veidram on see, et tundubki siin juba täiesti normaalne elada. St olen täitsa ära harjunud juba, et õues käiakse ainult siis, kui on äärmine vajadus või masohhismihoog; et poes on valik umbes sama "rikkalik", kui vene ajal (ainult et hinnad 10x kallimad); et väljaskäimisekohad on limiteeritud, ammu end igapidi ammendunud ja väga kehva muusikaga; et kõrvaltoas elab debiilik, kes JUST praegu jälle oma "Creepi" jorisema hakkas; et kraan tilgub 24/7; et ööpäevaringselt on väljas pidevalt sama hallitamistemperatuur ja nii juba pool aastat jutti; et pangakaardi PIN-koodi olen ilmselt ammu ära unustanud juba, kuna siin makstakse kõikjal vaid kaardiga, aga PINi ei nõuta mitte kui kuskil (tavaliselt isegi mitte allkirja); et toas on 3 voodit ja kõik on sassis; et igal pool on rõvedalt palju sakslasi; et tänavat ületades pole mõtet valgusfoori värvi vaadata, sest niikuinii läheb roheline punaseks enne, kui jõuad poolegi teest ületatud; et spordiklubis on enamus treenereid ja treenijad ilmselgelt korralikus ülekaalus, kuigi samad näod seal juba kuid käinud; ; et apteegist ravimeid naljalt küll ei saa; et leib on magus ja kala mädanenud; et pole loomi ega putukaid ega puid... enam virmalisi ka mitte, sest ööd on nii valged :) Iiiiiiks, tegelikult siin Reykjaviki Ülikooli (pealinna teine ainuke ülikool, asutati vaid paar aastat tagasi, väga uhke ehitis, kus dekoratsioonideks näiteks klaasitagused valgustatud mitteujutavad basseinid, katuse sisse ehitatud planeetide suundades paigaldatud värvilised lambid, keldrikorrusel meeletult suur mängutuba lauatennise-piljardi-lauajalgpallilaudadega jne) kõrval on mingi metsalaadne moodustis (puud on nirud, aga peaaegu nagu päris) ja seal elab kari jänkusid! Jäneseid ei pea siin toas keegi, hoitakse neid hoopis aias või kuskil prügikasti taga hoovis ja kui nad siis ammendavad end omanike jaoks, viiakse need sinna "metsa"; nii juba mitukümmend aastat ja seetõttu on nad seal jäneste kombel paljunenud ka. Ei karda üldse, hängivad niisama ülikooli ees või jõlguvad jalgradadel, kõrvad longus. Umbes nagu tudengidki.

Paps just helistas ja käskis magama minna - siin on kell 8 :)

Palun pange see hiinlane kinni.

Mittemunadevärvimispühad

2011-04-20T17:21:00.000-07:00

Mu kallis Euroopa ja Ameerika laamade vaheline ajutine kodu ei väsi vist kunagi üllatamast. Palju on mu käest küsitud (loe: muretsetud) siinse vulkaanilise aktiivsuse ja tulemägede-ohu kohta. Kui aus olla, siis ei tule mul tavaliselt meeldegi, et elan ühes maailma aktiivsema vulkaanilise tegevusega riigis. Eelmisel nädalal oli siin tolle Eyjafjallajökulli-nimelise katastroofimasina, mis aasta tagasi lennuliikluses suure kaose tekitas, purskamiseaastapäev. Selle puhul sattusin kuulama üht avalikku loengut üleüldse Islandi vulkaanide kohta ja sain teada, et väikseid purskeid toimub siin-seal saare peal peaaegu kogu aeg :D ups. Samas ei ole need tavaliselt üldse ohtlikud ning on inimasustusest piisavalt kaugel. Kahtlustan, et neid tekitab sama koll, kes mu lemmikgeisritki. Müttab siin maa all ringi ja teeb oma trikke. Kusjuures vahel teeb maavärinaid ka. Neid pidavat siin samuti väga sageli olema, aga ma pole kordagi tähele pannud. Mis siis ikka, elu läheb edasi, sadagu või tuld ja värisegu maa, üks ehtne islandlane ei märka ilmselt neist kumbagi oma maksimaalselt võimsas jeebis maksimaalselt paksu villase kampsuni sees. No täiesti tavaline värk ju.

Lähenevad munadepühad... aga islandlastele tähendab see vist pigem lihtsalt palju vabu päevi (k.a. näiteks esmaspäev) ja seda, et poest tuleb osta šokolaadimune, mis on seest mingisugust kola (valdavalt erinevaid maiustusi) täis. Oma mune siin keegi ei värvi, teiste omi ka mitte, võib-olla mõned maakad oma lammaste omi ainult. Eks mõned koperdavad kirikusse ka, kuskil on ehk mõni kontsert, aga ausalt öeldes midagi erilist mulle küll kõrva pole jäänud. Kuigi luterlus on siin lausa riiklikuks usuks kehtestatud. Vahest ehk see, et kuna ka pühapäev on riigipüha, siis on sel nädalavahetusel baarid eriti kaua lahti.

Eelmisel pühapäeval käisin vaba mikrofoni jazzikontserdil, oi kui mõnus oli. Sain alles seal mind valdavatest rõõmu/külmajudinatest aru, kui väga olin tegelikult üht head live-jazzi elamust igatsenud. Üldiselt siin sellist kraami väga leida ei õnnestu, enamus kontserte pigem rokilikus vms suvalises stiilis. Nii mõnus.

Järgmisel nädalal leiab üksteise järel aset lausa kaks filosoofia konverentsi. Fenomenoloogia konverentsile lähen ka ise ühele ettekandele moderaatoriks. Kuigi see mu enda uurimisvaldkonnaga tegelikult üldse seotud pole, on fenomenoloogia mind alati omal moel paelunud ja huvitanud, niisiis ootan juba põnevusega.

Kuigi on alles aprilli keskpaik, läheb õues pimedaks alles pärast 22 ning hommikul valgeks juba vähemalt 5... natuke jaanipäeva tunne on, kui vana hea lörts ja tuul välja arvata :) See on ka tore, et kuna siin ühtki õiget metsa pole ning järvi on minimaalselt ja jõed on soojad, siis ei leidu siin ka praktiliselt üldse mingeid tüütuid putukaid! Väidetavalt nendest paarist, kes ehk siiski kuskil ringi põristavad, ükski ei hammusta ka. Ohtlikke loomi ka pole (ainult mingid polaarrebased ja äravisatud kodujänesed). Peale nende liiga purjakil kohalike siis. Tihti võib neid kohata nädalavahetustel vastu hommikut tänavail urisemas, hot dog hammaste vahel ja baarist näpatud õlletops jalge vahel. Aga neid ma oskan juba vältida küll.

hall vs onaneeriv maastik

2011-04-11T13:18:00.000-07:00

ups, väike briis

Reykjaviki kuulsaim koht: hot dogi putka, mis on üle 70 aasta siin olnud ja mida on teiste hulgas külastanud ka näiteks Bill Clinton.. no keda huvitab. Rõve väike putka tegelikult, aga päevas müüvad nad vist sadu vorstipirukaid.

nii armas... jook nimega homojito ja kõrvale saab peperoonipitsat :)

Loengud on läbi ja jäänud vaid veel poolteist esseed valmis kribada.. ning no siis see pisike magistritöö ka. köömes. :P

Õues puhuv tuul on saavutanud uue astme: eile lendasid tänavatel lihtsalt prügikastid ringi, Reykjaviki umbes üks kuuest puust murdus ära, metallist liiklusmärk paindus täiesti vastu tänavat. kift. Öösel ei saanud magada, sest tuul puhus nii kõvasti. Proovisin vahepeal vastu ka puhuda, aga suitsetaja kopsumaht pole ikka päris see... Külas käinud Maša arvas, et jube hea bisnesplan oleks ju autodele puri külge keevitada ja niimoodi ringi kruiisida, kütuse peale üldse raha ei kuluks ja saaks kiiremini kohale ka. Või siis peaks endale ehk tuulelohe ostma, rattad alla panema ja jõuaks igale poole nagu naksti, kui tüürimise ära õpib.

Maša raputas oma maailma toredaima kreisisuse ja piiksumisega ilmselt terve pealinna läbi, nii vaffa. Pikka aega polnud ma saanud nii palju itsitada ja kiiresti rääkida ja igast väikseid sigadusi ka teha. Istun nüüd oma toas nagu ümmargune ruut ja tajun, kui VAIKNE elu võib olla. Enne ei pannud tähelegi.

Avastasin, et majahiinlane on täitsa tore poiss, oskab imelikke naljugi teha ja puha. Majaitaallase rõve lokkis pea ajab ikka südant pahaks ainult, topib oma karvast vuntsinina igale poole (k.a. minu tee sisse, ilma küsimata; jäkk :/ haha, kui ta seda mu sakslannast sõbrannale tegi, siis ta lihtsalt viskas pärast oma tee minema ja keetis uue, sest süda läks nii pahaks :D) ja on üleüldse Tüütu.

Niiviisi.. klatšiks veel, ega nad ise niikuinii aru ei saa ju mu blogist. Google translate'iga muidugi saaks. Igatahes, rootslasest sõber läks nädalavahetusel ühe eriti suure tapjamasina välimusega tüübi käest küsima, et mis tunne on paksu tüdrukuga vahekorras olla - selle kapi tüdruksõber seisis ta kõrval - ja sai selle peale muidugi otsejoones vastu nina. Nüüd vaene väike poiss käib ringi nagu Bonuse poe logo peal olev siga (tal kah "sinine" silm) ja on nagu üks õnnetusehunnik, vaene lihapallimaalane. Kaklusi on siin nädalavahetustel vastu hommikut tihti, aga ma õnneks olen selleks ajaks tavaliselt juba ammu kodus tagasi. Ei tea, mis andmetel Islandit üheks Euroopa turvalisemaks riigiks väidetakse olevat.. Reykjavikis on igasugustest kriminaalsetest intsidentidest ikka masendavalt palju kuulda olnud. Narko, vargused, kaklused.. minult varastati sall ära, kurat. Üleriideid pannakse pidevalt tuuri, kuna kuskil riidehoide pole ka. Lihtsalt mingi hetk avastad, et jakk on läinud. Ja siis see, kes jaki kaotab, võtab muidugi kellegi järgmise võõra jaki ja nii lähevadki kõik doominoefekti tulemusel koju võõra jopega. Targemad-kainemad (nagu siinkirjutaja :P) hoiavad kümne küüne ja hambaga oma asjadest pidevalt kinni.

Maša ja kahe sakslasega rentisime auto ja käisime linnast väljas ka, tegime läbi siinse põhituuri nimega Golden Circle. Sellele marsruudile jäi 3 vaatamisväärsust: Islandi suveräänsuse (siin on maailma vanim järjepidev parlament) väljakuulutamise koht Euroopa-Ameerika kontinentide kohtumiskohas (kaks kõrget kiviriffi); üks suuuuuuuuuur ja võimas lai kosk; ja maailma KÕIGE toredam geiser!!!! Geysir oli nii tore, et ma ei tahtnud üldse ära tulla seda jõllitamast, kuigi terve päev sadas pidevat vihma ja rõvemärg oli olla kogu aeg. Geiser on lihtsalt selline onaneeriv loodusnähtuskoll, et on üks suur vannilaadne auk, vett ääreni täis, ja siis see hakkab ühel hetkel natuke üle ääre ajama ja mulksuma ja varsti lendab välja lihtsalt oma viiemeetrine HULL VEEJUGA, koos suure tossupahmakaga! Ning siis see lendab tagasi oma auku, et umbes 5 minuti pärast uuesti pursata. Geiser ongi olemas lihtsalt mingi viieks sekundiks, ja siis natuke aega jälle pole geisrit, ja siis tuleb ta jälle. Üritasin mõned korrad filmida ka, aga iga kord, kui see purskas, ehmatasin nii hullult ja sain sellise adrenaliinilaengu, et pöörasin kaamera kuhugi suvalises suunas :P Pilti ka ei suutnud teha, liiga exciting noh. Ja läbi selle vihma ja tossu on väga raske midagi fookusesse saada ka, eriti minusugusel kobakäpal.

Aga kobakäpal oli siiski väga tore ja suur rõõm uuesti täiesti kreisit Islandi maastikku näha. Mitte miski mitte kuskil ei kasva, on vaid kõrbenud kõva maa või siis kuivanud rohuga kaetud künkad.. üksikud hobused, mõned kasvuhooned - siin on Euroopa suurim orgaaniline banaanikasvatus näiteks, kasvuhooneid on üliodav pidada maa seest tuleneva kuumuse energiaga - eriti üksikud nirused puuhaledused, kuskil suitseb, kuskil mulksub - ja igal pool on nii hall, nii hall, nii hall... tahaks hirmsasti suure värvipintsli võtta ja mõned kohad üle võõbata, erilist esteetilist ilu ei paku siin mulle miski. Aga väga huvitav on ikka, lihtsalt natuke kole :D

Reykjaviki make-believe

2011-03-29T01:58:00.000-07:00

nii ilus kollatriibuline maja, natuke kassi moodi. tahaks elada küll sellises.

kui keegi kontorirott hommikul tööle minnes on järsku ära unustanud, kuidas lipsusõlme teha, siis siin saab ilusti meelde tuletada.

Halva Maitse Muusikapood. keeldun sinna sisse minemast.

Bonus ja selle segipekstud juua täis välimusega logosiga on meie popim/odavaim toidupood, jee.

Laugavegur - linna peatänav.

Uskumatu, aga ka 66. laiuskraadile on saabunud midagi kevade-taolist. Lumi on peaaegu alla andnud ja nädalavahetusel nägin teiste inimeste aedadesse piiludes ka esimesi lumikellukesi ja krookuseid, meie luksushotelli ees kasvavad nartsissid. Ka tuul on vist veidi väsinud oma pidevast huilgamisest ning alles on jäänud pigem väiksemad briisid.. kuigi kõik on hall, täiesti hall; väga tihti sajab peenikest või veidi rohkem täisteravihma; tunne on nagu hallitusseenel.

Juba järgmisel nädalal saavad siin ülikoolis loengud läbi, enamikel on sess. Mul on oma ainetega kuidagi niimoodi vedanud, et pääsen vaid esseede kirjutamisega. Ametlik suvevaheaeg algab islandlastel juba 12. mail, mul siis ilmselt viimase essee lõpetades aprilli keskpaigas või nii. Tore. Loodetavasti leian siis võimalusi saart ka väljaspool pealinna avastada.

Reykjavikki pealinnaks nimetada tundub siin olles tegelikult üsna veider. Pigem on see nagu üks veidi suurem Viljandi, oma järvekese ja valdavalt väikeste nunnude puumajadega. Arhitektuuri võtmesõna on siin ilmselt kaos ja värv: üksteisega on kõrvuti väga erineva disainiga ehitised ning päris paljud on ilmas domineeriva halluse vastu oma hooned igasugustesse kärtsudesse värvidesse riietanud. Muidugi on ka siin oma city-osa, kuid see asub vaid ühes kohas üsna eraldatuna ning on pigem lihtsalt kontorirottide pesa, mitte pulseeriv-busy linnasüda. Valdav õhkkond on ikkagi väga boheemlik. Linna peatänaval (ja vist mõnel tänaval veel), Laugaveguril, on "põranda"küte, mis hoiab seda valdavalt kuivemana kui muud alad, niiet see on ka mu lemmikpatseerimismarsruut. Mööda Laugavegurit mäest alla kõndides jõuab 101. linnaossa: teine nimetus Reykjaviki all-linnale, kus kogu action käib. Sinna on koondatud ka suur enamus baare-klubisid-jms urkaid, kus ennast maandamas käiakse. Need kohad on nüüdseks kõik üsna ammendunud mu jaoks, kuna valik just liiga suur ei ole ning sealsed üritused on alati kõik kuidagi ühtemoodi. Paljudes kohtades on õhtuti live-muusika, kuid pea alati mängitakse samu lugusid, vahel ainult erinevas järjestuses. Vabalt võib olla nii, et lähed ühte baari ja kuuled, kuidas tädi/onu mõnd klassikalist rokilugu laulab, seejärel lähed järgmisesse baari ja seal jorisetakse sedasama. Et siin on enamikesse meelelahutusasutustesse sissepääs tasuta, käiakse õhtu jooksul tavaliselt paljudes eri kohtades.

Reedel käisin Islandi sümfooniaorkestri poolt korraldatud kontserdil nimega Drumming, Steve Reich heliloojaks. Tegemist oli päris sürri minimalistliku trummimuusikaga, kuhu olid kaasatud ka ksülofonid ja kaks naisterahvast, kes mingeid häälitsusi vahele tegid. Poolteist tundi erinevaid põrinaid ning üliaeglasi viisilisi üleminekuid. Külmavärinad ei tulnud kordagi, järelikult pole ikka päris minu teema :D Seda enam, et sain täieliku emotsionaalse vabanemise tunde osaliseks koos külmavärinate ja pisarate ja kogu kompotiga järgmisel õhtul mingit üsna tavalist Saksa filmi vaadates (Lila, Lila). Kuigi ilmselt mõjutas mu filmikirgastumist ka see, et pole siin olles mitte ühtegi "tavalist" draamafilmi vaadanud: vaid psühholoogilisi trillereid või multikaid vms. Teen järelduse, et liiga palju "erilist" muutub ka mingil hetkel tavaliseks ning ei anna enam soovitud efekti/tundeid, niisiis tuleb ikka natuke mainstreami ka jälgida vahelduseks.

Pärast filmivaatamist läksime Faktorysse järjekordsele kontserdile, mis oli täiesti hale üritus. Esimene "bänd" koosnes ühest noormehest ja ühest tüdrukust (kes oli nii androgüünne, et esimesed pool h arvasin, et ta ka poiss), kes häälitsesid mingis wannabe-kanye westi stiilis lindilt lastud elektroonilise saundi taustale. Poisil oli peas nokamüts, mille alla kinnitatud üleni nägu kattev must yin-yangi märkidega dekoreeritud sall, sees vaid pisikesed piiluaugud. Keerutas ta oma puusa, mis keerutas, rahvas seisis üsna reserveeritult ja kratsis kukalt või siis jõllitas niisama tühjusesse, keegi kaasa ei elanud. Isegi siis eriti mitte, kui laulja meessoost külastajatele roose jagas ja jorises "flowers to you".

Järgmine esineja oli aga poole halvem. Et kell oli juba pärast südaööd, oli laulja end traditsioonilise islandi rahvatarkuse järgi täiesti kinni joonud ja lihtsalt röökis kuidagi täiesti suvaliselt mikrisse, niiet lasin u 5 min pärast jalga, kuna ei suutnud selle saastaga oma kõrvu reostada lihtsalt.

Nii kujuneski mu nädalavahetuse kirkaimaks kogemuseks ikkagi mu traditsiooniline pühapäevane õhtusöök juristidega. Taas kord kokkasid poisid ning mina ja soomlanna pildusime huumorinooli, mis kööginurgast ringiga jälle meie pihta tagasi lendasid.

Hehe, eelmisel nädalal sai läbi intensiivkursus kirjandusfilosoofiast, mille lõppedes õppejõud igaühele tükikese ühest mängust (puslest) andis, et ikka mäletaksime, et kirjandus on eelkõige vaid üks make-believe mäng.. nagu enamus elust, ma kahtlustan :)

P.S. viimase kahe postituse ette käinud pildid on lõpuks ometi minu omad :) kuigi praegune üliaeglane internetiühendus ei luba kommentaare lisada, teen seda hiljem.

märtsivuntsid

2011-03-24T06:15:00.000-07:00

Koolitee. Läbi tühermaa minek, tavaliselt läbi tormi.

Linna keskel asuv järveke Tjörnin - väga populaarne igasuguste lindude seas, keda mammid siis saiaga pähe loobivad.

Eriti armas ideaalset värvi (fuksiaroosa, jee!) kohvik.

Graffitit on iga nurga taga. Tehtud peatänaval.

Ja seinad oskavadki rääkida!

Enne kui märts läbi saab - uskumatu, et olen selle ära unustanud - pean jagama naljakaimat asja üleüldse. Nimelt on märts siin vähi vastu võitlemise kuu (Moustache March) ning kõik islandi mehed kasvatavad selle nimel VUNTSE! Täiesti ülikoom, kui paljud sellega kaasa on läinud. Noored ja vanad, kõigil vunts ees nagu muiste :D Natuke ajab nüüdseks tegelikult südant ka pahaks juba, sest paljudele ikka üldse ei sobi. Aga vähki peab ju kuidagi võitma ja ilmselt ei ole islandlased paremat moodust selleks leidnud! Projekti eesmärgiks siis teadvustada vähki meeste seas. Loodetavasti siis need, kel vunts ees, ehmatavad vähi minema.

"kook" on islandi keeles "kaka", nii tore.

lendaeg

2011-03-22T02:48:00.000-07:00

eesti värk.

suvaline müts, ilmselt haldjapesa

ujuvad jääpangad: vahel rändavad siia nende peal Arktikast jääkarud, aga alati on need kohe maha lastud ja kuhugi maha parseldatud, millega kaasnevad suured skandaalid kohalike loomakaitsjate poolt.

no comments.

üks mõnusamatest linnabasseinidest. enamik neist on tegelikult õues + läheduses ka hunnik erineva temperatuuriga hot pote ja/või mullivanne. istud siis niimoodi auravas tünnis, vahid samal ajal taevasse (kust tavaliselt midagi otse silma ja suhu sajab) ning mõtled elu üle järele.

Uskumatu, aga tundub, et Islandil lendab aeg ilmselt siinse tuule tugevuse tõttu veel kiiremini kui muidu. Juhtunud on ju nii palju: Eesti Vabariigi aastapäeva pidulik tähistamine, kus väga eestlaslikult ei saanud enne ära minna, kui kõik söök-jook otsas; filosoofide aasta õhtusöök, kust väga filosooflikult ei saanud üldse ära minna; ema, kes pidi mulle külla tulema, et saaksime koos natuke ringi ka reisida, aga siis seagrippi otsustas jääda; ja siis murdis ka mind mu mitmenädalasest vastupanust hoolimata palavikuvärdjas ja bronhiidipoiss. Need kaks olid viimased paar nädalat minust täiesti lahutamatud, niiet olin sunnitud ka siinset arsti külastama.

Nagu tavaliselt, ei pääsenud ka seal ma ilma draamata. Polikliinik on nimelt mu hostelist kohe üle tee, reaalselt umbes 3 minuti kaugusel. Lohistasin end sinna, endal jube paha ja nõrk olla, sest olin juba nädalaid köhinud ja kahjuks seekord mu tavaline raviviis (haigust ignoreerida ja mööda pidusid ja igasuguseid üritusi ringi trallida, kuskilt saadud veinipokaal näpus) ei töötanud. Läksin registratuuri, tegin paar köhatust ja teatasin, et sooviksin arsti külastada. Registratuuritädi uuris, et kas mul kindlustus on -- jaa! Küsis aadressi -- kohe üle tee! Ja siis teatas, et eieiei, nii need asjad ikka ei käi ja käskis mul külastada arstikeskust, mis asub Reykjavikist väljas ühes äärelinnas.

Ma ei suutnud kuuldut uskuda, tegin sama suured ja vesised silmad nagu Shreki saabastega kass, küsisin oma 3 korda kuuldu kohta üle, kuni tädi juba natuke närvi vist läks. Tundsin, et murdun - no mismõttes ei saa üks arst mulle pühendada paar minutit, et väike retsept visata? Ja murdusingi. Seisin keset kliiniku põrandat ja hakkasin nutma. Nii südantlõhestavalt (kuid piisavalt vaikselt) kui oskasin. Tegin paar taganemissammu.. ja töötas! Tädi ei suutnud mu krokodillipisaraid enam eirata ja käskis minuti oodata ning siis olingi juba arstionu juures, sain oma antibiootikumid kätte ja korras.

Pärast tuli välja, et hoolimata mu ponnistustest seletada, et olen siin seaduslikult vahetustudengina ja veel kindlustatud ka, arvas tädi, et olen illegaalne immigrant ja tahtis mind teiste "kurjategijatega" vastavasse kurjategija arstiabikeskusesse ka saata. Niiet nalja kui palju.

Island ei ole ikka normaalne: kui terve jaanuari ning veebruari oli siin võrreldes Eestiga supersoe troopiline paradiis ja lumi üle paari tunni maas ei püsinud, siis peaaegu terve märtsikuu on siin seda jubedat valget põrandakatet aina sadanud ja sadanud.. kõik on mattunud lumme ja vahepeal oli siin lausa alla -10 C kkkülma. Kui lisada sellele tavapärane 30 m/s tuul ka, siis tulemuseks oli täielik võimatus üleüldse õue minna. Niisiis polegi me keegi eriti kuskil käinud, sest teed on kõik täis tuisanud. Poisid, kes üritasid Läänefjordidesse trippima minna, said ainult tühistatud lendude osaliseks ning pidid autoga läbima paarisaja-kilomeetrise distantsi 9 tunniga, poolemeetrises nähtavuses "headel" hetkedel.

Aga see-eest on selgetel öödel taevas virmalisi täis! Kogu linn on mattunud rohekasse valgusesse ja kõik vahetustudengid kondavad ringi, nina püsti. Kihvt. Islandlasi endid need suvalised sähvatused reeglina muidugi üldse ei koti, kuna nende jaoks ju nii tavaline värk.

Mõnusaks traditsiooniks on kujunenud mul koos 3 juuratudengiga pühapäeviti koos kokata ja nädalamuljeid vahetada, mis on tavaliselt marineeritud ohtras sarkasmis ja hautatud mahlases huumorikastmes. Kuidas siis muidu, kui kokku panna eestlane, sakslane, rootslane ja soomlane - igaühel on teise kohta midagi öelda või mingile stereotüübile vihjata :P

Teine traditsioon on teisipäevased pokkeriõhtud meie hostelis, kus senimaani on võit alati majja jäänud (kuidas siis muidu, the house always wins :P); seda korraldab meie hull majaitaallane, kes on küll jätkuvalt vahel ka jube tüütu, aga no mõnikord teeb ta toredaid asju ka. Kuigi olen senini olnud ainus tüdruk, kes selles osaleb, ma ei pahanda tegelikult, kui saan kümmekonnale kutile bluffida nii et silm ka ei pilgu.

Üks lahe koht, kuhu nüüd lõpuks ka jõudsin, on lauamängusalong nimega Leykjavik. Ilmselt ainuke koht Reykjavikis, kus noored saavad ilma alkoholi konsumeerimata niisama kvaliteetaega veeta ja erinevaid mänge mängida (või niisama sotsialiseeruda). Kohta rahastab linn ja see on avatud igal õhtul. Tahan kindlasti veel minna sinna.

Hahahaaa, kinos on siin reklaamipausid! Nagu Indiaski: pool filmi vaadatud, peab minema popkornivarusid täiendama. Naljakas on see, et kõik reklaamid on staatilised, st vahelduvad pildid. Kuuldavasti pidi teleris samamoodi olema, aga ma ei ole viitsinud sellesse süveneda.

Valgusfooridel on rohelise tule all naerunägu.

Endatehtud pilte jätkuvalt pole, sest seagripi-ema ei saanud mälukaarti tuua ju mulle. Aga ta pani mulle natuke kola posti eelmisel nädalal, niiet loodetavasti varsti laekub. Aprilli alguses tuleb külla mu vahva sõbranna Maria (okeiokei, Maša :D), temaga tahan kindlasti saart ka lõpuks ometi avastama hakata. Ehk on selleks ajaks see valge solk õues ka kuhugi põhjapoole nihkunud... äkki vaaladel läheb vaja.

Þetta reddast!

2011-02-17T06:21:00.000-08:00

Mõned tähelepanekud Islandi filosoofiast ka. Tundub, et nr 1 lähenemine on kõige peale öelda "Þetta reddast", mis tähendab umbes "kõik saab korda" või et pole probleemi või siis austraalia stiilis "no worries".

Kasutada kõlbab seda igas olukorras - kui pillad näiteks pestopurgi kassa ees maha kildudeks nagu mina eile; kui keegi su südame murrab ja pritsmedki kaasa pakib; kui pank võtab ära su maja ja naise ja lapsed ja kassi; kui naaber ostab VEEL suurema auto, kui tüüpilisel islandlasel niigi on (midagi emalaeva taolist); kui ülikoolist välja kukud, sest kes ikka pimedas tormis mingit pinki nühkima läheb... kõik saab igal juhul korda, ja juba ongi pool muret justkui murtud. Väga eluterve suhtumine tegelikult. Ega mõnes olukorras mujale vist väga saada ei saagi, kui ainult paremaks :) Oi mulle nii meeldib :)

Teine omadus, mida üsna paljudel islandlastel ühise joonena märganud olen, on täiesti süsimust julm tume-tume irooniakastmes huumor. Islandi nali on tõsine asi! Mõne liblikõrnahingelise lõunaeurooplase hinge võib see ilmselt üdini tagurpidi ehmatada, kui islandlane ikka korralikult nalja teeb. Näiteks kui tänaval keegi kukub, siis esimene reaktsioon oleks siinsetel lambasöödikutel kõht kõverasse naerda ja alles siis küsida, kas abi ka vajatakse. Briti huumorist veel peajagu teravam. Oi mulle nii meeldib :)

Kolmas, mitte enam ilmselt väga filosoofiline ühine joon vähemalt siinsete meeste seas on olla ikka tõeline viiking ja oma esiisade austamise nimel (või ehk lihtsalt sooja säilitamise) kanda habet, vuntse või kogu kompotti. Karvakompotti siis näos, ehk siis full-on karvamask, kust vaid silmad välja vilavad ja needki on kulmudest kaetud või siis kapuutsiga varjatud. Paljude noorsantide seas on populaarne omada peenikest hoolitsetud pöetud vuntsitriipu, üldiselt see tegelikult täiesti sobib neile, tundub kuidagi nii islandlik. Niiet, mulle täitsa meeldib :)

vihkan oma majahiinlast, sorri.

2011-02-15T02:56:00.000-08:00

mmmmm lambamunandid...

selektsioon islandi delikatesse: lambamunandid üleval vasakul, järgneb kusehai (ammoniaagiga hapendatud), vere-rasvakäkk (toores), alt paremalt vasakule: maksa-rasvakäkk (toores ofkoors), hapu vaal (üsna hapu ja õnnetu maitsega ka, paljude väitel veel kõige vastikum), ning üksainuke "söödav" entiteet suitsutatud lambaliha (üks traditsioonilisi jõulutoite siin).

talisuplus pulgakommiga, väljas temperatuur 0 C. vesi siiski vähemalt 40 :)

nii me, vaesed vahetustudengid, siin puhtaks saamegi.

brennivin - traditsiooniline islandi kartuli-köömne napsuke. mulle kusjuures meeldib, enamik jälestavad. a no samas mõnele meeldib seevastu näiteks kusehai ka :)

Elan hotell Floki alla kuuluvas majas koos ca 16 välistudengitega. Enamus neist on Saksamaalt, samas on ka mitu hispaanlast-itaallast. Maja on kolmekordne valge korralik ehitis, toas on olemas oma külmkapp ja kraanikauss - ning minu toas miskipärast ka 3 voodit, üks nari ja üks tavaline. Niiet külaliste majutamisega probleeme küll pole. Küll on aga mul probleem sellega, et taas on mu tuba maja ainsa köögi kõrval, mis tähendab pidevat müraaaa! Samuti käivad uksed siin hirmsa sneprikolakaga kinni. Ja vahel unustame me muidugi võtme tuppa... korra õnnestus mul seda teha öösel, niiet sain sisse alles järgmisel hommikul kell 11. Öö jooksul proovisin muidugi kõiki mooduseid tuppa sisenemiseks, alates aknast sisse ronida proovimisest kuni kõikide kööginugade ja pannilabidate lukuauku toppimiseni. No ilmselt "õnneks" on lukud siin väga turvalised ja nii veetsingi öö köögidiivanil.

Et siin elab mitu itaallast, kes on harjunud suurte perekondlike õhtusöökidega, siis kokkavad nad peaagu igal õhtul oma makarone ja istuvad suure laua ümber ning lalisevad. Ausalt öeldes ei viitsi ma tavaliselt nendega ühineda, kuna ühiseid jututeemasid mul nendega just liiga palju pole; nats igavavõitu on. Aga kaks saksa tüdrukut, kes siin elavad, on väga toredad ja nendega saab palju nalja. Üsna tihti korraldatakse ka mõnes muus hostelis õhtusööke, kuhu siis vahel ka teisi tudengeid kutsutakse. Välistudengeid on siin üllatavalt palju - vaid selleks semestriks tulijaid on juba sadakond - niiet erinevaid üritusi on pidevalt. Mina aga eelistan võimalusel pigem kohalikega suhelda, sest no neid va eurooplasi kohtab ju ikka märksa tihedamini, kui islandlasi; ja siin olles eelistan pigem viimaseid. Enamus välistudengeid aga ongi vaid oma puntides ja teevad kõike vaid isekeskis.

Islandlased on valdavalt üsna kenad - üpris pikad ja sihvakad, teravate näojoontega, karvkate valdavalt tumedam kui eestlastel siiski. Ilusaid mehi on tänavapildis rõõmustavalt palju. Immigrandid on valdavalt Aasiast või Euroopast, aafriklasi või moslemeid eriti pole. Sellegipoolest tahetakse vastu võtta burka kandmise keelustamise seadus, kuigi väidetavalt pole veel keegi seda siin kandnudki. Hmm.

Suurest majanduslangusest räägitakse üsna palju. Veel 2008. aastal olid islandlased nii rikkad, et lihtsalt kõik ostsid (laenasid) kokku maju, suuri autosid ja reisisid meeletult. Nüüd aga.. teadagi, kaotasid paljud töö ning peavad hoopis teistsuguse elustiiliga kohanema. Samas on jätkuvalt näha, et tegu on väga rikka riigiga - väga palju on siin automatiseeritust, puhtust ja korrastatust.

Islandil pole ühtki MacDonalds-it, ühtki raudteed ega trammi. Kõikjale saab vaid bussi, auto või häälega. Kuna seda riiki loetakse suhteliselt turvaliseks, siis hääletatakse siin üsna palju. Samas on siin ju vaid kõigest 300 000 elanikku, niiet ilmselt peab mõnes paigas tunde esimest mööduvat autot ootama...

Mina olen siin väga õnnelik. Hoolimata kõrvaltoas elavast hiina debiilikust, kes lihtsalt öösiti laulma hakkab ja maeikujutaettemis imelikke hääli oma toas teeb. Seinale - uksele koputamist minu poolt ta lihtsalt ignoreerib. No kurat! :D Ei taha mingi hiina lälina saatel magama jääda... ja ega see ei õnnestugi, istun lihtsalt üleval ja olen pahur. Üleüldse on mul tegelikult siin päris vastikud unehäired. Aga liitusin ühe uue spordiklubiga, kus muuhulgas saab harrastada asja nimega "hot yoga" - jooga ca 40 C-ses ruumis. Mmmmmõnus. Rahustav. Heaoluhormoone sünteesiv. Aitab ilmselt kõige ja veel natukese vastu. Olen juba tulihingeline fänn.

Ahjaa, islandi vesi on ju ka täiesti omaette nähtus. Soe vesi haiseb nagu plahvatanud mädamunahunnik --- väävel --- , aga külm vesi on ülipuhas ning joodav. Kohalikud väidetavalt seda munakat ei tunne üldse, olles siin terve elu elanud... aga välismaalastele on see alguses üsna ehmatav. Arvan, et ise olen ka juba vaikselt ära harjunud, kuigi alguses läks küll iga kord nina ikka täitsa kirtsu kui kraani lahti keerasin :)

Ilm on sama kreisi ja sürr nagu ennegi - absoluutselt kõik on võimalik. Päike ja rahe ja lörts ja padukas ja torm. Ja nii iga päev. Ei jää muud üle, kui kohaneda, leppida ja rahul olla, et kodumaine kliima on eestlaste virinast hoolimata ikka väga muhe siinsega võrreldes.

Koolis avastasin, et filosoofidel on täiesti oma puhkeruum, kus saab diivanil aeleda ning tasuta kohvi juua, nii hea! Terve ülikoolikompleks on väga hästi välja arendatud, enamus sealseid ehitisi on ühendatud maa-aluse võrgustikuga, niiet kõikjale pääseb kuiva jalaga. Haahh, loengutes on täiesti tavaline asi süüa: kuigi iga 45 minuti tagant on paus, siis sellegipoolest on see täiesti normaalne, kui keegi lihtsalt oma prae või küpsised või skyri keset loengut välja kraamib ja samal ajal söömisega valjult toimuvat kommenteerib. Kui meil ettekanded on, siis tavaliselt tassib ka õppejõud endale küpsiseid ja kohvi lauale, et ettekannet kuulates nagu kinos olles midagi krõbistada. Väga veider :)

Sel aastal tähistab Islandi Ülikool oma sajandat aastapäeva - väga vana see just pole. Samuti on Reykjaviki vanimad ehitised vaid sadakond aastat vanad: enne suurt majandusbuumi oli Island väga vaene agraarriik ning pikka aega elati muld- või rohuonnides; neid muidugi säilinud pole. Hihihii, suuruselt teise linna Akureyri lähedal on selline maailmas unikaalne ehitis nagu peenisemuuseum. Islandi huumor noh. Kindlasti tahan minna :)

Juba kuu aega islandil ehk võimatu on igatahes võimalik

2011-02-01T15:15:00.000-08:00

... ja möödunud ongi juba peaaegu kuu mu viiendast ülikoolikogemusest. Sel semestril siis Islandil, jaanuari algusest mai keskpaigani. Ilmselgelt on mul olnud siin nii uudne, tore ja põnev, et blogimiseks pole üldse mahti leidnud - polnud ühel hetkel enam tunnetki, et viitsin. Aga siis mõtlesin, et vähemalt iseenda jaoks oleks ikkagi hea veidi heietada ja oma tegemisi üles märkida, et siis kunagi seniilsest peast natuke mäletaks ka, mida elus ette olen võtnud.

Island on täiesti saikokreisi! Iga päev on täis ootamatusi, mõned imelikud, mõned lihtsalt toredad. Käin Islandi Ülikoolis ja võtan seal ametlikult viit erinevat ainet, millest enamus on taas intensiivkursused ehk siis kestavad vaid mõned nädalad. Praegu on mul kursused demokraatiast ja ratsionaalsusest, moraalsest relativismist ning kultuurilistest erinevustest ja lisaks aine nimega hiljutine rahvusvaheline uurimistöö, mis tegelikult kujutab endast Alain Badiou raamatu Thought and Infinity lugemisseminari + siis hiljem ka miskit magistriseminari sarnast, kus kõik enda projekti tutvustavad. Kõik loengud/seminarid on senini olnud superhuvitavad! Tunnen, et juba valdavalt bakalaureuses omandatud kontseptsioonid ja teooriad on hakanud omavahel järjest rohkem põimuma ja seosesse minema. Ja otse loomulikult on niimoodi veel toredam "targutada" ning "kelbast ajada" :P

Islandil on keelatud striptiisibaarid ning alkoholi müüakse vaid riiklikes poodides (tavapoes võib saada ainult "alkoholivaba" õlut, mille reaalne alkoholisisalduse protsent on 2,25). Samas on neil siin (lesbist) naispeaminister ning kõik võimatud loodusnähtused: vulkaanid, geisrid, virmalised; ja väidetavalt usub üle 50% islandlastest haldjatesse. Üks noormees rääkis, et neil on lausa riiklikult loodud haldjaekspertide fond, kellega peab konsulteerima, kui tahetakse näiteks uusi teid rajada. Ei tea, kas see tõele vastab - kuigi ausalt öeldes ega ma liiga üllatunud polekski, on imelikumaidki fonde loodud.

Paar nädalat tagasi käisin suure pundi rahvusvaheliste tudengitega lumiste mägede vahel jões ujumas. Ja paganama palav oli! Õuetemperatuur oli nullilähedane, kuid orus vonkles jõgi, mis oli vähemalt 40 C. Lisaks möödusime teel sinna (umbes 2,5 tunnine matk) igasugustest mulksuvatest-mühisevatest looduslikest mudaaukudest, geisritest ja veidratest looduslikest formatsioonidest. Lähiajal planeerin ka merre ujuma minna, selline mõnus veebruarikuine suplus - siinsamas kesklinna lähedal on ka meres looduslikult aastaringselt kuum koht, niiet vuhinal turbotempol tuleb üle ranna joosta ja siis kähku sooja vette sulpsata.

Sooja ja külmaga on siin üldse väga veidrad lood. Islandil on käibel ütlus, et kui ilm ei meeldi - oota minut. See tähendab seda, et mõned minutid võib näha päikest, siis tuleb väike rahe, siis natuke vihma, pisut lörtsi, taas mõned päikesekiired, siis ehk üks suur rahe, järgneb lumi ning taas vihm, mis kõik uuesti ära sulatab. Näiteks täna hommikul oli siin väljas 7 C sooja, päeval langes -2 C-ni; siis jälle pisike pluss ja nüüd on -3. Ekstraboonusena on siin väga tihti ka ülitugev tuul, niiet päris tihti on väljas väga raske otse liikudagi - tuul puhub lihtsalt sinna, kuhu suvatseb.

Islandlased ise on üllatavalt sõbralikud olnud ning ka üsna avatud, vastupidiselt mu varasemale eelarvamusele põhjamaade rahvastest. Päris sageli tullakse pärima, et kust pärit olen, kõige sagedasem küsimus on aga, et miks kõikidest maadest ma just siia otsustasin tulla. No mida sa ikka selle peale vastad! Väga paljud neist kannavad kusjuures oma ülierilisi pakse kohalikest lammastest kooritud kampsuneid, mille kaelust ääristab ülisuur muster. Supersoojad, supertorkivad ja superkallid. Paljud neist ei viitsi näiteks üldse mingit üleriiet selle peal kandagi, lasevad niisama oma lõngakostüümides ringi.

Eelmisel nädalal oli siin püha nimega Thorreblaut (toortõlge islandi keelest mul), mil söödi kõikvõimalikke ja -võimatuid islandi "delikatesse". Ka mulle langes osaks au ja rõõm proovida keedetud lambamunandeid, mädanenud haikala (mädandatakse seda kusjuures ammoniaagiga, veel üsna hiljuti ka naturaalsel teel ehk siis selle peale urineerides ja siis maa alla mattes), hapendatud vaala, vere-rasvarulle (toored) ja muud maitsvat. Öäkk. Alla loputati seda joogiga nimega Brennivin, mida valmistatakse kartulitest ja köömnetest. Nädal enne seda ostsin supermarketist ühe lambapea ka külakostiks õhtusöögile, kuhu olin kutsutud. Selline normaalne tarbesöök siin meil. Kõige parem osa olevat silm, aga ma tõesti ei suutnud, annetasin selle au ühele rootsi noormehele.

Okei, tegelikult nad muidugi sellist konkreetset jõledust omale pidevalt sisse ei aja, tegu on ikkagi traditsionaalse "toiduga", mida oldi varasematel aegadel lihtsalt olude sunnil hinge sees püsimiseks sunnitud tarbima, sest looduslikult on siin ülimalt raske midagi kasvatada ning praegugi on enamus toitu imporditud, valdavalt Skandinaaviast või USA-st. Sellest ka muidugi toidu kõrged hinnad - näiteks porgandikilo on üle 3 euro ning 10 muna maksavad veel enamgi. Aga õnneks teevad nad ise üsna paljusid piimatooteid, millest kuulsaim on meie kohupiimapastat meenutav "skyr", mida müüakse siis nii maitsestamata kujul kui ka kõikvõimalike maitsetega. Kalavalik on samuti suur, kuid liha pole ma siin veel kordagi osta raatsinud, sest lihtsalt nii kallis on.

Reykjaviki tänavaid palistavad kohvikud ja kõikvõimalikud pisikesed poed, tänavad on kitsad ja majad väikesed ja nunnud. Üldpilt on kõikjal ülikorralik. Meile nii omaseid kioskeid pole kuskil, paari üksiku hot-dogi putka erandiga (hot dog on samuti üks nende rahvustoite, kuigi ilmselt pigem pohmellis peaga saarlastele). Pohmellis on nad tõenäoliselt üsna tihti, sest hoolimata ülirangest alkoholipoliitikast ning kõikjal olevaist kõrgetest joogihindadest on Reykjaviki tipptund miskipärast öösel alates kella 1-st, kui kõik tänavad kihavad all-linna pidutsema suunduvatest noortest ja vanadest, pooled neist kusjuures autodes. Viimased on muidugi enamjaolt ülisuured jeebid, sest kui vähegi linnast välja minna tahetakse, siis teistmoodi eriti kuskilt läbi ei pääse. Pidutsetakse hommikuni: enamus baare on avatud vähemalt 5ni hommikul. Ka paljud päevased nunnud kohvikud muudetakse õhtu hakul vähemalt nädalavahetuseti õlleurgasteks.

Elan kohe kesklinna külje all ühele hotellile kuuluvas tudengeile väljaüüritavas kolmekordses majas. Aga sellest juba järgmine kord... niisamuti ka pildid :D

2010-11-14T05:42:00.000-08:00

aeg lendab tarvo saare seevaldis nagu kevadine särtsu täis lendorav.

et blogi ei ole vahepeal end ise kirjutanud, võtan nüüd järje taas üle ja nendin elukese teada-tuntud fakti, et tänased toimetused homse varnas ei jõuagi kunagi olevikku.

möödunud on mõned kursused, mõned hullumeelsed peod, palju naeru, kisa, kärsahaisu ning muud elementaarset tudengielu juurde käivat.

hetkel näiteks on meil siin tavapärase 3 lätlase asemel lausa 5 ja 4 neist on maani täis.

isekokatud veinikanku 30liitrine sisu muutub päev-päevalt järjest kangemaks ning niidab vahedamalt kui vastihutud vikatitera.

aga mina olen oma janamaailmas ning viimased paar päeva tegelenud hoopiski aktiivpassiivse õppimise ja lugemisega. täna hommikul, kui silmad avasin, avastasin muide esimest korda, et ma näen ju täiesti enda toa aknast merd. kell 8 30 oli see ning täpselt siis, kui päike oma esimesed kärtsneoonoranžroosad kiired merest välja purskas. niiet hommik algas minu jaoks eriti mõnusate rõõmukülmavärinatega sellest esteetilisest kaifist.

lätlaste jaoks lugu nii roosiline muidugi polnud; nemad hakkasid hommikul viina jooma, et kainekssaamist ning pohmellitalumist teadmatusse tundmatusse tulevikku edasi nihutada.

aga neljapäeval juhtus küll see, mida ma meie tagasihoidlikult filosoofiakursuselt iial poleks oodanud - tantsisime viiekesi ühes erasmuse-baaris laua peal postitantsu. hommikuni. rahvas karjus ja juubeldas ja me ilmselt karjusime ja juubeldasime veel kõvemini.

homsest võtan kursust, mis käsitleb islami levikut baltikumis, tundub huvitav. lugesin juba eelloo läbi ja no võta näpust / tiri patsist - ei teadnudki ma oma blondi peakesega, et moslemeid on ka meie territooriumil olnud juba oluliselt varem kui pärast II maailmasõda; lausa 14. sajandist peale vähemalt. kewl.

....

2010-10-03T09:38:00.000-07:00

Mul on tunne, et nüüd peaks alustama. Tahan proovida teha väikese sissevaate üleüldse sellesse, mida ma siin teen. Siin ja praegu; mitte, et ma üleüldse kunagi mingil moel saaksin kuskil mujal viibida. Olen kohe-varsti kuulanud kaks tundi Vikerraadio arhiivi salvestusi nimega Meditatsioon ning nagu tavaliselt, see kammib. Eriti pühapäeviti.

Nii lihtne on ju igapäevaselt teha, mida parajasti tegema peab, võib, või niisama ette juhtub. Selline pidev kulgemine, võbelemine, ostsillatsioon. Kuidas kurat ma siia Soome võnkusin??

Üks, tõenäoliselt lihtsaim ja mõnes mõttes muidugi ka tõetruu vastus oleks, et astusin ju PROGRAMMI. Programmi nimega PPhil: Practical Philosophy - Theories of the Good Society. Ning selle programmi raames oli ette nähtud vahetussemester Helsingi Ülikoolis. Ma pole üldse kindel, mida me siin küll vahetame - Tartusse, minu ülikooli, ei läinud ju programmist keegi. Hea ühiskonna teooriad?? Kas tõesti on keegi kuskilt "kõrgemalt" suurevennalikult andnud käsu/tellimuse programmeerida paarkümmend peamiselt Baltikumist pärit filosoofi tulevikku kujundama? Heaks, või vähemalt paremaks muutma? Heaks kelle jaoks ja kuhupoole see "paremus" liikuma peaks? Kas meie üleüldse oleme või saaksime kunagi olla head? Vastandudes millele - olevikule, "halvale", lihtsalt hea eitusele... ?

Mida ma siin teen. Punktiga. Ei tea. Ilmselt sedasama, mida ma juba enamuse ajast oma "teadlikust" elust teinud olen - mõtlen, mida küll tegema Peaks. Tahaks. Võiks.

Reede õhtul näiteks tegelesin viis tundi füüsilise treeninguga. Ühes spordiklubis oli trenniöö - hunnik toredaid erinevaid keksimisviise, tasuta spordijoogid, mahlabaar, wii-fit jne. Eile oli taas meie vist juba igalaupäevane kodupidu, ent õnneks mitte kuigi alkoholine, sest meie villitud siider tuli ikka väga lahja. Samas maitsev, niiet korras. Tuhakartulid ja lõkkevestlused. Kuni inimesed ükshaaval tagasi tiksusid sinna, kustiganes nad meile tulid. Lõpuks kahanes kõik üheks suureks halliks uduks ja mina olen nüüd Siilike selle sees- üsna eksinud /taaskord iseendasse/; miks kurat ma küll veel Google Maps'is pole, et ma iseennast üles leiaksin. Siin ja praegu. Kus sina oled?

Feldenkrais ja falafel

2010-09-30T10:12:00.000-07:00

Ärge mulle kolmapäeva õhtuti helistage. Sest siis pole mul absoluutselt tuju rääkida. Nimelt käin nüüd sellel nädalapäeval "trennis" nimega Feldenkrais - täpsemalt tähendab see Moshe Feldenkraisi poolt loodud alternatiivmeditsiinilist meetodit, mis kujutab endast lõdvestusteraapiat läbi aeglase liikumise. Täielik sürrus, aga ma olen nii armunud sellesse. Pärast tunniajast eriti imelike liigutuste tegemist põrandal (a la kõverdad ühe jala üle teise, surud selle alla, tõstad ristatud kätega pead kinnisilmi põrandalt üles ja suunad pilgu vasakule ja üritad nii otse olla) valdab mind täielik mõnus apaatia ja tabularasalik tunne - kõik helid on teravdunud, maailm pöörleks justkui aeglasemalt ja mina selles olen nii õiges paigas, ükskõik, kuhu mu jalad mind siis ka ei viiks. Hea. Isegi minusuguse parandamatu ekstraverdi puhul tirib see mind täiesti enda sisse, kus ongi kõige parem. Minge proovige ka :P

Tänaseks olen juba üsna ära spinoseeritud (Spinoza loengutest siis). Kõikjal tunnen ära Substantsi ja olen ise ka seesamune. Istun loengutes, silmad ja kõrvad krillis, konspekteerin ja küsitlen õppejõudu. Uskumatu, et selles minu jaoks varem täielikult mõttetu filosoofina tunduvas kujus on tegelikult nii palju imponeerivat pauerit. Arvan, et homme, pärast viimast loengut hakkan nutma lihtsalt, et juba läbi saab :D Aga see-eest korraldame laupäeval järjekordse Hogwartsi house party, kuhu seesama õps ka kohale lubas tulla, pinnin talt kõik välja, mis tal alles on. Õnneks ta räägib eriti kiiresti, ehk jõuab. Siis teeme esimese omatehtud siidri degustatsiooni ka, vühüü.

Avastasin, et siin polegi tegelikult niiiiiiiiiiiii kallis, kui õigel ajal õiges poes olla. Näiteks sain 6. 40 euro (u 100 kr) eest kilo banaane, kilo ploome, jogurtit, mozzarellat, eriti heas marinaadis kana, eukalüptiköhakomme.. odavamalt, kui Eestiski vist. Unicafest olen ka suht sillas - neil on niiiii häid tofutoite ja täna sain näiteks falafeleid - kikerhernejahust ja muust toredast mätsitud pallikesi. Ja mu endaleiutatud quinoa-ingveri-maisi-kartuli-porgandi-kookose-jne-supp tuli lihtsalt täiesti superb välja!

Spinoseerin nüüd edasi. Fotosid pole. Tunnistan ausalt, et mu kuradima laiskus pole senimaani lasknud veel uut mälukaarti osta, niiet olen siiani vaid Reinise fotosid laenanud. Homse varna!

Kynos, Hawk's Eye & Jazz, baby!

2010-09-28T11:09:00.000-07:00

Kirves, Maša ja Edgars silte saagimas

Mm, ma ei mäleta ju, mida see ukse kohal seisev kreekakeelne silt üldse tähendas tegelikult :D /edit: tunne iseennast

Lõkke-kokkamise-jalasoojenduspada-päeval-tuhatoos

Be aware of kynos - see silt on meile nüüd maja ette püsti löödud ja viitab millelegi koeralaadsele, mida meil muidugi pole, aga no küünikuid see-eest küll :)

Et mul eelmisel nädalal mitte ühtki loengut polnud, pole mul midagi kuigi akadeemilist siia kirjutada ka. Parim osa nädalast oli mu ülitoreda saikosõbranna Maša (Maria) küllatulek neljapäevast pühapäevani. Maša saabus ofkoors kotiga, mis oli kaks korda suurem kui ta ise. Tuigerdas laeva pealt maha ja no mis muud, kui peole. Neljapäevane üritus oli korraldatud siinse filosoofide organisatsiooni nimega Dilemma poolt ühes üliõpilasühingu majas. Kohal oli bänd ja mingid inimesed pidasid kõnet - - õnneks või kahjuks kõvasti üle tunni aja, niiet ma küll süveneda ei suutnud. See oli mõeldud esimese kursuse välistudengite omavaheliseks tutvumiseks, kuid mingit programmi keegi välja ei olnud viitsinud mõelda, mis on Dilemmale üsna omane suhtumine kahjuks, niisiis hängisid enamus inimesi oma juba väljakujunenud seltskonnaga.

Reedeks olime juba ammu planeerinud Hogwartsi majapeo. Kohal oli ka meie programmijuht Olli, kellele pakuti läti shoti nimega Hawk's Eye (Kullisilm), mis koosnes viinast, munarebust ja originaalis tilgast verest, aga kannibali kuulsuse vältimiseks seekord lihtsalt pihlakast. Öka. Lätlased valmistasid suurde pajapotti tehtud lõkke kohal chili con carnet, mis oli ülihea; lisaks oli meil hunnik küünlaid, head muusikat ning akrüülvärvidega maalitud kahtlased sildid, mis on ka fotodelt näha. Värvidega saab ilmselt veel mitu korda pulli teha, tõenäoliselt teeme igal nädalavahetusel mingi teemapeo. Kahjuks on selleks nädalavahetuseks plaanis Oktoberfesti-teemaline jura, niiet peaksin siit vist sääred tegema. Hee, aga tudengirahakoti raskemaks jätmiseks teeme nüüd ise siidrit - Edgarsi toas käärib 30-liitrine tünn, mille koguhind on alla 20 euro. Kui pihlakad valmis, hakkame veini ka kääritama :D Naturaalmajandus missugune.

Laupäeval koperdasime Mašaga linna erinevaid asju otsima, aga midagi ei leidnud. See-eest jõudsime õhtuks päris vahvasse jazziklubisse nimega Birdland Jazzclub. Kontseptsioonilt sama, mis NY 60-ndatel rajatud Birdland - live tantsujazz. Mõnus. Ainuke asi, mis polnud mõnus, oli viimasest trammist ülinapilt maha jääda ning pärast vaevalist taksosõitu läbi jääkülma kruusa ja rohu paljajalu koju kõndida: olin terve päeva ringi lasknud oma 10-cm Irregular Choice'i matrjoškakontsadel ning ööseks olid mu jalad juba nii deformeerunud, et muidu oleksin pidanud vist koju roomama.

Eilsest hakkas nüüd õnneks taas kool pihta - aineks on Spinoza eetika, kestab taas 5 päeva jutti. Seda annab ameeriklane J. D. Mininger, kes õpetab Kaunase ülikoolis. Päris muhe noormees on, alustas loengut Apocalypse Now vaatamisega ning liikus hüpeldes alles loengu lõpuks sissejuhatusse. Poleks oodanudki, et Spinozat saab nii huvitaks teha. Geomeetrilise lähenemisega loodud eetika pole just tekst, mida ma isiklikult väga lugeda viitsiksin, kuna ta eetika koosneb praktiliselt ainult definitsioonidest, aksioomidest ning tõestustest, millele tahaks iga teise lause järel vastu vaielda (vahest ehk seepärast, et üsna raske on aru saada, mida see ekstsentriline 17. sajandi hollandi juut mõtles), niiet on üsna hariv olnud.

Terve semester siin ongi planeeritud nii, et nädal kooli ning nädal vaba; alles novembri lõpus lisandub esimene kord nädalas toimuv kursus. Oleme kõik siin praegu nohused, köhased ja kurguvalused, sest öösiti on juba päris külm; päevas läheb oma 3 liitrit teed ja hunnik tuliseid vestlusi. Pühapäeval leidsime lõpuks ometi mulle ka uue toakaaslase - sikhist soomlanna Sara, kes õpib mingit metsamajandust või nii. Õpik tal kohe maja tagant (ning ka igast muust küljest) võtta :D Öösiti käivad rotid ja muud peovennad meie prügikotte katki närimas muide, niiet hommikuks on aed toredalt eelmiste päevade menüüjäätmeid täis. Spetsvärk.

kõverreaalsusesse sirgemaid juppe painutamas

2010-09-20T12:18:00.000-07:00

filosoofide kõverreaalsus

soome moodi tantsu vihtumas

kodutee

koolitee ka --- kas saab veel romantilisem olla?

hukkamõist @ Reinis - niikuinii sai just jälle mingi lollusega hakkama. Reinis on selline poiss, kes muudab oma soengut maksimaalselt iga poole tunni tagant. Hobusesabast Väikese Müü krunnini pealael.

Soome kohtleb mind üsna hästi, niiet proovin ka temaga viisakas olla. Ainuke mure on jätkuvalt mu olematute (t)oakaaslastega. Meie Hogwarts on küll terve maja, aga meie päralt on vaid teine korrus, sest esimene on remondis - niiet jagame 5 tuba kuuekesi, kusjuures üks neist on elutuba. Niisiis on igas toas 2 hinge. Miskipärast on minu toas senini vaid 1: esimene tüdruk, hispaanlanna, suutis siin vastu pidada 3 ööd ning täpselt samal päeval, kui mina siia jõudsin, pidi ta keset ööd siit sääred tegema, kuna ta ei saanud enam hingata. Hiljem tuli välja, et tal on villaallergia (sic!) ning meie maja seinad on niivõrd nunnud ja looduslikud, et on seestpoolt lambavillaga vooderdatud.

Jäin üksi.
Uut üürnikku on aga vaja.
Leidsime ülikoolilehe kuulutuse kaudu siia veel ühe kuuevarbalise (lätlase ofkoors), kes pidi eile siia sisse kolima. Kunstitudeng, 26 aastat vana ning "üsna" ekstsentriline. Tuli, pani oma kohvri siia tuppa, siis läksime koos linna poole - mina trenni ning tema korraks ühe sõbraga kohtuma. Täna, umbes 27 h hiljem, pole ta ikka veel tagasi ega ka mitte helistanud ega miskit. Seetõttu helistasime ise talle, ta teatas, et ta ei viitsi enne kolmapäeva siia saarele end tagasi tassida. Lätlased tegid muidugi nalja, et mina hirmutan kõik oma toakaaslased minema.

Sel nädalal pole mul mitte ühtegi loengut. Tundub, et terve mu semester on üles ehitatud süsteemile, et nädal kooli ning nädal vaba. Mida selle ajaga peale hakata, on igaühe enda asi. Mina läksin täna üht loengut Hegelist kuulama, aga see oli nii surmigav, et homme vist küll tagasi minna ei taha. Reflekteerin niisama elu üle ja loen oma tuhandet raamatut. Saime ühelt britilt 16 GB igasuguseid filosoofia raamatuid ning artikleid - tundub, et ülejäänud tegevus eluks on mul kindlustatud.

Hoolimata sellest, et Hogwartsis on tõesti tunne nagu elaks kuskil täiesti Lapi tundras, käib siit 2 km kaugusele tegelikult maksimaalselt iga 7 min tagant tramm, mis sõidab ilusti kesklinna ning sadamatessegi. Tegelikult on kogu Helsingi ühistransport väga arenenud: igasugused erinevad liiklusvahendid sõidavad kella 2ni öösel ning lisaks lähevad igasse linnaossa ka spetsiaalsed ööbussid, mis "käivad" vähemalt iga poole tunni tagant.

Üliheal tasemel on ka spordisüsteem tudengile: 3 kuu limiteerimata külastuskaart maksab kõigest 40 eurot ning kehtib kõigis neljas ülikooli klubis. Ilmselt elangi poole oma siinviibimise ajast nendes, sest trennid varieeruvad igasugustest erinevatest võitluskunstidest mitme erineva tantsuklassini, saab mängida paljusid pallimänge, aeleda joogas jnejnejne. Ja no ilmselt tuleb ka mu ainuke soome keele oskus üsna trennipõhine, sest igapäevaselt ma muidu seda siin ei harjuta.

Mu metsas siin elab hullupööra palju oravaid ja kogu aeg tiirlevad mingid kotkalaadsed asjandused ka maja kohal, keegi nägi kuskil kitse ka. Lisaks käivad siin pidevalt mingid erilised soomlasvormid jooksmas ja oma koeri sopaseks tegemas.

Lätlastega on üldiselt üsna tore koos elada. Kättemaksuks selle eest, et üks neist, (n)Ugis, mu trenniveepudelisse ükskord viina sokutas (õnneks sain õigel ajal jälile), käisin eile ta peale porgandit riivimas.

poromaa

2010-09-18T06:14:00.000-07:00

Sigatüügas

Sel semestril õpin Helsingi Ülikoolis soomlaste tarkusi. Elan koos 3 (homsest 4) lätlasega ning ühe eestlasega majas, mis asub saare peal metsa sees mere ääres ja peaaegu kesklinnas ka. Maja nimi on Hogwarts, sest siia pääseb umbes nii nagu Harry Potimeistris - trammilt on vaja tulla peatuses 10,5; matkata läbi metsa ja üle mägede suht telekamängu moodi üles-alla läbi tuulte ja vihmade ja seente ning siis on tarvis minna üle ujuva silla, mis õõtsub tormiga ikka päris jubedat moodi; ning maja ise näeb väljast välja nagu täielik müstikapeldik. Seest näeb ka välja. Väljast sisse eriti ei näe. Sõltub, kui hästi vaadata.

Kool on chill - sel nädalal oli mul iga päev 4-tunnine loeng/seminar vabadusest. Vabadus seisnes selles, et iga päev pidi end kella 10ks kohale lohistama, mis on ikka ülivara minusuguse loodri jaoks. Peale mu enda rahvusvahelise kursuse osalesid seal ka muud välistudengid ning ka mõned põdrakesed.

Elu Helsingis polegi nii hull, kui karta oskasin - ühistransport on viimase peal, teha on palju erinevaid asju, kogu aeg on kuskil miskit toimumas ja soomlased polegi kõik täielikud ülikinnised koomaloomad - siin on isegi täitsa pandavaid inimesi ka. Homsest olen juba terve nädala siin olnud.

Eile käisin Eesti Maja avamisel, mis asus kuskil täielikus getorajoonis elektrijaama vahel. Majal olid 2 gigantset korstnat, vist tahavad nad seal kedagi ahju ajada. Seestpoolt nägi koht välja nagu hiiglaslik reivila - üksainus suur valge ruum. Natuke sai reivi ka: esines Singer Vinger ning mingid väikesed koledates vestides poisid laulsid "oo-oooo, tantsin breigitantsu ma", kuigi breigist oli see sama kaugel kui porgand peedist. Kompensatsiooniks sai päris palju tasuta veini ning snäkke ja halba šampust ka. "Õhtu" lõppes täiesti ootustekohaselt Hogwartsis lätlaste šokolaadiviinaga kella 5 paiku hommikul.

Täna on meil rahvusvaheline häng ühe tuutori korteris, hakkan nüüd ennast valmis tuunima. Pilte ei viitsi praegu panna eriti, mul tegelikult on fotoka mälukaart ka kadunud, niiet hiljem.

x marks the spot (abu dhabi)

2009-04-04T22:33:00.000-07:00

Abu Dhabi lennujaam.

Selja taga on parim lennureis yldse. Kestis 14,5 h, aga no nii chill oli, kui yldse saaks olla. Palju ruumi ja multikaid ja asju. Mm... maale meid siin ei lastud, sest austraallased olid meile ikkagi mingit sogajuttu ajanud, et meil pole viisat vaja. Rain r22gib, et tal on r2ige pissih2da. Millega seoses mulle meenub n2dalatagune seik, kui tal oli j2lle r2ige seesamune, aga no ta ei viitsinud 100 m tualetti k6ndida. L2ks lihtsalt keset teedevahelist parki urineerima. Arvake 2ra, kas ta j2i mentidele vahele, olles ise muide mendijaoskonna ees, v6i kohe kindlasti j2i. Trahvi 6nneks ei saanud, tegi lihtsalt eestlaste mainet maha j2rjekordselt, jee. :D Tal on 4 hoiatust, loodetavasti hoiavad need ka.

Lennujaama saabudes oli meil kahepeale topeltsuur suitsun2lg muidugi. Kysisime, et kus saab suitsu teha/osta yhe t66taja k2est. Selle peale andis t66taja meile oma suitsupaki ja juhatas mingisse tutikasse kontorisse, kus me siis tugitoolis suitsesime nagu oleks vanad bossid ise. Kuigi lennukis oli eelnevalt 6eldud, et Abu Dhabi on suitsetamise vastane ja et siin pole yldse v6imalik kuskil suitsetada.

Haa, Abu Dhabi on ju seesama koht, kuhu Garfield omanimelises multikas alati mingeid tyytuid tegelasi, ntx Odiet saatis. Postiga. Et t2iesti x-kohta. Nyyd olen ise siin ja ysna x on olla ka. R2tipead, valgetes kleitides mehed ja maailma k6ige syrrim tax-free ala. T2pselt nagu keegi oleks r2iges oopiumiuimas disaininud selle. Pildid panen hiljem yles, yhendemiraatlased vist usb-i ei kasuta.

J2rgi on j6udnud veel uudised, et vana Mattias karavanipargist pole senimaani ikkagi t66le j6udnud ja Sass ja Moll on j2tkuvalt omadega nullis. Mis kinnitab meie otsuse suurimat 6igust yldse, tagasituleku suhtes. Austraalias ringi reisimine on muidugi v2ga lahe ja k6ike muud positiivset, aga no vaid siis, kui natukenegi raha on.

Ahh, mis ma ajan. Elu on seikluuuuuuuuuus!!!

pipramendilennujaammagadaeisaasestk6iknaeravadkoaaladrskkojukojukoju!!!

2009-04-03T18:18:00.000-07:00

tuled 66s ja meie sees (j6e peal ka)

mullmullmullmull v2ike kitarr

lennujaamaesiserull

pseudot6eline t66

melbsi korstnad, mis igal 6htul kell 9 lihtsalt leegiga p6lema lahvatavad, jee!

8 min aega, enne kui internetikrediit otsa saab.

Asi ongi nyyd p2riselt ka sealmaal, et oleme Rainiga lennujaamas ja ootame t2na6ist lendu. Kuhugi Abu Dhabisse, sealt Mynchenisse ja sealt kytame bussiga KOJU.

Vahepala: austraalia mendibisnis. Magasime t2na 66sel lennujaamas, mis oleks ju t2iesti normaalne n2htus, v2hemalt euroopas. Siin aga inimesed naersid meie yle ja olid kahtlased. Pohhui. Igatahes, 2rkasin kell 6 30 yles ja otsustasin, et aitab, ei viitsi magada. Trippisime ringi m66da lennujaama ja j2tsime asjad niisama laokile pingi juurde, sest need olid k6ik lahti tehtud ja meile ei mahtunud p2he m6te, et peaks p2riselt ka need endaga kaasa v6tma.

Yks kord kui j6udsime tagasi oma asjade juurde, seisis nende juures miskip2rast v2ike kari mente. Kysisid, et kas meie asjad. No olid jah. No ja et kas me T6ESTI ei muretse selle p2rast, et keegi v6iks need rotti panna. Me: nojah, v6ib-olla t6esti. Ja et kas me t6esti ei muretse SELLE p2rast, et keegi v6iks sinna salaja narkotsi sokutada ja meid p2rast vangi pannakse v6i umbes nii. Nojah, selle peale otsisime oma asjad l2bi. Muu kola seast torkas yhele mendipoisile silma pudel sildiga PIPRAGAAS. Kysis, et mis see on. Ytlesin ausalt, sest teadsin, et tegu ju t2iesti syytu asjaga. Hee. Austraalias on selle omamine totaalselt illegaalne. Mingi v2ike raport ja nii, st mind kuhugi pahasse nimekirja ei pandud, aga gaas v6eti 2ra ja minu personaalinfo ka. Mendid ise olid toredad, uurisid, et kus k2inud oleme ja nii ja soovisid head reisi 5 korda ja vabandasid v2hemalt 10 korda, et meid tylitasid.

Kuna me nii vara yles 2rkasime, siis l2ksime lennuka ette kiderit vihtuma. Selle raha eest praegu blogin ka. Rain tinistas ja mina k2isin kuskil t2iesti x-kohas maailma r6vedaima klaustrofoobiliseima dushi all. Kusjuures siis kui ma tagasi j6udsin, ta enam raha ei saanud :)

Kohevarsti l2hme tagasi m2ngima ka, millegagi peab ju 11ni 6htul tegelema.

Mmm... sahkermahkermihkelsahtel. Kui nii kiiresti kirjutama peab, siis ei tule ju midagi meelde.

batman park vs bookinghouse

2009-04-02T20:24:00.002-07:00

batman k2ib selle puu taga pargis, ma ei julgenud l2hemalt pilti teha

mingi asi nokib maja

kykitav mannatera (mingi suvaline lollakas)

batman lendab siit igal 66sel yle oma maailma n2kaseimast pargist paremat kohta otsima, aga pole veel leidnud vist, muidu oleks kuskil batman park 2

Nyyd on lood kohe ikka p2ris segased. Alustan, nagu ikka, kuskilt keskelt.

Oleme saanud mingi nipiga juba 2 66d tasuta hostelis 66bida. Sellessamas hostelis, kuhu ma suutsin yleeile meie pakid v66ri panna. Neid oli ju kole palju ja tassida kohe yldse ei viitsinud. Hostelitydruk oli n6us, et hoiame 6htuni pakke seal ja siis tuleme j2rgi neile.

6htuks oli hostelitydrukust saanud hostelimees... l2ksime siis sinna sisse ja kysisime, et kas v6ime pakid hommikuni veel sinna j2tta, et me v6taks ainult oma magamiskotid ja l2heks parki magama. Hostelimees tegi suured silmad (t2itsa t6sised ka) ja ytles, et eieieii, parki te nyyd kyll magama minna ju ei saa. Ja andis pihku yhe toa v6tme.

Nii juhtuski, et magasime ... yle kuu aja esimest korda p2ris voodis. Voodi ise oli kyll logu ja nari jne, aga no ikka v2ga hea oli. Kaiiiiiif.

Muide, Batmani park on k6ige m6ttetum ja koledam park maailmas yldse, ma isegi ei raatsinud pilti teha sellest. Pisike, n2kane, katkutud kolletanud muruga, kajakaid ja nende valget eritist t2is. Fuihh. Ma arvan batmanist kohe poole halvemini nyyd, mism6ttes ta sellises pargis k2ib?!

Igatahes, t66otsingutest ei tulnud taas kord mitte midagi v2lja. K2isime l2bi m6ned agentuurid, kust pidi t66d saama - ei yhtki k6net pole sealt tulnud. Samuti k6ned, mille peale lubati tagasi helistada, luhtusid... farmit66d lubati alles nii, et esmasp2eval - v6i ka hoopis 2kki teisip2eval - farmer helistab... kitarri ei saanud ka Rain m2ngida, sest me pole senimaani t2navailt yhtki pistikut leidnud. Ja linnamyra on liiga suur, et ilma v6imendita m2ngida.

Hommikul me Melbsi teiste asotsiaalidega s66ma kahjuks ei j6udnudki, sest uni oli liiga hea. Planeerisime j2rgmisel hommikul minna, sest ees ootas ju 66 pargis.

Eile l2ksime rannarajooni, kus pidavat elusmuusikat tehtama. Ei leidnud-n2inud me midagi. Kole rand oli. Kollakaspruun sogane L6unaookean, ei yhtki lainet ega midagi p6nevat. Kasskasskass.

Noja 6htul l2ksime siis tagasi hostelisse, et uuesti kysida, kas v6ime oma magamiskotid pagasist v2lja v6tta, parki magama minna ja siis hommikul tagasi tulla asjade j2rgi.

Seekord oli hostelimees muutunud tagasi hostelitydrukuks. Kes tegi meie pargiettepaneku peale suured kurvad kavalad silmad. Pistis ka tema meile salaja yhe toa v6tmed pihku, kus tyhi voodi pidi olema ja ei lubanud kellelegi r22kida, et ta nii tegi. T6ime talle t2nut2heks shokolaadi.

Nyyd ongi olnud nii, et nii hostelimees kui hostelitydruk on kumbki, teineteise teadmata, meid tasuta majutanud. Eesti v6it!

Ja seet6ttu ei j6udnud me ka t2na hommikul asotsiaalidega s66ma, sest uni oli liiga hea :)

- - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

Aga TEGELIKULT on lood nyyd hoopis NII ka, et..

me tuleme Eestisse tagasi.

Vana vastik bookinghouse, portaal lendude broneerimiseks, on omadega rappa jooksnud ega lase meile vajalikke lende broneerida enam juba mitu p2eva. Aga me leidsime just praegu siit, raamatukogust, yle tee reisiagentuuri, kelle kaudu broneerisime lennu Mynchenisse, mis j6uaks sinna pyhap2eva 66sel. Ja sealt tuleks esmasp2eva hommikuse bussiga Tallinnasse, mis j6uaks. .. .nuuks... kojuuuuuu teisip2eva 66seks. Ei tea veel, kas vanemlik abi saab t2na 6igeaegne olema, et kas j6uame need piletid 2ra osta v6i mitte. Aga kui mitte, siis tuleme p2ev-paar hiljem.

Austraalia ilu ja valu on end ammendanud. Ei taha enam kuude viisi telgis v6i pargis v6i bussijaamas v6i ka mitte hostelis koos lutikatega elada. Ei taha enam teha viimaste lollakate t6id aina alaneva palga eest. Ei taha enam kurku valutada, sest 66siti on maas juba kylm. Ei taha enam pakiveini ka, juba mitu-mitu p2eva. Ei taha enam kymmet tonni vistrikke n2kku, ei taha enam pool aastat korralikult hooldamata juukseid. Ei taha enam kapi ja riiulite asemel aina rohkem lagunevat seljakotti ja kohvrit. Ei taha enam austraallaste jahupeasust ja m6ttetuid lubadusi.

Olen end juba t2iesti piisavalt proovile pannud ja tegelikult ju k6igega hakkama saanud ka. Olen juba pool aastat t2iesti suvaliselt ringi reisinud, sellest enamuse aja yksi. Olen kogenud k6ike seda, mida olen tahtnud kogeda. V.a see rahateema muidugi, et kahjuks surfama 6ppimine ja muud taolised finantsi n6udvad asjad on kyll 2ra j22nud. Aga mis siis, kyll ma j6uan. Olen suhelnud ilmselt nyydseks juba tuhandete inimestega ja saanud sadu uusi tuttavaid, paarkymmend s6pra, kellest osi 2kki kunagi nende koduriikides n2en ka.

Eks n2is, mis nyyd siis saab. Midagi ju ikka saab. Ja kui midagi ei saa, siis on ikka tore :) mingit imelikku k6verpeegli refleksioonipidi.

iga p2ev on hommik

2009-03-31T16:45:00.000-07:00

roosipoiss

ilusad v2rvilised subtiitriaalsed unen2od

no see ongi see kuramuse v2ike peldik opossum!!!

dajam buthok urum

katus s6idab siin niimoodi

Esmasp2evasest vara hommikul h22letamisest sai hoopis selline asi, et tulime eile 6ise bussiga Rainiga kahekesi Melbournei. Buss oli nagu needus ise, siia oli maad k6igest 500 km, aga see tont s6itis ikka 9 tundi. Mingis tunniajases pausipeatuses me magasimegi seal pinkide peal.

Karavanipargis oli 6nneks selline systeem, et v6lgnesime oma telgi eest n2dala rendiraha, aga karavanimutil oli, nagu alati, k6ik sassis ja siis Rain kauples natsa alla ka ja siis saime 45 taalaga tulema. Mhmm, siis l2ksime bussijaama, et uurida, mis ka bussipiletid maksavad, kuna Rainil on umbes 453 kotti ja h22letamine oleks olnud ylikeeruline (loe: kohutavalt tyytu) ja siis ostsime piletid 2ra ka.

Ja SIIS alles l2ksin ma pangaautomaati oma kontoj22ki vaatama. Ilmnes, et meil oli kahe peale j2rgi j22nud 35 dollarit :)

Niimoodi me siin nyyd siis olemegi. Ja no kui siin ka t66d kohe ei saa, siis ma ei tea. Eiei, kindlasti saab. Ilus linn on, kiire ja pintsaklipslik siiamaani. Trammid igal pool, trammipeatused keset teed (aru mai saa, kuidas saab niimoodi normaalselt trammi oodata, tramm s6idab yle varvaste ju! v6i kingaotste, kui need on pikad ja teravad. Kingpool.), kilid ja muud riisisilmad, yksk6ikne suhtumine, tuhanded backpackerid, pargid ja poed, k6rghooned.

Karavanipargis j6udis yks j2rjekordne r2medus ka j2rgi mulle. Mul hakkas tegelikult juba Malaisias tarkusehammas kasvama. No ja nyyd kasvab niimoodi, et ise on kyll v2ga v2ike veel, aga ymber on rets 6hupall. Kael hullult valutab, kurk ka, k6ik aint vasakult poolt. Paistes samuti. Olen nyyd Valuvaigistinaine. Kesse ikka valu vaigistab, kui mitte tabletipurk... p2ris halb.

Haah, ja mu Sumatra mootorratta6nnetuse p6lve peal on sigasuur arm ja liigliha ka, mul on nyyd kolmas silm t2iesti olemas. Ysna kurja olemisega. Sobib mu natuuriga :)

Et seltskond on taas v2iksemaks lagunenud... peaasi, et ma l6puks j2lle p2ris yksi ei j22. Samas on igasuguseid variante, et kes k6ik v6iksid meile siia j2rgi tulla. V6i siis et kuskil kolmandas kohas kokku saada. Triin ja Mattias j2id praeguse seisuga kahekesi karavaniparki telki ja Sass ja Moll jokutavad ikka veel hostelis, raha pole mitte muffigi s22stnud, kusjuures Moll kaotas n2dalavahetusel oma rahakoti ka 2ra koos k6ikide t2htsate asjadega, mis tal olemas olid. Aga terminaator k2ib edasi, poisid lasid spetsiaalselt endale tellida j2rgmised osad ka ja on kiilakusest t2itsa ogarad.

Loomulikult tuli siin, Melbsis, esimese asjana yles otsida raamatukogu, sest siin on tasuta nett. Mingi kodutute hommikus66gikoha kontakti sebisime ka karavanipargist, austraallaste k2est, kes olid siin 2 kuud edutult t66d otsinud. R2ige seiklus on j2lle alanud, jee!!!

Yhest kohvikutaolisest asjast kysisime juba t66d ka, sealt anti meile kahe agentuuri andmed. Ja siis ma kysisin Starbucksist ka t66d, sinna otsitakse kyll, aga l2bi 2 intervjuu ja koolituse, ei ole aega raisata nii palju.

Selline teise sygiskuu algus siis :)
Hiiiiiiiiiiii, Melbournei kesklinnas on ju Batman park, selline nimi ongi p2riselt! Et 2kki kolime sinna, ma tahaks n2ha kyll kohta, kus batmanid tsillimas k2ivad. Ma oleksin parim p2ttm2n yldse. Kuigi hetkel on mul supermani s2rk seljas. 2kki kuidagi digimuutun 2ra.

hey my name is acoustic

2009-03-28T22:10:00.000-07:00

§/.?.?%£$$p^=)°¨^*!!!!!!!!!!!!!! (vihkanvihkanvihkaaaan)

uhke l6pu2mber, viimased 80 senti, jee!

t66buss, taevamasin

viinamarjas6jas surma (raha) ei saa!

Meie seiklustele on vahele j22nud nyyd v2ike kamakas t66D ka. Eelmisel kolmap2eval oli selline systeem, et istusime Rainiga taas t66agentuuris salaja netis, otsisime t66d ka, aga siiakanti ei leidnud taas midagi, ainult yks lopergune null oli Mildura t66pakkumiste koha peal. Samal ajal olid t66tuks j22nud ka kolm eesti poissi, kellega siin karavanipargis koos elame: Mattias, Madis ja Ottomar Aermates.

Avanes uks seina sees ja v2lja leffis yks jube asjalik t2di ja kysis, kas me t66d tahaeva Ilmselgelt tahtsime. Ytles, et pakutakse alates j2rgmisest p2evast yhte viinamarjafarmi t66d ja selle saavad 5 inimest. Loomulikult sebisime siis teised poisid ka sinna t66le, joonistasin paberi peale oma passi (t2dil oli ainult pool tundi aega ja minu pass oli minust sigakaugel karavanipargis, hyljatud nagu tavaliselt, vana r2bal) ja nii meist paariks p2evaks inimesed saidki.

Veeresime Otto ja Madise bussiga j2rgmisel hommikul farmi kohale. Anti v2iksed nyrid viinamarjakobaral6ikamisnoad k2tte (ma suutsin muidugi juba esimese poole tunni jooksul sellega kyynde sentimeetri kaugusele sisse l6igata, nii et liha v2ljas ja veri ka, kuradi valus oli) ja hakkasimegi kobaraid 2mbritesse naksutama. T66 oli p2ris m6nna, polnud isegi mitte liiga palav ja no viinamarju sai ju syya :) Ning kell 10 sai teed ja kohvi ja kypsiseid ja suitsu (meil oli t2itsa otsas, sest plaanisime sellest p2evast rahas22stmise eesm2rgil maha j2tta :)) ja nalja ja limonaadi. T66tada saime t2iesti omaette, keegi ei 6iendanud ega j2lginud meid yldse.

Vahepeal sai muidugi viinamarjas6da, kisa ja r66kimist, et KES LOOPIS! Ja teisel t66p2eval pandi meid j2rgmisele p6llule t66le, mis oli t2iesti laokile j2etud ning kus vohasid seet6ttu maailma k6ige jubedamadvalusamad v2ikesed vastikud ohaka moodi takjad, mis j2id igale poole kinni, pykste sisse ka ja aiaaiaiii jalgade kylge ja p2he ja mujale.

K6ige suurem h2da oli tegelikult hoopiski see, et palka sai 2mbrite kaupa ja yhest 2mberist maksti k6igest 80 senti, mis on t2iesti r2mehaledalt v2he. 2mbrid t2itusid v2ga aeglaselt, sest viinakad olid imepisikesed ja logud ka, osa juba t2itsa 2ra kuivanud ja rosinustunud.

Terve pika fyysilise t66 p2eva l6puks arvutasime kokku, et igayks oli teeninud nati alla 40 taala. Totaalselt jubekohutav. Aga no ega meil muud valikut polnud, raha ju seegi, niiet otsustasime veel 2 p2eva seal t66l k2ia ja paremat kohta samal ajal otsida.

Farmer, vana itaalia ront, tegi meile r2medalt tynga ka. Meie niigi t2ielikust sibipalgast maksis ta meile kaks korda veel paarkymmend taala v2hem. Grr. Aga ta r22kis yhe laheda jutu: paar kuud tagasi oli Milduras mitu n2dalat j2rjest yle 50 C sooja. ja siis ta istus yksp2ev kuskil, kus oli puu, ja yhel hetkel kukkus laua peale puu otsast lihtsalt yks surnud lind. 2ra k2rsanud seal :) Tahaks millalgi samal aastaajal tagasi tulla siia ja siis r2ige hunniku kanu panna puu otsa kypsema.

Eile oli niisiis meie viimane t66p2ev farmis. Otsustasime mitte yle pingutada, sest 80 senti enam eriti ei motiveerinud. Mingid paharetid olid bussi kaks poolikut veinipakki ka unustanud ju... ja siis tegime paari tunni p2rast vehkat.

Mattias muide on meil selline poiss, et kadus yks 66 kuhugi pooleteiseks tunniks 2ra, tuli tagasi yleni mudase ja l2bim2rjana, teatas, et tal on selg r2medalt valus sest ta hyppas just sillalt alla. Selleltsamalt meie pervusillalt, mida me kohutavalt vihkame. 20 meetrit vabalangemist (sillast on allpool mingis postituses pilt ka).

Igatahes, lood on nyyd sellised, et l2hme Mildurast homme minema. Veel ei tea, kuhu, aga t66d peab saama.

Sass ja Moll on j2tkuvalt hostelis ja korjavad kyyslauke. Eile ajas mingi tyyp nad m6lemad kiilaks, sest nad tahtsid terminaatorid olla. Vaatasid just terminaator yhe 2ra ja siis l2kski nii.

Telgist on nii jubedalt kopp ees, et lihtsalt pole s6nu selle kirjeldamiseks. Karavanipargist ka nats. Rutiinv2rdjas. Mmm, tahaks juba raha ja pileteid tagasi osta ja chillida ja k2ia seal, kus hing ihkab ja kingi osta ja nii...

Istun praegu myrgi2mblikupesa pingil, sest see on ainus koht, kus siin internetti saab, Mattias m2ngib k6rval kitarri ja Rain istub, klapid peas ja hoiab igaks juhuks k2tega ka peast kinni. Jahutussysteem ka veel t66tab: kohe, kui siin palav hakkab, tuleb paariks sekundiks basseini hypata. Pesumasin on j2lle k6ik riided mustaks pesnud. Saigi otsa vist selleks korraks :))

t66intervjuustuaugud

2009-03-23T21:06:00.000-07:00

banaanimullid

v2kk telgi peal

oi me keiteringisime!

elu v6ikski ainult selline olla

selline snitsel

Austraalia kuuma p2ikese ja kylma kuu all on k6ik ysna samamoodi edasi kulgenud.

Eelmisel n2dalal leidsin lehest kuulutuse, et otsitakse yhte v2ikesesse tee22rsesse putkasse yht uut tegelast t66le. Leppisin j2rgmiseks hommikuks t66intervjuu kokku. T2iesti normaalselt nagu ikka magasin j2rgmisel hommikul sisse ja leidsin end yhel hetkel fakti eest, et see koht asub kuradima kaugel ja meie oleme ikka veel kuramuse karavanipargis ja pole kuhugi veel j6udnud. Hakkasime siis k6ndima hoopis vastassuunalise bensuka poole, kuna saime aru, et jalgsi oleks olnud t2iesti v6imatu 6igeks ajaks kohale j6uda. Esimene auto, kelle bensukas peatasime, oli n6us meid sinna 2ra viima.

Ilmnes, et tegu oli hoopiski uue linnaga, oma 20 km Mildurast. 6nneks olid tee22rse putka omanikud meie autojuhile tuttavad, niiet ta teadis t2pselt, kuhu meid viia.

Iiiiks. Taas kord valdas mind samasugune tunne nagu Tammini ja Narembeeni countrypubideski. T2iesti v2ljasurnud viimane -vabandust- peldik, umbes nagu Tapa. Ainsad inimesed, keda kohtasime, olid k6ndimisabivahenditega, imelikud, purjus, 100aastased v6i veel imelikumad. Poodide sildid olid aastakymneid vanad, pleekinud ja koltunud, osad yldsegi suletud.

T66intervjuu oli sama k6he, kui ymbruski. Onu, kellele putka kuulus, puuris mind oma habetunud silmade varjust niiet valetada poleks ealeski suutnud. Ytlesin ausalt, et yle novembri ma kohe kindlasti Ozis ei ole. Selle osa j2tsin vahele, et selles kolkas ma yle 2 n2dala ka ei oleks. Onul j2i minust hea mulje kyll (no kuidas siis teisiti, muhahhahaa :P), aga ytles, et neil pole m6tet mind nii lyhikeseks ajaks v2lja treenida. Et nad tahavad, et nende kliendid saaksid IGA p2ev SAMAsugust burgerit!!! Mitte, et kord on yks inimene t66l ja siis teine :)

Lahkusin sealt kergendustundega. Tee peal tagasi Mildura poole leidsime karavanipargi, mis oli nii juustune, kui yldse olla saab, aga samas sigaodav - 2 peale n2dal aega cabinit maksis k6igest 140 dollarit (vrd 360ga Milduras). Mnjahh.

Siis h22letasime tagasi Mildurasse, trippisime pool p2eva ringi ja otsisime t66d, natuke leidsime ka, Rain ntx autopesulasse, aga sellest pole reaalsuses praeguseni mitte midagi v2lja tulnud. See-eest leidsin tee peal yhest m66blipoest, kuhu Rain t66d kysis, 2 dollari eest maailma k6ige lahedama mullitaja, mis oli banaanikujulise otsaga ja l6hnas ka banaani j2rgi.

H22letasime kaubanduskeskuse eest rekka peale (sic!), kes viis meid kesklinna 2ra. Tegime mulle ja tsillisime muudmoodi ka, 6htuks l2ksin loungei t66le.

Loungeist on siiber, sest selgus, et seal saab k6rvalasuvast restoranist oluliselt v2hem palka, kuigi alguses oli hoopis teine jutt olnud. Ning tunde antakse ka ikka masendavalt v2he. Jotsi saab kah minimaalselt, sest siinsed maakad on kitsid :))

Aga vahepeal sebisin ennast ja Raini taas Brianile cateringi tegema. Laup2eval l2ksimegi Wentworthi, siit poole tunni kaugusel asuvasse v2ikelinna, kus oli yhe pisikese panga 10. aastap2eva t2histamine. Rain pandi jooke serveerima ja mind suupisteid jagama. T66 oli v2ga m6nus, sai inimestega juttu r22kida, rabama ei pidanud, syya sai ka ja band, kes taustaks m2ngis, oli ylichill. Lisaks saab Brianilt ju minu seni k6ige paremat palka Austraalias: 20 taala tunni eest sulas k2tte. No ja muidugi 6nnestus meil vahetuse l6pus saada kumbki pudel veini ja Rainile 5 6lut ka, korraldaja oli v2ga rahul meiega ja kiitis. Uskumatu, hehee.

Kahjuks ei saa keiteringi piisavalt palju me teha, sest Brianil on ammu oma tiimid koos ja me oleme lihtsalt lisaj6ud, kui on yhel p2eval palju functione (yritusi).

Telgielust on mul suht k6rini saanud. Sipelgad, p2eval ei saa magada, sest p2ike paistab peale, k6ik helid kostavad l2bi ja lampi pole ja muu selline elementaarv2rk. Samas hostelisse ka siin ei tahaks, sest Oasises, kus muidu Sass ja Moll elavad, on enamus inimesi t2ielikud v2rdjad (vabandust), kellega yldse suhelda ei viitsiks nende tr2na ja muu jama keskel.

Mildura, Mildura... miks sa meile t66d ei anna?

Ahjaa, yks 6htu oli veel niimoodi, et sain k6ne yhest restost, kus olime Raini ja Triinuga eelmisel p2eval k2inud t66d kysimas. P2riti, et kus on Rain (ta kandideeris kitchenhandi ehk k66giabilise kohale) ja et kas ta tahab KOHE t66le tulla. Ma muidugi ytlesin, et loogish, Rain on juba teel. Jumal t2natud, et poiss oli j6udnud ainult yhe 6lle 2ra juua. T66le ta l2kski ja ytles, et on uus CHICKENhand (vs kitchenhand), sai ilusti hakkama ka ja k6ik oli v2ga bueno, aint et palk oli v2ga niru, 12 taala k2tte tunnis. Samas ikka k6vasti parem, kui mitte midagi, mis oli varasem systeem.

Laup2eval pidi ta uuesti minema sinna restosse, aga kuna Brian pakkus mulle 2 kohta cateringi jaoks, siis Rain tahtis ka kaasa tulla ja pidi oma vahetuse restos tyhistama. Kuna meil kellelgi krediiti ei olnud, palus Rain hoopis Mattiasel, kel oli krediiti, sinna helistada ja 6elda, et ta haige v6i miskit, aga tahab varsti j2lle t66le tulla. Mattias oli omadega ysna kutupiilu ja kukkuski v2lja nii, et ta ytles restole, et Rain on saanud redbackilt (Ozi yks myrgisemaid 2mblikke) hammustada ja on praegu haiglas. Nojah.

Ma ei saa aru, miks austraallased nii palju lubavad ja nii v2he reaalselt 2ra teevad. T2iesti tavaline laks, et 6eldakse, et hetkel t66d pole, aga kohekohekohe tuleb, j2ta oma cv ja siis me helistame sulle. Mida kunagi ei tehta.

Majanduskriisi m6jud on ka siin riigis nyyd ysna h2sti tuntavad, sest paljud kaotavad t66d ja inimesed kiunuvad suht palju, et varem oli palju parem (mitte, et seda niikuinii alati ei tehtaks :)). Kuskilt on k6rvu j6udnud, et eestlastele ei anta juba mitu kuud Working Holiday viisat. Backpackerite juurdevoolu yritatakse v2hendada, et austraallastele endale t66d j2tkuks. Kuigi varem poleks ykski normaalaustraal olnud n6us minema kuhugi farmi orjama, siis nyyd pole paljudel enam ilmselt valikut. Tuttavad eestlased Sidneys istuvad peaaegu k6ik ilma t66ta ja seda juba mitu n2dalat.

Aga mis siiiiiiiis... kyll me hakkama saame, muud valikut ju pole. Yldiselt on k6ik h2sti, ei morjenda meid mingid pisikesed t66mured juu :)

linnavihm ei ole j6gip2ike, paadivikerkaar!

2009-03-17T22:59:00.001-07:00

niimoodi k2iakse linnas

niimoodi ei k2ida linnas (vihkame silda!)

niimoodi ollakse linnas

niimoodi lollitatakse linnas

niimoodi pyhitakse jalgu linnas

Uskumatu! Rain k2is eile pitsakohas ja ongi tunni aja p2rast nyyd t2na t66l. Alustuseks muidugi proovip2eval, aga see on ikka meeletu samm edasi. T66intervjuu kestis oma pool minutit, Rain l2ks sisse ja kysis bossi n2ha ja boss k2skis t2na t66le minna. Et ilmselt saab enamuse ajast k66gis seal toimetada ja vahepeal pitsasid kohale ka viia. Pisike nunnu pitsakoht. Supermarketis sai ta t2na j2lle vastuseks, et aus6na, homme tuleb m2nedzer kohale, t2na j2lle polnud. V6i siis et esmasp2eval. V6i siis et reedel :) Austraallased on t2ielikud jahupead.

T2na l2ksime linnatulekuks lausa nii nahaalseks k2tte, et kauplesime end paadiga linna. Tahtsime linna minema hakata, kui n2gin yht vanapapit, kellelt ykskord varem olin juba autoga linna kyyti kaubelnud. R22kis oma s6braga juttu karavanipargis. Kihutasin tema juurde ja kysisin, et ega ta ei juhtu parasjagu oma paadiga minema kuhugi v6i nii (ta oli eelmine kord maininud, et tal on paat) ja onkel t6igi meid 2ra, jee!

Eile h22letasime end pitsakoha juurest silla juurde, esimene auto j2i seisma, keda pyydsime. Et siis k6ndisime yle pikapikapika aja p2riselt ka yle silla. Vahepeal viskasin Raini p2ikeseprillid alla, sest need on nii jubedad tr2namehe klaasid.

Siiatulles k6ndis Rain peaga vastu liiklusm2rki, r2me kolakas k2is. Hihihiii. Kitarr ja selle jupid kah lagunevad juba, sest telk on selline seapesa, et kogu aeg koperdab keegi millegi otsa.

Karavanipargis elab kari hanesid ja kari parte ka, me k6ik vihkame neid, sest nad r66givad, nillivad syya ja siis ekskrementeerivad oma j22nused sinnasamasse v2lja.

Ja siis elavad siin veel maailma k6ige syrrimad linnud!! Ahvlinnud (ilmselt mingid papagoilised), kes teevad t6esti totaalset ahvih22lt ja siis spookylinnud, kes teevad maailma k6ige v6ikamat h22lt, kui nad yksi laulavad. Aga kui nad kahekesi on, siis teevad p2ris lahedaid lugusid.

K6ik kuivab, isegi vahepeal maha sadanud 3 cm vihma ei aidanud mitte kui midagi. Tee22rsed tuleohutusandurid on kuid t2iesti p6hjas olnud. Victoria pidavatki olema Austraalia k6ige kuivem osariik. Krabiseb, s2riseb, sureb. Ainult sipelgad saavad oma kaifi k2tte, sest majamaterjalist neil puudust ei tule. Osad sipelgad on siin eriti suured ka, reaalselt mingid kahesentimeetrised.

Kui keegi teab midagi Hiinast (Pekingist) auto ostmise kohta, siis palun andke teada.

edit: HAAAAHH, Raini t66p2ev oli sama lyhike kui ta eilne t66vestlus. P6him6tteliselt tuli v2lja, et seal t66tamiseks peab ikkagi enda transport olema. Kuigi eile seda ei 6eldud. No poole minutiga ei j6uaks ju tgelt 6elda ka :)

Aga vahepeal helistati siin mulle tagasi yhest takeawayst ja ma olen hommikul kell 9 t66vestlusel. See oleks t2iesti super seal t66tada, kuna saaks p2evaseid vahetusi teha t2iskohaga ja siis 6htuti ikkagi loungeis nats.

J2rjeks veel natuke Sassist (Spike, Notting Hill) ka. Sassi pykste hargivahesse(eespool) on mingi aeg tagasi tekkinud auk, mis j2rjest suureneb. Eile, kui poiss t66lt tagasi s6itis, juhtus tal v2ike viperus (ta ei kanna trussikuid). Sass noh. :):) Ehmatas oma vastasistuva tyybi natuke 2ra ka. A kyll ta yle saab.

kuidas valget mustaks saada-vihm

2009-03-16T22:25:00.000-07:00

ratas ja karavanipark ja selle pingi peal tahtsime syya ka

murray j6gi, kolepikk ja koletyytu, et ta kogu aeg ette j22b, sest kesklinn on kohe yle j6e

kraaniga lind lihtsalt oligi

seda lehte loeme telgis

ei, p2riselt, meie ei teinuuuud!

J2lle oleme j6udnud t66agentuuri salaja netti kasutama.

Ja j2lle kolisime ka. Ma olen juba v2hemalt kuues eri kohas meie karavanipargis elanud. Nyyd on systeem selline, et mina olen Rainiga koos telgis, Triin on Mattiasega ja Madis ja Otto on kahekesi oma 150 (sic!) dollari eest ostetud suures bussis. Madis ja Otto ja Mattias on need tyybid, kelle cabinis mina ja Triin kunagi elasime. Samuti Arukyla kandist p2rit. Aga me pole eriti nende seltskonnas, nad elavad nati teistsugust elu (no ja n2dalavahetuseti sama enam-v2hem). Otto ja Madis leidsid Mattiase Sidneyst ja nad tulid koos siia, aga ilmselt on nad nyyd suht lahus.

Meie telgi seina sisse on t2iesti lambist tekkinud j6hker auk, mille ma t2na hommikul kinni n6elusin. Kahtlustame, et augustamas on k2inud t2di, kes yks 66 meiega 6iendamas k2is, kui me tegelikultmitteyldsegi k6vasti r22kisime. Sest et selline auk ju ei teki niisama! Sirge, yle meetri pikk. No ei saa olla, et keegi meist 66sel lihtsalt kukkus selle sinna, sest auk on telgi alumise nurga l2hedal ja liiga sirge. Hitchcock t2ielik.

Eile nillisime end taas mingi penskarite auto peale ja kruiisisime linnas ringi, supermarketi m2nedzer pidi t2na hoopis tulema. Ei tulnud muidugi. Homme,hommehomme. Kohe l2heb Rain yhe pitsakohaga kah r22kima, et ta saaks home delivereid teha. Mina ja Triin saime t2na teada oma sellen2dalase loungei graafiku. T2iesti m6ttetu. Mulle 2 lyhikest vahetust ja maltodeksTriinule 3. Tegin eriti h2dise ja nutuse n2o p2he selle peale, m2nedzer helistaski tunni aja p2rast tagasi mulle ja tekitas mulle veel yhe vahetuse ja pikendas teist.

Kuna mul tuli eile j2lle meeeeletu chai latte isu, hyppasin kohvikust ka l2bi, kust eelmiseks n2dalavahetuseks pulma cateringi tegema olin saanud. Ja joppas ka seekord, laup2eval saan mingile yritusele minna keiteringitama.

Aga asjad pole ikka veel yldsegi mitte roosilised t66 koha pealt, sest 3 p2eva n2dalas t66tamist t2hendab reaalselt nulli elamist. Ei viitsi mingi 20 dollari kaupa s22sta ka ju. Peab end k2tte v6tma ja mingi p2evat66 ka leidma.

See, mille ma kunagi 2ra otsustasin, et ma j22n veel aastaks siia, on ysna reaalselt muutumas. No ei taha enam noh. Et ikkagi tahaks rongiga v2hemalt Pekingist alates Eestisse trippida. Kuidagiiiiiiiiii pean s22stma roppu moodi raha varsti.

Sygis tapab. T2na on yle 2 p2eva normaalne ilm, kus p2ikest ka n2ha on, aga ikka vastikult jahe ja k6le kuidagi.

Moll ja Sass saavad kyslap6llul ysna normaalselt hakkama, kuigi Sass oli endale p2ris korralikult n2ppu l6iganud. K2isime neil eile Rainiga hostelis kylas ka. Hostel nagu hostel ikka, v2ikesed punkrid ja palju purjus inimesi. T2na t2histatakse siinmaal St Patricku p2eva, hostelis oli sellega muidugi juba eile alustatud. Iirlased pidavat k6ige rohkem jooma. Lall-lall-lall, hommikul kell 6 yles ja 7st t66le, poole viiest tagasi ja lall-lall-lall. Inimesed on ikka loomad.

Oleme t2heldanud, et enamus austraallasi just k6ige intelligentsemad pole. Kui midagi kysida, siis p2ris tihti on saadav vastus rohkem kui kahtlane. Nad ei viitsi/taha/oska m6elda. Kogu asjakorraldus on t2iesti ajuvaba siin. N2rvi ajab.

Ja pesumasinad!!!!!! Palun saatke keegi Eesti omi siia, p2riselt. T2iesti mystiline, kuidas pesumasinasse pandud mitte eriti must pesu on pesumasinast v2lja tulles lihtsalt t2iesti must! Eriti valged asjad muidugi. Tean mitut juhtumit, kus pesumasinasse on pandud tehniliselt t2iesti puhas asi ning v2lja tulnud mingite jubedate plekkidega riidetykk, mis ei l2hegi enam kunagi puhtaks. Sellep2rast me siin k6ik nii r2pased olemegi. Ei r22gita siin musta valgeks, vaid puhtaid asju mustaks.

Yleeile me ei joonud keegi veini ka. Miskitmoodi nagu ei tahtnud v6i ei viitsinud v6i polnud raha v6i nii. Ja no j2rgmisel p2eval oli totaalne kass peal. Umbes nagu tagurpidi pohmell.

Aga inimesed on yldjuhul s6bralikud ja viisakad. Vastutulelikud ka vahel. Ainult mitte t66 osas. Austraalia majandus on ylej22nud maailmaga v6rreldes praegu p2ris heas seisus, kuid l2heb siiski paratamatult alla. J2rjest siia juurde voolavad backpackerid ei leevenda ka just asja. Aasta-paar tagasi oleks siin t66d t6esti olnud jalaga segada, nii et ise oleks saanud valida, kuhu minna ja mida teha, nyyd on t2iesti vastupidi. Iga viimase kui sibikoha peaks vastu v6tma, sest midagi normaalset leida on ylikeeruline ja veel ylimalt aegan6udev.

Mildura on samas j2tkuvalt m6nus koht, kus olla. Kuigi v2ga v6imalik, et peab siit varsti lahkuma puht materiaalsetel kaalutlustel. Mitte, et praegu oleks midagi materiaalset eriti kaaluda :)

seelikuveinivihm

2009-03-14T22:41:00.000-07:00

lounge, kus mina ja maltodeksTriin töötame.

Räige. Rain muidugi. Jiihaaaa!

Vihma sajab, et te teaksite.

Kodu.

Medikas. Vasak k6rv ei paista..

Eee...

Jee!

Sinine!

... kallis kodu

Vasak k6rv ikka ei paista.

Ma ei mäleta enam üldse, mida ma kirjutada tahtsin. Mõtlesin terve jutu täna hommikul poolunes telgis valmis ja siis jäin uuesti magama ja unustasin ära ju.

Igatahes, kolisime Rainiga tagasi telki, oleme kahekesi seal. Sass ja Moll on samas linnas, kus meie, aga elavad hostelis ja käivad põllu peal küüslauku korjamas. Vahepeal käivad siin külas ka. Või siis satume linnas kokku miskitmoodi.

Üks öö ajasin Raini jälle üles, sest ei raatsinud magada. Ja palusin tal kitarri mängida, kasvõi pool lugu. Sellest sai välja hoopis nii, et ta tinistas oma pool tundi, enamuse ajast super mario teemamuusikat, teise (maa-aluse) leveli oma ka. Mul on juba mitu aastat vahel tulnud tuju super mariot tinksutada (laulmine ei saa selle kohta vist ju öelda) ja siis on nüüd Raini uus ülesanne õppida seda kitarril mängima ja mingid sõnad võiks ka leiutada.

Vahepeal on veel paar korda linnas kuskil supermarketi ees või pargis kitarri käidud mängimas, aga eriti pole arenenud sellest midagi, kuna mingit litsentsi oleks vaja kuskilt saada, et legaalselt mängida.

Oleme Triinuga nüüd loungeis tööl. Klubis ka. Või noh, see nädal saime küll aint 2-3 korda olla, aga lounge avati alles neljapäeval, niiet lootust on nüüd reaalselt tööd ka teha. Rainil on mingi süsteem ühe supermarketi mänedzeriga, kellega ta homme pidi kokku saama ja ta lubas Raini öövahetusse tööle võtta.

Mingil hommikul, kui vihma valas ja äikest kolistas ja müristas ja välku lõi, moosisin Raini, et me ujuma läheks siinsesse basseini. Läksime muidugi ka, eriti hea oli.

Eile kui linnast tagasi kõndisime, oli mul külm. Rainil olid jalas minu kollased püksid. Ja siis ma moosisin Raini ära, et ta ise kannaks mu nagualatitavaliselt lühikest seelikut. Välja tuligi see, et Rain oli öö läbi sellega. Väga kena.

Hmm.. mul on tegelikult NII palju kirjutada, et lihtsalt ei oska enam seda kõike ühte juttu kokku panna. Elu on mõnus, oleme kõik väga rahul.

Me oleme väga laisad ka. Eriti mina ja Rain. Me ei viitsi absoluutselt üle selle kuradi silla linnas käia. Meie taktika on ärarääkimine. Et kui tahame linna saada, siis nillime karavanipargist ärasõitjaid, et nad meid ära viskaksid. Ma ei mäletagi enam, millal ma viimati jalgsi üle selle silla käisin üldse. Sest tagasitulekuks saab ka ju kuidagi linnas kellegi ära rääkida. Eile näiteks, kui olime eritieriti kaugel siit ja tahtsime tagasi saada, olime postkontori taga ja jõime veini ja tegime suitsu ja siis üks mees parkis oma auto täpselt meie selja taha, et posti tuua, ja ma küsisin, et ega ta juhuslikult linna poole ei sõida ja ta viiski meid ära.

Kõik kohad on neid kuramuse opossumeid täis öösiti. üks hammustas ka Sassi, kui ta talle näpu otsast saia pakkus. Sass sai vihaseks ja virutas opossumi sabapidi kuhugi põõsasse ära. Pärast puges üks loom neile cabinisse tuppa ka, läks hulluks peast, sõitis ringi igapidi, Sass oli laua peal ja karjus.

See roosa asi pildi peal mu kirjaklambrist kõrvarõnga vahel on Raini medikas muide.

Viimase kuu aja jooksul on jälle läinud kaks paari plätusid. Viimased siis eile. No läksid katki noh. Ma ei saa aru, mis on Austraalial mu jalanõude vastu, sest üks paar kingi läksid ka katki ja praegu on mul ka katkised kingad jalas! Sass unustas täna öösel oma plätud siia karavaniparki ja läks jala tagasi hostelisse keset ööd oma 5 kilti lihtsalt paljalt. Sass noh.

tolmuvihm

2009-03-09T22:38:00.000-07:00

Ilmadega on asjad kyll tuksis. Kaks p2eva oli lihtsalt tolmutorm. Tugev tuul ja tolmu lendas, punakaskollakas vastik v2ikesetykiline tolm, mis n2kku kinni j22b ja k6ik kohad 2ra m22rib.

Siis eile otsustas suvi yheks p2evaks tagasi tulla, oli r2igelt kuum ja p2ikeseline.

Ja t2na on koooohutavalt kylm, brr, 22 C ainult, ja vihma sajab ja sajab ja tibutab ja siis natuke ei saja ja siis j2lle tibutab ja nii.

Igatahes, eile j6udsimegi Raini ja Mattiasega linna peale kitra raha eest tinistama. St mina niisama passisin ja Rain ja Mattias kordam66da m2ngisid, kiderikotti kerjasime raha. P2ris lahe oli. Alguses potsatasime end yhe suvalise pingi peale. Avastasime, et keegi ei oska mitte midagi, Mattias ei osanud Rainiga samu laule samal ajal m2ngida-laulda. Naljakas oli.

Siis otsustasime paremat taktikat proovida - kiderile v6imu taha panna (see on elektroakustiline) ja minna kohta, kus on rohkem inimesi kui 1 10 minuti kohta. L2ksime yhe supermarketi ette, leidsimegi sissep22su k6rvalt pistiku. Panime v6imu sisse, v6im ise ostuk2rus, sest juhe on liiga lyhike, et maha ulatuda, hahaa, kiderikott ette lahti. Olime aru saanud, et niimoodi laulda pole mingit m6tet ja siis Rain ning Mattias kordam66da m2ngisid. Eesm2rgiks oli teenida yhe pakiveini raha.

Ja teenisimegi!!! Isegi 2 pakiveini raha. Inimesed kuulata kyll eriti ei viitsinud, niisama viskasid mynte poodi minnes. P6hilised tegijad olid lapsed, kes emade k2est meie jaoks raha kysisid. Yks mees andis 3 dollarit selle eest, et ta ise natuke aega m2ngida saaks. V2ga lahe oli. Poisid peavad nyyd lihtsalt rohkem harjutama ja siis saabki aeg-ajalt t2navamoosekante teeselda.

Sass ja Moll l2ksid t2na j2rjekordsesse hostelisse, et homsest farmi viinamarju korjama minna. 6nneks on hostel siinsamas linnas.

Teised Eesti poisid, kamp, millega Mattias praegu koos on ja kus me varem Triinuga paar 66d karavanis olime, ostsid eile omale 100 dollari ja kasti 6lle eest suure busskaravani. Kuramus kyll, oleks meie pundile seda tahtnud. Aga noh, kyll j6uab.

t66agentuur, kust praegu salaja netis oma asju ajan, pannakse kohe kinni, niiet rohkem ei kirjuta ka.

paradiisilinnulill

2009-03-08T00:08:00.000-08:00

Elu on edasi kulgenud siinsamas karavanipargis. Grill, bassein, lilled ja muu pahn. 4 ööd elasime suures cabinis, kus oli olemas kõik eluks tarvilik: telekast oma dushi ja ukseni. Aga eile pidime telki kolima, sest cabin oli kellegi poolt nädalavahetuseks broneeritud.

Töö otsimine on samuti samas stiilis edasi kulgenud. Mina ja Triin oleme olnud edukaimad, poisid senimaani vanad rotid ise.

Nädala keskel tuli mul peale meeletu chai latte isu ja ma tundsin, et lihtsalt pidin oma viimased rahad selle saamisele ohverdama. Läksingi tänavale kohvikusse seda tellima. Igav oli niisama oodata, kuni onu mulle seda valmistas, niiet tegin juttu. Ja ühel hetkel avastasin end sealtsamast tööd küsimast. Onu ütles, et küll ta miskit välja mõtleb. Uskumatu, pidaski oma sõnast kinni - sebisin Triinu ka kaasa ja olime eile Austraalia pulmas cateringi tegemas.

Austraalia pulm on täiesti mõttetu võrreldes Eesti päevadepikkuse tähistamisega. Pidu lõppeb igal pool maksimaalselt 12 ajal öösel. Inimesed istusid niisama nagu restoranis, keegi eriti naaberlauaga ei suhelnud, tantsiti ainult viimased pool tundi kui bänd oli rahvast juba korduvalt üritanud üles kütta. Mitte mingit nalja, ei mingit liigset lõbusust. Isegi pulmatort oli plastmassist!

Aga hea asi oli see, et kohvikuonu osutuski kohvikupoe ja cateringi firma omanikuks ning mul on nüüd ots lahti töö suhtes. Lisaks saame töötada ühes loungeis, mis avatakse teisipäeval.

Rain ostis kitarri!!!! Oma Eesti raadiorahadega. Homme lähevad loodetavasti poisid linna peale tänavamuusiku ametit katsetama. Üldplaan on seda teha Melbourneis, aga me ju keegi ei tea, kuhu täpselt meie teed viivad. Moll ja Sass lähevad võib-olla taas ühte tööhostelisse, kust saaks farmi tööle. Mina, Triin ja Rain keeldume sellest kategooriliselt. Koooohutaav ju!!! Brr... inimene pole masin!

Rünt ja Eku, meie algsed grupikaaslased, on end platseerinud Sidneysse. Mingid juhuslikud tööd.

Karavanipargielu on muidugi tihedalt seotud pakiveini ja suitsuga ka. Ning juhtub igasuguseid naljakaid asju. Miskipärast tavaliselt just minuga. Ei teagi, kas tahaksin sellest tegelikult blogida, aga no vahet pole.

Ükspäev kukkusin aknast alla. Pisikesest cabini aknast. Suuga mulla sisse, hommikuni krigistasin hammaste all liiva.

Ja järgmisel päeval, kui Rain hüüdis, et puu otsas on taas OPOSSUM!!! lippasin kähku-kähku sinna. Vaatasin ja uurisin ja puurisin seda väikest nunnut looma oma kümme minutit. Ja siis .. oehh... sirises midagi näkku :S Röökides dushi alla. Khmm. Piinlik.

Mildura on jätkuvalt väga mõnus koht, kust niipea lahkuda ei tahaks. Oma paar nädalat oleks kindlasti veel siin. Nunnu pisike kesklinn, kus igal pool muusikat lastakse. Puhas ja kena.

Naljakas on see, et karavanipark asub teisel pool Murray jõge (maailmas pikkuselt kolmas jõgi kusjuures), Mildura asub Victoria osariigis, aga siin pool jõge on juba New South Walesi osariik. Niiet elan NSW-s, aga tööl käin Victorias. Selline süsteem.

Täna päeval linnas käies avastas Rain tänase kuupäeva peale mõeldes, et on ju naistepäev. Täiesti juhuslikult õitseb kesklinnas ühe suure hotelli ees streleetsiapõõsas (ehk paradiisilinnulill), mis on minu maailma kõige lemmikum taim. Ja Rain läks lihtsalt ja kiskus põõsast ühe streleetsia välja ja kinkis mulle. Nüüd ilustab see meie grilliala, rohelises siidripudelis.

Loodetavasti õnnestub järgmisel nädalal ka poistel endale miskit asjalikku tööd leida, muidu tahavad nad ilmselt jälle kuhugi edasi minna.

Sellepärast, et...

2009-03-02T14:30:00.000-08:00

Pühapäeva passisime Triinuga niisama maha, nii surnud ja väsinud ja kollkoll oli olla. Tööle saime esmaspäevaks õnneks mõlemad, koristasime pubi ja loungei, kus töötama hakkame. Saime avanssi ka, niiet hüvasti, rotielu!

Vahepeal viskas Rainil, Mollil ja Sassil elust tsukiinifarmis täiesti kopa ette ja nad otsustasid kõik sealt leebet teha. Aga.... ilmselt läksid Sass ja Moll hoopiski Brisbanei, mis on siit tuhandeid kilomeetreid kaugemal. Ja Rain istub praegu tõenäoliselt bussi peal siia, Mildurasse. Kuigi kõige parema meelega näeks neid kõiki kolme bussi pealt maha ronimas ja hüüüüp karjumas.

Kolisime mõneks ajaks Triinuga ühe teise eesti poiste kamba juurde karavaniparki. Putka on pisike, aga korralik. Sees on konditsioneer, külmkapp, pliit ja muu vajalik. Oleme siin viiekesi. Tänaseks peame kardetavasti midagi muud leidma, sest Rain siia enam ei mahuks.

Öösiti käivad kummitamas opossumid, keda saab lausa käest sööta. Saiaga. Väikesed toredad nunnud asjad. Haned ja papagoid on ka.

Mul on tunne, et siiakanti hakkab kätte jõudma sügis. Viimased päevad on pilvitanud ja isegi vihma on natuke sadanud. Mis tähendab, et peagi tuleks siit liikuda põhja poole päikest jälitama, sest seal on alati troopiline kliima ning külmaks ei lähegi.

-------

Miks me seda kõike teeme? Miks me elame vabatahtlikult üsna asotsiaalset elu, Eestisse samas tagasi igatsemata? Miks me naudime parkides magamist ja viimaste kopikate eest ostetud pakiveini või kuskilt puu otsast pätsatud puuvilju nagu maailma parimaid asju?

Aga sellepärast, et tore on. On soe, on vabadus, on sõbrad, on seiklus, on head abivalmid inimesed, on tegevust, on areneda, on ennast avastada, on end proovile panna, on tahta, on loota, iga väiksemagi soovi täitumine teeb üliõnnelikuks. On loomad, on loodus, on aeglane internet. On juhututtavad, kes osutuvad vähemalt mõneks hetkeks maailma parimateks inimesteks. On teadmatus homse ees, mis jätab lahti kõik võimalused universumis. Usun, et on hea teha lihttöid, ka tõelisi rämpstöid, sest seeläbi on tulevikus kergem hinnata ka paremaid ameteid. On hea. On huvitav.

tagasiminek v6ib ka edasiminek olla

2009-03-01T01:02:00.000-08:00

Reedel pandi meid Triinuga p2rast poolt p2eva shedis t66tamist koos poistega squaship6ldu rohima. St tyhjakskorjatud squaship66said maast yles kiskuma.

T2iesti r2me t66 oli. Esimene tund - poolteist m6tlesin, et konveierist k6vasti parem, aga p2rast suitsupausi p6llule naastes oli ikka kooohuutaaav. Fyysiliselt raske, sest p66sad polnud just minimaalsed, p2ike paistis p2he, higi voolas kinnastesse, mulda tolmas n2kku ja k2rbsed ka m6nitasid. Lisaks veel kupja k6iken2gev pilk ja paranoia, et ta kohe tuleb ja 6iendab.

Kusjuures meid pandi Triinuga p6llule sellep2rast, et yks meist olevat kurtnud, et shedi t66 on raske. See olin siis kindlasti olnud mina, kuna mul konveierist katus 2ra s6itis. Taheti meile 6ppetundi anda, n2idata t6elist p6llut66d, rrrrroahhh!

6ppetund t66tas. Meil viskas Triinuga lihtsalt niiv6rd kopa ette, et otsustasime 2ra minna. Ei ole me maat66ks loodud. Triin helistas Kaarlile, kellega olime tutvunud Milduras ja kelle kaudu oleksime baari t66le saanud. Saime pakkumise tulla laup2eval Mildurasse, samal 6htul oleks 66klubisse t66le saanud ja 66maja ka kumbki 50 dollariga n2dalas.

Sebisime farmist nati ettemaksu ning l2ksimegi bussiga Mildurasse. Kohale j6udes ilmnes muidugi, et t66d pole ja majutus ka kahtlane. Istusime kahekesi viis tundi pargis ja kassisime, taas kord oli meie ees ostuk2ru asjade lykkamiseks, aga enam polnud see yldsegi lahe ega naljakas. Hoopis k6le ja kurb. Kogu ylej22nud seltskond j2i ju maha. Me tulime omast arust kindla peale v2lja, eemale tolmusest p6llust ja nyristavast konveierist.

L6puks saime ikkagi variandi, et yks meist saab paariks tunniks klubisse t66le minna, viskasime Triinuga kulli ja kirja ning Triin l2ks. Aga loodetud baaridaami koha asemel pidi ta hoopis l askma inimestel mingeid ankeete t2ita, mis t2hendas, et jootraha ei saanud. Ning me olemegi nyyd kahekesi siin, t2iesti pankrotis ja keegi ei tea, mis homne p2ev toob.

Rain oma viie villiga pole samuti farmis 2 p2eva t66l saanud k2ia. Plaan on ta a.s.a.p siia j2rgi sebida, kohe, kui miski t66 on talle olemas. Sassil ja Mollil pidavat ka t2iesti siiber olema.

Imelik on olla kahekesi, nii tyhi... keegi ei 6ienda minuga, et miks ma l2rman ja lollitan. Tegelikult peaks Triinu 6iendama panema :)

66bimisest selgus nii paljut, et yks meist saaks t6epoolest yhte majja 50 doltsi eest n2dalas j22da, kuid teine peaks minema naabermajja, kus omanik n6uab 100 taala, mis poleks ka yldsegi mitte palju, aga ta n6uaks seda HOMME. Ja meil ju pole.

Niiet v6tsime yhendust 3 eestlasega, kes siin kuskil karavanipargis elavad ja l2hme ilmselt kohevarsti oma kolaga sinna.

Pyhendaksin nyyd suvik6rvitsa6uduse m2lestuseks yhe luuletuse:
khmm, khmm

Konveier

Liigub lint, liigub lint,
silme ees on labyrint
pea k2ib ringi, syda on paha
kunagi seda t66d enam teha ei taha
v6tan kasti ja viskan selle maha
ei huvita t66, ei huvita raha

konveier

2009-02-26T03:10:00.000-08:00

M6tlesin, et olen tubli ja blogin veel.

Esiteks, kallis venna Jaanus, anna andeks, et ma sulle ei helistanud ega midagi su synnip2eval, rahaotsastelefonilkrediitipoleleviaukkaveelsysteem nohh. Kuulsin, et teil oli Arvoga v2ike erapidu ;D panen sulle kaardi v6i miskit teele, kui siit 2ra l2hen.

K2isin t2na esimest korda p2ris farmit66d tegemas. Kusjuures sain veel teiste jutu j2rgi parima t66 yldse, shedis, kus suvik6rvitsaid pakendatakse. Et ei paistnud p2ike p2he ega seganud k2rbsed nagu oleks olnud p6llul jurasid korjates.

Aga oli t2iesti kohutav, olen senimaani shokis vist. Esimese t66na anti mulle shedis ylesandeks suvik6rvitsakaste vette visata, kust konveierilint neid yles korjas. Lisaks veel umbes 10 asja, millele pidevalt pidi t2helepanu p66rama: et vann liiga vett t2is v6i liiga veest tyhi poleks, tyhjade kastide 2raviimine, k6rvitsatelt 6ite kyljest 2ra kiskumine jnejne. Ja seda k6ike pidi tegema samal ajal. M2rg oli, k2ed-jalad pidevalt lirtsusid. Lint j2i pidevalt seisma ka, kuna oli vana ja n2kane ja siis ma pidin veel seda ka kuidagi uuesti t66le saama.
Sain hakkama.

P2eval tehakse siin kokku 3 pausi, 2 nn suitsupausi, kumbki 20 minutit, ja 40minutiline l6unapaus. P2rast esimest pausi anti mulle uus ylesanne, k6rvitsate konveierilindilt sorteerimine. Aeglane lint s66tis alt vannist ette k6rvitsaid, mida pidi selle ees olevale kiiremale lindile kyhveldama, sealjuures praake kuhugi kaugemale visates.

K6ik, mida ma n2gin, oli aeglane ja kiire lint koos, lisaks seisin ma mingi euroaluse peal, mis ajas pea hullumoodi p66ritama ja masin ise ajas k2ed ka v2risema, sest ta p6rises.

Mitte midagi ei saanud aru, kogu maa oli must ja pea t2iesti sassis.

K2ed tegid t66d, aga aju oli totaalses segaduses. Nii kiiresti pidi tegema, et millestki m6elda ka ei suutnud. Mina, kes ma pole just k6ige aeglasem inimene siin systeemis.

Paha hakkas. Vaimselt paha. Liikuvad lindid, vastikud kuramuse suvik6rvitsad -mis muide mulle tegelikult v2hemalt varem v2ga maitsesid - n2rviajav taustamyra, lebra.

6nneks tuli mul seda teha ainult poolteist tundi ja siis tuli juba l6unapaus. Olin omadega t2iesti l2bi. Teistel polnud kusjuures hullu midagi, n2rvi ajas. Tundsin mitu korda nii hullu peap66ritust, et kartsin peadpidi sinna masina vahele kukkuda.

P2rast l6unapausi olin ikka veel l2bi, mis k2bi ning l6petasin t66p2eva poole tunni p2rast 2ra. Hakkasin k6iki asju sassi ajama, pea huugas, h22led, lebra, k6rvitsad, v2kk.... tundsin, et l2hen lihtsalt peast lolliks, kui kaua seda asja edasi teen. No ei suutnud lihtsalt. Poleks kunagi arvanud, et ma ennast niimoodi yldse tunda suudan.

Eks n2is, mis homne toob. Olen nyyd ametlikult konveierifoobik.

Pakivein ja suits

2009-02-25T16:39:00.000-08:00

Teisip2eval 2raminemisest ei tulnud muidugi midagi v2lja.

Hommikune 2ratus kujutas endast seda, et hostelikolakas sadas meie tuppa kell 6 30 sisse ja kamandas poisse t66le. Poisid ei pidanud yldse tegelikult sel hommikul kuhugi minema, aga s6im oli v2gev, ajas k6ik yles. Kolakas ytles, et kui te praegu t66le ei l2he, siis pakkige asjad ja minge 15 min p2rast minema. Minu ja Triinu kohta ei 6eldud mitte midagi, olime l2bipaistvad. Rain s6imas hosteli omanikku orjapidajaks, kuna tema tunnistuse j2rgi olid osad tydrukud n6us t66d tegema 20 doltsi p2ev.

Siis tuli kolakas natukese aja p2rast tagasi ja vabandas. Ehk siis ajas poisid uuesti yles ja seletas, et ta ajas jah midagi sassi.

Mina, Triin ja Rain pidime samal hommikul niikuinii h22letama hakkama, niiet meil olid asjad pakitud ja plaaniks varajane lahkumine. Tahtsime h22letada tagasi Adelaidei HYYYYYYYP , kuhu supermarketimehed olid lubanud meile t66d sebida.

P2rast paari koputamata kylask2iku hostelityytuste poolt suutsime ennast yles ajada. Supermarketimehed olid olnud kyll lahedad, aga samas tundusid kahtlased ka, kuna yritasid eelk6ige ikka ainult minule ja Triinule t66d sebida. Seet6ttu m6tlesime, et proovime ikkagi veelkord ymburskonda t66le saada. J2rgnev p2ev m66duski erinevatele telefoninumbritele helistades ja totaalselt erinevaid plaane tehes, vahepeal sajad suitsupausid.

6htuks olime j6udnud nii kaugele, et mitte midagi ei funganud ja tahtsime ikkagi tagasi Adelaidei minna ja n2ha, kuidas seal l2heb. L2ksime Triinuga hostelimuti k2est Adelaidei h22letamissildi jaoks markerit kysima. T2di oli t2itsa kohkunud, et mis m6ttes me 2ra l2heme, tal ju meile t66 leitud. Seletasime, et jaa, t66d tahame kyll, aga me pole n6us p2ev otsa rygama paarikymne dollari eest. Mutt ytles, et 2rge muretsege, paari tunni p2rast tuleb onu, kes on leidnud meile HEA t66.

Ehk siis j2ime ootele. Ytlesime ka, et kui teda usume, siis me enam see 6htu kuhugi liikuda ei j6ua.

Pakiveini ja suitsu ja pakiveini.

Hostelit2di tuleb tagasi ja teatab, et tal on meile supert66. Palgast ei r22gi midagi, topib Triinule v6tmed pihku ja teatab, et ta on autojuht. Veab meid auto juurde kaasa ja yhelegi kysimusele ei vasta.

Suitsupausid.

Ilmneb, et meie reaalne palgaootus seisneb 30 dollaris esimesel p2eval, t2di seletab jumala r66msalt, et t66 on progressiivne ja j2rgmine p2ev hakkame teenima juba 40 jne. L2ksime n2rvi, sest see oli t2pselt selline t66, mida me EI tahtnud teha, t2ielik orjateema ja Rain s6imas j2lle teda orjapidajaks. Ytlesime t66 l6puks yles, t2di l2ks pakkus seda teistele Eesti tydrukutele – hostelis oli umbes 15 eestlast kokku muide – ja nad teenisidki j2rgmisel p2eval 30 dollarit, normaalne oleks olnud u 130.

Rain kuulis vahepeal hostelimutilt, et neil ongi t66l rida asiaate ja muid tegelasi, kelle passid on juba pandis tasuks 66maja eest. Neil pole mitte kuhugi minna, nad on t2iesti sundolukorras ja v6tavad vastu k6ik sibit66d orjapalga eest, mis neile pakutakse. Tasu katabki ainult 66maja -20 dollarit – ja tasu autoga t66le ja tagasiviimise eest, j2relej22nud paari doltsi eest s66vad kiirnuudleid. K6ik raha on muidugi mustalt makstud ka.

Otsustasime j2rgmisel p2eval lahkuda ja hosteli peale kituda, sest nende bisnes on t2iesti illegaalne.

Hommikune 2ratus kujutas endast taas karjuvat hostelikolakat – hostelimuti mees, kellega kahepeale on neil maailma koledaim laps ka – kes oli j2lle midagi sassi ajanud. Ja siis taas j2rgmine koputamata tuppa sisenemine ja m6ttetu vabandamine.

M6tlesime kolmekesi, et kuna olime olnud konkreetselt sunnitud hostelisse edasi j22ma, siis me 66maja eest ei maksa ka. Vahepeal olid mingid arusaamatused, kus Triinu ikkagi maksma kutsuti, aga l6puks saime siiski lihtsalt jalga lasta ja raha ei kysitud. Vahepeal oli hosteli omanik j6udnud Raini ees tuhandeid vabandusi paluda ja 6elda, et kui tore, et ta ikka seal hostelis 66bis jne jne, kuigi samal hommikul oli Rain teda just s6imanud ja maksmata 66binud---syrr.

J6udsime oma kodinatega ainult poe ette ja hakkasime igasuguseid plaane j2lle tegema.
V2lja tuli muidugi ainult see, et l2ksime parki.

Pakivein ja suits, pakivein ja suits, kari eestlasi, eesti muusika ja t2ielik idyll, nagu me juba harjunud olime.

J2rgmine hommik. Mina ja Triin 2rkame taaskord meie neetud hostelis, Rain oli yksinda parki laulukaare alla magama kobinud, kus teda tyytas jamaika-india-malaisia=keegi ei tea kust p2rit mees.

Sai k6rini. V6tsime end taas kord kokku, asjad juba 2 p2eva pakitud olnud, ja l2ksime tagasi linna (Mildurasse).

Park, hea avalik muusika – saitearukyll – ja niisama chill.

Yks t2di tuli t2iesti lampi kysima, kas me otsime 66maja v6i nii, me vastu, et ei, 66maja pole yldse oluline, tahame ainult t66d. Andis mingi kontakti, aga sellest ei tulnud suurt midagi v2lja. Otsisime m66da linna 2 tundi, et osta kitarr ja tunda ennast veel m6nusamini, Rainiga k2isime pool linna l2bi aga kitarri(odavat, raha polnud v2ga) ei saanud kuskilt. Vahepeale j2i veel rida syrre seiklusi ja juhtumeid...

Raini muusikaiha rahuldas Busseltonist 10 doltsiga soetatud suupill.

6htu edenedes kogunes meid parki ikka p2ris korralik kamp eestlasi, kes k6ik olid hostelist 2ra tulnud. Hostel oli ilmselt peaaegu t2itsa tyhjaks j22nud, k6va au sees hoitud eestlased olid ju jalga lasknud. Meie kamp sai viieseks kokku tagasi, v.a Rynt ja Eku, kes olid juba maksnud veel yhe 6htu eest hostelis ja pidid j2rgmisel p2eval kuhu iganes j2rgi tulema.

L6puks suutsime end kaubelda kesklinna hostelisse, kuhu teised 5 eestlast olid t66d saanud. Mitte midagi maksma ei pidanud, h6ivasime diivanid (hosteli sissek2igu ees 6ues, nii et keegi sealt enam m66da ei mahtunud ja elanikud k2isid ringiga tagantuksest---bossid) ja p6randad ja yhe iirlase maki, kust j2rgmisel hommikul kuulasime koorilaule.

Pakivein ja suits, idyll.

Hommikul j6udsid j2rgi ka Eku ja Rynt. Kohapeal leidsime yhe eestlase kaudu yles yhe teise eestlase – Kaarli, kes oli juba pool aastat Milduras elanud ja baarmanina t66tanud. Minul ja Triinul tekkis idee sebida end tema kaudu t66le. Rainil oli olemas kindel t66koht s6prade s6bra Markuse kaudu Strathmertonis u 500 km kaugusel Mildurast.

P2ev arenes edasi Kaarli juures. Pakivein ja suits, t2ielik idyll.

6htuks polnud me loomulikult j2lle kuhugi omadega j6udnud. Kaarli korterikaaslane sai koju tulles t2ieliku shoki, kui meid 10kesi koos n2gi – osad eestlased olid kesklinna hostelist ka kaasa tulnud – ja meid aeti minema.

L2ksime parki otsima. Vahepeal paar teejalga. Me olime Triinuga p2eval saanud kindla s6na, et saame Kaarliga samasse pubisse reedest t66le, leinasime ette oma aega ilma meie uue kambata, kuna pidime maha j22ma ja ylej22nud rahvas pidi koos Rainiga Strathmertonisse minema.

Ma ei suutnud. Jah, minul ja Triinul oleks olemas olnud t66, oma tuba k6igest 50 doltsi eest n2dalas ja Mildura oli v2ga ilus ja nunnu linn kah. Aga no ei suutnud lihtsalt seltskonnast lahku minna, syda tilkus verd ja soolvett.

Otsustasin Kaarli juurest oma kodinad kaasa v6tta ja kambaga parki magama minna, Triin j2rgnes. Kusjuures kotid t6in Kaarli juurest 2ra vastu 66d, just siis kui otsustasin pakiveini otsas murul istudes kampa mitte maha j2tta---tuju l2ks k6igil kohe paremaks.

Siis tuli Sassi ja Molli juurde, kes sel hetkel kahekesi teepervel tsillisid, autoga yks india naine, kes kutsus meid t2iesti lampi tasuta oma hotelli 66ks. M6eldud, tehtud. L2ksimegi viiekesi kohale, telekas ja suits.

J2rgmisel hommikul s6itis Rain yksi bussiga ees minema, kuna tal oli ju kindel t66 olemas, mina ja Moll ning Sass ja Triin h22letasime j2rgi Strathmertoni poole. Reaalselt saime neljakesi kyyti yhe rekkaga mingikohanimillenimulmeeldeeitule ja j2ime yhte rekkaparki 66bima.

Ja meid tuli kummitama OPOSSUM!!!!!! Eriti nunnu, pisike ja karvane!! Tegin rida pilte ka, kuna ta tegi meie pundile oma 4 luurekatiiru peale. Triin ja Moll k artsid, kuna m6tlesid, et 2kki tuleb 66sel mingi v2he suurem loom kollitama D

Muide, iga kord, kui oleme kambakesi kogu oma pagasiga ringi kakerdanud, oleme leidnud kuskilt t2navalt suure ostuk2ru, kuhu k6ik oma asjad oleme sisse pannud ja siis yks poistest on seda lykanud.

Hommikul h22letasime igatahes 2 pluss 2 ning j6udsime p2rastl6unaks neljakesi Sheppartoni, mis on u 50 km Strathmertonist.

Park, pakivein ja suits, raha sai k6ik viimseni otsa.

Triin, meie viimane rahaga inimene, oli oma kukru eelmisel p2eval unustanud rekkasse, juht tunnistas 6nneks yles, et tal on see olemas ja et kunagi saab k2tte ka, tal lisaks veel ntx autojuhiload ja pass seal.

Niisiis, j6udsime neljakesi yleeile (teisip2eval) Rainile j2rgi Strathmertonisse, taas h22lega. Minule ja Mollile tuli j2rgi auto, kes yldse polnud planeerinud linnast v2ljas6itmistki, aga tal lihtsalt hakkas meist kahju ja ta t6i meid terve maa siia 2ra, farmi ukse ette, andis suitsu ja asju ka.

Farmi nimi on Cactus Country. Siin on ka juba ees kari muid eestlasi, praegu meid kokku vist ca 13.

Korjajaid on k6iki juba piisavalt, korjatakse suvik6rvitsaid ja selliseid asju nagu squashe. Kuna meie neljakesi oleme siin t2iesti ekstra, leiti meile k6igile t2na muud t66d. Sass ja Moll kaevasid mingeid auke ja niitsid heina, mina ja Triin koristasime t66andjate maja. Me k6ik oleme v2ga 6nnelikud selle yle, kuna korjajate t66 on kindlasti kordi hullem. P2eva l6puks anti meile k6igile 50 dollarit, et saaksime poodi minna syya ostma, meil k6igil oli raha t2iesti otsas.

Ja nyyd istungi siin maja hoovis pimedas tugitoolis ja kuulen taustaks eesti muusikat ning eestlaste pl2ma.

Eilne vabariigi aastap2eva 6htu – pakivein ja suits.

Mina 66bin koos Raini ja Markuse ja yhe sakslasega autohaagises, Triin, Moll ja Sass telgis, HAAAAHHH, autosuvila rokib!!!!

66d on kylmad, p2evad palavad. Oleme u 170 km kaugusel Melbourneist.

N2gime t2na p2eval puu otsas p2riiiiiiiiiiiiiiis kahte KOAALAT!!!!

Kuna eile netti ei saanud, siis t2na paneb blogi ylesse Rain, kelle s6nu te just silmate. Jana ja Triin tegid eile koristust66d, lootes t2na sama t66 peale saada, l2ks teisiti. Jana k2is just pausil, oli l2bim2rg ja v2ga vihane—tema pandi t2na mingeid kaste t6stma, tempokas, raske ja m2rg t66, aga ilmselt saab ta hakkama.

Muideks, t66d selles farmis ongi v2ga karmid, kuuldavasti yks hullemaid AU-s. Nende roheliste ja kollaste junnide(suvik6rvitsad ja squashid) korjamine on v2sitav ja valus, kubjas on piitsaga selja taga piltlikult ja sul pole aega ennast sirutadagi. Mina olen seda t66d teinud 3 paeva ja t2na pidid Sass ja Moll ka sama t66d minema tegema, kuigi nad ise lootsid muruniitjaga ringi uhada. Eks 6htul kuuleb, kuda oli. Mul vaba p2ev t2na. Ilmselt ei j22 me siia liiga kauaks.

Lihasevalu leevendamiseks on 6htune menyy ilmselt pakivein ja suits---hyyyyyyyyyyyp.

sest me oleme jeeestlaaseeed

2009-02-17T05:05:00.000-08:00

Enne Perthist lahkumist k2isin 2ra loomaaias ja n2gin l6puks ometi koaalasid!! Kykitasid oma roosa kanniga piparmyndipuu otsas ja ei teinud mitte midagi. Ega ma polnud yllatunud ka.

Teisip2eval pakkisime Triinuga kodinad kokku ja kavatsesime hakata Margaret Riverisse (Perthist ca 300 km l6unasse) h22letama, kus pesitsesid 5 eesti MEEST. Sass ehk Sander ja Rain (vennad), Rimo ehk Moll, Rene ehk Rynks ja Eku ehk Egert. Enam-v2hem k6ik p2rit miskitmoodi Arukylast, kust Triin ka p2rit on. Olid saanud minu kontakti Fremantlei hostelist, kus elasin ja Orkutist mu numbri kysinud. V2ga lahe seltskond on, kogu aeg saab lollitada JEEE. Telefoni teel veensid meid 2ra enda tiimiga liituma.

Teel hosteli trepist alla sattus Triin r22kima yhe saksa kutiga, kes pidi j2rgmine p2ev sellestsamast kohast autoga l2bi s6itma, niiet joppas, l2ksimegi siis p2ev hiljem koos temaga. Reaalsuses s6itsime Busseltoni, kus need eestlased olid juba mitu n2dalat hanginud ja t66d otsinud. Edutult. Hoolimata sellest, et meil Triinuga oli kategooriline vastuseis minna tagasi Perthi - mul oleks see juba neljas kord seda teed s6ita, sest ka Bunburysse l2ks sama kaudu - kujunes v2lja nii, et l2ksime 66seks kogu kambaga seitsmekesi randa magama ja siis j2rgmisel p2eval rentisime auto, et J2LLE Perthi s6ita.

Nende karavanipargist lahkumisele eelnes muidugi korralik skandaal nagu ikka kohtades, kus meie maa poisid k2ivad: kuhugi oli kadunud pikendusjuhe, mis oli kohapealt laenatud ja kuttide arvates sinna ka tagastatud, s6imu ja kisa sai igatahes v2gevalt.

66 rannas m66dus p2ris m6nusalt, pakiveini ja liivaga koos. Sass jorises terve 66 omaette ja ei lasknud magada.

No ja siis oligi eriti kreisi seiklus pihta hakanud. Kohe me ei saanud TRiinuga aru, millesse me end kyll m2ssinud olime. :)

Igatahes, rendiautoga s6itsime viiekesi Perthi, Eku ja Rynks l2ksid bussiga. Plaan oli j2rgmisel hommikul lennata Adelaidei ja sealt minna h22le v6i mingi muu systeemiga Mildurahsse, kus pidi olema korralikku farmit66d. Et siis paar kuud t66tada ja raha s22sta.

Plaanisime j2lle rannas 66d veeta, et raha s22sta ja nii, aga valisime selleks t2iesti vale ranna - jube tuul ja liivapahvakad n2kku, niiet keegi meist otsis mingi pargi. Sinna kustusime ka. Hommikul 2rkasin yles selle peale, et kuskilt tulevad mingid piisad n2kku. Rain ja Sass midagi 6iendasid, et tule 2ra sealt, 2ra maga seal, m2rjaks saad. Mina vastu, et aaaahhh, las ta sajab, ma nii unine -polnud ju eelmine 66 ka suurt maganud ja pakivein oli ka nati abiks selles - et kannatan vihma 2ra kyll.

10 minutit hiljem j6udis mulle kohale, et tegelikult on jube imelik, et vihma sajab suurte piiskadena t2pselt iga 3 minuti tagant. Evakallis, see on sulle: jah, ma 2rkasin yles kuramuse VIHMUTITE all!! T2pselt nagu paar aastat tagasi Prantsusmaal Nimesis... oleks ma kymme meetrit teises suunas maganud, oleksin t2iesti kuivaks j22nud. Lisaks ilmnes, et meie park oli tegelikult koerte jalutamiseks m6elnud, t2ielik junnila.

S6itsime lennujaama, et j6uda hommikusele odavlennule. Muidugi suutsime pargist minema saada alles tipptunni ajal ja aega j2i j2rjest napimaks. Triin l2ks meie rendiautot tagastama ning samal ajal ilmnes, et lennukipiletid on arvatust k6vasti kallimad. Kuna osa rahvast t6i parasjagu pakke autost jaama, osa uuris mingeid muid pileteid ja Triin ei leidnud 6iget kohta kohe yles, oli k2imas t2ielik paanika. Kas minna selle raha eest v6i minna j2rgmisel p2eval odavama variandiga v6i mis, mina oleksin tegelikult yldse tahtnud osta suurt bussi ja autoga Adelaidei s6ita (vahemaa ca 3500 km).

Mingil ajal olid Eku ja Rynks p6genenud lennukisse. S6itsidki ees minema, ylej22nud rahvas j2i maha. Aru ei saanud keegi, kuidas t2pselt nii juhtus, aga midagi teha polnud, ostsime j2rgmiseks p2evaks Jetstarile pileti ja otsustasime veeta kogu kuramuse p2eva ja 66 ka lennujaamas, sest keegi ei raatsinud raha raisata, et kesklinna vms hangima minna.

Siis l2ksime osa rahvaga toidujahile yhte lennujaama l2hedasse kohvikusse. Kysisin omale sushit ja hot dogi ning myya kysis mu k2est vastu, et kuidas mul l2heb, et ta m2letavat mind paari p2eva tagant. Ma ytlesin, et misasja, ma pole kunagi n2inud teda. Aga mingi imelik fiiling oli sees. Myya arvas, et ma olin yks vetelp22stjatest, kes vahel ta putkas k2ivad. Siis uuris, et mis kell meie lennuk l2heb ja nii, vastasin, et alles j2rgmisel hommikul, kuna suutsime sellep2evasest lennust maha j22da jne.

L2ksin v2lja s66ma ja Triinuga juttu r22kima ning myyja tuli ka nati aja p2rast trepi peale ja konkreetselt kutsus kogu meie selleks ajaks viiepealist seltskonda enda juurde. Et ta peab aitama s6brannal maja koristada, aga meie v6ime sel ajal tema juures tsillida ja siis saame dushi all k2ia ja 66bida kah. Me otsustasime samuti aidata ta s6brannal maja koristada, mis polnud yldse paha m6te, sest tegelikult mina ja Triin eriti t66d ei teinud, vaid aelesime basseinis, samal ajal oli Rain naise majja magama j22nud ja Moll ning Sass kahekesi rabasid! Tasuks anti neile kaks kasti 6lut ja naised said veini. 6htul oli putkanaise (Diane tegelikult nimi) juures suur grill, kuhu voolas ka muud rahvast kokku. Diane avas isegi shampusepudeli, mis oli talle maja avamise puhuks kingitud :S K6ik nii armastasid meid, ojaa.

Et Diane pidi hommikul kell 5 30 tagasi lennujaama juures t66l olema, viis ta meid siis 2ra. L2ksime magama umbes 20 meetri kaugusel Jetstari check-inist. Mingi hetk k2is Sass uurimas, et check-ini on aega teha kuni 15 min enne lennu v2ljumist. Me olime k6ik v2sinud ja l6ssis nagu juustukerad, pead lolli jutu ajamisest huugamas, mitte midagi aru ei saanud. Kui me yheks hetkeks olime suutnud oma kodinad kokku korjata ja check-ini leti taha j6udnud, selgus, et PAGASIGA reisijate minimaalne check-ini aeg on 30 minutit enne v2ljalendu. Ehk olime 10 min hiljaks j22nud. M2letan, et keegi oli vahepeal veel 6iendanud, et check-ini j2rts on liiga pikk, meil pole mingit m6tet seista seal, aega kyllalt, l2hme parem siis, kui j2rts l2inud.

Nii me teisest lennust maha j2imegi. Check-ini t66tajad olid 22rmiselt ebaviisakad, j2medad ja antivastutulelikud. Ainsa variandina j2i meile lykata oma lend VEEL yks p2ev edasi ja maksta 40 dollarit kuup2evavahetustasu. Suure kisaga saime sellega hakkama.

M66dus taas yks p2ev Perthi lennujaamas. Aega sisustasime filmi Terminal (Tom Hanksiga) kopeerimisega: proovisime tagastada pagasivedamisk2rusid, et siis neid mynte (4 dollarit kusjuures) tagasi saada, aga siis avastasime, et tegelikult oli tasumine yhekordne ja mingit panti ei olnudkiiii, olime niisama tassinud k2rusid k2ruridadesse. Jahupead.

Tegime 2ra ka yhe v2ikese performancei: istusime pingi peal reas, k6ik t2iesti vait, pead kallutatud yhele poole. Lihtsalt niisama, ei tohtinud naerda ja nii. K6ige kauem pidasime 3 minutit j2rjest vastu.

J2rgnes samasugune 66... lennujaama p6randal 2rkasime me taas. Ja j6udsimegi mingi ime l2bi lennuki peale.

Maandusime Adelaideis, kindlaks plaaniks minna Mildurahsse Ekule ja Rynksile j2rgi. S6itsime bussiga Elizabethi, kus 66bisime - yllatus - pargis. Buss kusjuures s6itis vahepeal t2iesti ise, mingil busside jaoks m6eldud r66pteel, kus ei pea roolima ega midagi, rattad ise liikusid, syrr.

M6tlesime, et l2hme bussiga Elizabethist otse Mildurahsse, kuna keegi meist eriti h22letada ei viitsinud. Leidsime bussijaama poolteist tundi enne bussi v2ljumist yles ja passisime seal. Ainult selleks, et n2ha 90 minuti p2rast mingit kaugliinibussi maanteel m66da s6itmas. Helistasime infosse ja - jepp, olime bussist maha j22nud, sest bussi oleks pidanud ette broneerima, et ta peatusest l2bi tuleks. Mhmm.

Sass ja Moll l2ksid teise bussiga Renmarki, mis on ca 130 km kaugusel Mildurahst. Meie TRiinu ja Rainiga otsustasime proovida kolmekesi h22letamist. L2ksime supermarketisse vett ja kola ostma.

Juurde tulid meile kaks meest, kes uurisid, mis keeles me r22gime ja kust p2rit oleme jne. Vastasime. Ma m6tlesin kohe juhust kasutada ja uurisin, kas nad teavad l2himat bensukat, kust oleks hea h22letama hakata. Mehed otsustasid meid sinna 2ra visata. S6itsid minema ja tulid siis bensukasse tagasi, sest neil hakkas meist kahju ja viisid meid veel u 50 km edasi. SEalt hakkasime kolmekesi h22letama - ja seisma j2i juba TEINE auto! Suur rekka. S6itis otse Mildurahsse.

Nyyd olemegi siis k6ik siin. On ilmnenud, et t66tingimused on siin t2iesti jubedad. Palgad on nii madalad, et ma ei saa lihtsalt aru, kuidas inimesed siin selle eest t66tada saavad. Ainsad t66lised on muidugi backpackerid, kellel polegi erilist valikut. Pikad p2evad p2ikese k2es, tasuks sandikopikad ja verised k2ed... y222... jah, eile j6udsime siia ja t2na otsustasime siit vehkat teha. Ilmselt l2heb nii, et mina, Triin ja Rain l2hme ees 2ra (ei tea veel, kas nondesamade supermarketi kyydiandjate juurde Adelaidei, kuna nad lubasid meile t66d sebida, hmm; v6i kuhugi Melbournei kanti) ja siis ylej22nud tulevad meile j2rele, kui oleme t66d leidnud.

Olen seltskonnas, kus saab pidevalt nalja nabani ja igav juba ei hakka, samas on organiseerituse tase t2iesti nullil2hedane. Yksi reisides ei olnud mul valikut, kui ainult kohe 2ra otsustada, olla kiire ja konkreetne, nyyd on ainult yks suur p2hmerdamine. Aga tore on.

Ja see ongi ju peamine!!

otsus

2009-02-08T13:44:00.000-08:00

Otsustasin.

Ooootsustasin 2ra.

J22n siia v2hemalt novembri l6puni, mil mu aastane viisa aegub. Siia ehk siis Austraaliasse.
Tahan seda riiki n2ha. Nii palju kui v6imalik. V6ib-olla taotlen ka teise viisa ja j22n j2rgmise aasta maikuuni. Selleks peaksin t66tama 3 kuud farmis, aga mul on kontakt, kelle kaudu saaksin tahtmise korral farmit66d teha ainult kuu.

Bunburys k2imine pani mind sellele t6siselt m6tlema, sest sain tunde, et ma pole ju veel murdosagi Austraaliast n2inud.

Homme h22letame yhe Eesti tydrukuga Margaret Riverisse, see on siit 300 km l6unasse. Proovime otsida t66d veiniistanduses. Hooaeg hakkab kyll alles 2 n2dala p2rast v6i nii, seega otsime alguses ilmselt mingit muud t66d.

Tahan reisida, seigelda, n2ha, kogeda, uurida, tunda.

Andke andeks k6ik, kellele ma lubasin max juulikuuks tagasi olla. Ma olen liiga omas elemendis, et selleks suveks (talveks siinses m6istes :D) lahkumist planeerida.

Olen siin hostelis elanud juba yle kahe kuu, sellest on kyll kopp ees. Vaheeelduuuust tahan!!! Ytlesin eile oma t66 rannarestorani kioskis yles, boss oli v2ga arusaav ja kena minuga, ytles, et v6in millal iganes tagasi sinna t66le minna ja et ta v2ga hindas mind seal. Hea tunde j2ttis sisse.

T2na l2hme siinsete hostelieestlastega loomaaeda. Ja pean omale uue seljakoti ostma, Eestist kaasav6etu on nyydseks liiga v2ike. Ning kuna otsustasin oma reisi aastaks pikendada, siis otsin omale yhe korraliku backbagi ka.

Olen 6nnelik ja v2ga rahul oma otsusega. Las magister ootab mind veel veidi. Nii hea on soojas kliimas elada, palmi all p2evitada, iga p2ev shortsidega k2ia ja mitte muretseda bussi oodates surnuks kylmumise p2rast.

Pildid p2rit Bunburyst ja Pinguin Islandilt, ei mahtunud eelmise posti alla 2ra.

australian days

2009-02-05T01:20:00.000-08:00

P2ev p2rast eelmist blogi k2isin bush-partyl. T2psemalt 6eldes doof bush-partyl. Doof siis nagu trancemuusika duff duff duff ja bush nagu keset metsikut Austraalia loodust. Ei ole ma kunagi tranceif2nn olnud ega hakka ka, aga kutse sellisele yritusele oli lihtsalt liiga ahvatlev. Sellised peod pole siin avalikud, vaid juhtn66rid sinnaminekuks levivad ainult inimeselt inimesele, instruktsioonid kohalej6udmiseks antakse kilomeetripostide kaudu. Psyhhedeeliline tr2na, v2rvilised inimesed, kahjuks ka palju narkot, ringilendav tantsimisest tekkinud tolm, mis m6nusalt ninas66rmeid ummistas... kogemus omaette. Rohkem ei l2heks :)

26. jaanuaril oli Australia Day ehk siinne iseseisvusp2ev. K2isin Swani j6e 22res, kuhu oli pysti pandud suur hulk erinevaid atraktsioone, igasuguseid putkasid ja toimus Perthi aasta suurim ilutulestik. Rakette lasti nii j6elt kui pilvel6hkujate katustelt, taustaks spetsiaalne muusika, mida sai ka raadiost kuulata. Linn oli rahvast t2is nagu murdu, v2ga paljud kandsid austraalia-teemalist riietust, veelgi rohkem inimesi oli lihtsalt Austraalia lippe enda ymber m2hkinud, kes siis p2he sidunud, kes kanni vahele toppinud. S6ber, kellega mina seal k2isin (8 aastat Austraalia armees aega teeninud) oli ypris solvunud selle peale :)

Palju oli muidugi ka kaklusi, sest rahvas oli end ikka varakult t2is trimbanud ja ega siinne kuumus ajude k2rsatamiseks palju aega ei vaja. Ysna palju oli kohale tulnud ka aborigeene, eks p6hikaklused nendega toimusidki. Huvitav oli, et p6hilavale oli lisaks Austraalia lipule pysti t6mmatud ka aborigeeni lipp, samuti Neljap2evasaarte oma, mis asuvad kuskil Kirde-Austraalias. Keegi ei suutnud kyll mulle lahti seletada, kuidas ja miks aborigeenidel oma lipp on, sest nad on asustatud ysna yhtlaselt yle terve Austraalia ning neil pole oma eraldi regiooni.

Ausalt 6eldes on v2ga suur osa austraallastest, keda olen siin kohanud, ikka p2ris rassistlikud. Aborigeeninalju kuuleb palju. Samuti jutte sellest, et neil on omaette kommuunid, kus keegi t66l ei k2i, sest nad saavad ju abiraha, ainult juuakse ja nuusutatakse liimi. V6i k2ivad v2ikesed abolapsed ringi, n2gu h6bedane kroomiv2rvi nuusutamisest. Kooli keegi ei j6ua, vanaks keegi ei ela, yldse olevat austraallaste jutu j2rgi miski 90% v2hemalt neist t66tud, sest nad ju ei PEA t66d tegema! No ma ei tea, vahel k6lab see mulle pigem kadedusenoolena austraallaste suust.

K2isin ka L22ne-Austraalia kunstigaleriis, kus oli palju aborigeenikunsti, v2ga hea elamuse sain sealt. Suurima mulje j2ttis `half-cast` (pooleldi abo, pooleldi `valge`) Gordon Bennett, kelle identiteedikriis (kas sihilikult v6i mitte) tekitas maalidel teravaid emotsioone, kuna oli kujutatud ysna v6ikalt, kuidas `valged` siia tulid ja mida nad kohalikele tegid. N2iteks eelmisel sajandil aset leidnud stolen generation - aborigeenilapsed v6eti nende vanematelt 2ra ja pandi kristlikesse koolidesse, kust pyyti neid rohkem yhiskonda sulandada. L6pp-eesm2rgiks oli aborigeenivere kaotamine ja valgestumine. Ametlikult hakati aborigeene inimesteks (people) nimetama alles 1976. aastal! Mil nad siis ka valimis6iguse said.

Lahendust keegi probleemile ei n2e. Kevin Ruddi, siinse peaministri m6ne aasta tagune ametlik vabandus aborigeenide ees nende kohtlemise p2rast on tegelikkuses algatanud suure hulga kohtuprotsesse aborigeenide endi poolt, kuna Rudd ytles, et austraallased k2itusid nendega valesti - m6ned on sellest kinni v6tnud ja n6uavad kompensatsiooni nendele v6i nende suguv6sale tehtu eest. Mis pidavat valitsusest l2hiajal miljoneid v2lja imema.

Pyhap2eval k2isin yritusel nimega Big Day Out - Austraalia suurim muusikafestival, mis leiab eri p2evadel aset yle terve Austraalia. Olin sellest palju h2id jutte ja kiidus6nu kuulnud. Pilet maksis 140 dollarit, kestis hommikust 6htul 11ni.

Totaalne pettumus. Yritus oli v2lja myydud, mis t2hendas meeeeletut ylerahvastatust. Festivali ala oli v2iksem kui Tallinna lauluv2ljak. Igal pool tohutud j2rjekorrad. Alkoholi tarbimine oli lubatud ainult pisikestes aedikutes, kus pidi k6igepealt ostma KUPONGI ja siis sellega seisma J2RGMISES j2rjekorras, et oma jooki v2lja lunastada. No ei viitsinud t6esti jamada sellega, et nagu kuskil loomaaia puuris teiste lollakatega r2medat moodi higistada (otse loomulikult oli tegu seniajani k6ige kuumema p2evaga siin, kuna 6hk oli ka 22rmiselt niiske). Mis l6ppkokkuv6ttes on ju positiivne, sest v2hem inimesi purjus ja v2hem jamasid. Silgukarbitunne oli kahjuks ka mujal, mis tuju ysna alla viis.

Aga see-eest n2gin 2ra Pendulumi, Arctic Monkeys`e, Neil Youngi ja Prodigy. Lisaks veel kymneid ja kymneid muid bande, enamus USAst, aga ka Austraaliast ja Uus-Meremaalt.

Eile k2isin Bunburys, siit paaritunnise s6idu kaugusel l6unasse. 66bisin rannas, hommikune ujumine ja vops delfiine vaatama. Yks delfiin ujus t2iesti randa v2lja, s6elus meie ees edasi-tagasi. V2gev elamus oli.

Seej2rel k2isin Pinguin Islandil, pisike asustamata saar tuntud - tatatatrataaa - pingviinide poolest. Leidsime ka yhe, kykitas yhe kaljunuki all tardunult. Pisike, aga v2ga nunnu. Erilise yllatuse osaliseks sain siis, kui kohtusime meril6viga. Suur, pekine meril6virull!!! Laiskles vees, siis loivas koopasse. Sain oma 3 meetri kaugusele temast hiilida, kaugemale minna ei maldanud, sest nad pidavat vahel v2ga kurjaks ka saama (nagu mu s6ber ytles, et ega neid ilmaasjata seaLIONiteks ei kutsuta, et jana, 2ra lollita, l66b sulle kihvad sisse ja s66b su 2ra :))
N2gin ka hirrrrmus suuri sisalikke ja pelikane.

Muide, l2ksime sinna saarele jalgsi! Mingisugune liivavall oli, kust sai umbes nii v66ni vees k6ndida saareni v2lja, umbes kilomeeter oli vast. Sinna minnes oli m66n, niiet polnud hullu midagi, aga tagasitulles kiskus nati ekstreemseks 2ra, sest oli t6us ja vesi oli ikka k6vasti k6rgem.. lisaks veel v2ga tugev hoovus. Muidugi k2is sinna praam ka, aga no missugune backpacker paneks 12 dollarit mingi aluse peale hakkama, kui kaks jalga all ja seiklus ees :) Inimesed praamilt tegid meist, lollakatest, pilti ka ja uurisid meie k2est kaldale j6udes, et kuidas me julgesime. M66na ajal l2ks muud rahvast ka saarele niimoodi, aga me ei jaganud v2lja, kui suurelt t6us hiljem asjaolusid m6jutas... v6i noh, tegelikult mu s6ber tahtis poole peal tagasi saarele minna, sest ytles, et tundub ohtlik, aga ma ju ei saaaaanud.

Yksp2ev tariti mind j2lle Austraalia perekonna juurde grillile. Lammas ja maguskartulid. Rahvas sai kreebensi, kui kuulis meie jaoks nii tavalisest marineeritud k6rvitsast ja marineeritud tomatitest, minu suurtest lemmikutest. Tahtsid, et ma neile retsepti kuskilt saadaksin, hee.

Praegu on mu p6hit66 j2tkuvalt ranna22rse restorani kioskis. Ikka kohv ja friikartulid. Kusjuures, austraallased s66vad friikartuleid 22dika ja/v6i magusa chillikastme ja hapukoorega :/

Vot sellised lood siis. Piltidega on, nagu n2ha, lood kah sellised nagu nad on... kunagi v6tan end kokku, auuuuuus6na.

drop bears & hoop snakes

2009-01-24T02:21:00.000-08:00

Kaks n2dalat panin t2iesti hullu. Iga p2ev t66l, m6ni vahetus kestis 14 tundi. P2rast t66d m6tlesin iga kord kyll yles netti tulla ja oma elust kirjutada, aga iga kord sattus keegi hostelirahvast tee peale ette ja juttu oli vaja ka keerutada.

Siis olin kolmap2eval hirmus 6nnelik, et esimene vaba p2ev yle tyyyyki aja... kuni sain keskp2eval yhest oma kahest t66kohast k6ne, et olen koondatud. Mis sest, et nemad olid need, kes mind paar n2dalat tagasi umbes 7 vastamata k6nega kollitasid. Uuus poliitika - s22stureziim. Muu maailma majandusjamad on l6puks ometi ka siia j6udnud.

Kaevandusi, mis on Austraalia yks p6hituluallikaid, suletakse ning tuhandeid inimesi koondatakse. Mis t2hendab seda, et nad tulevad pea k6ik suurlinnadesse - et enamus kaevandustest on L22ne-Austraalias ja Perth on siinne suurim linn (maailma k6ige isoleeritum linn muide t2itsa ametlikult), siis on rahva juurdevool praegu ikka meeletu. T66 leidmine on k6vasti raskendatud. Lisaks muidugi k6ik need arvutud backpackerid, kes Euroopast ja Kanalast jalga lasevad, lootuses siin hea elu peale saada (mis seisneb raha s22stmises ja selle Aasias kulutamises). M6nes m6ttes muidugi hea, sest Aasiat on ju vaja toetada, eriti Hiinat kui USA k6rval teist suurimat 2riallikat-importijat Austraaliale.

Kuna t66andjatel on t66lisi jalaga segada, on ka suhtumine hoopis teine. Veel aasta aega tagasi oli v6imalik ise valida, kuhu ja millal t66le minna, aga nyyd... konkurents laes. Rannarestoran, kus praegu ka veel t66tan, suutis mind shokeerida j2rgmisega:

T66tasin seal koos yhe Austraalia tydrukuga (Bonnie), mulle 6eldi, et saan iga p2ev seal v2hemalt 5 tundi olla, mis tegi mind v2ga 6nnelikuks. N2dalavahetustel oli ainult temaga koos t66l seal tema 6de, aga mulle lubati, et oleme siis kolmekesi lihtsalt. Eelmine n2dal taris Bonnie kohale ka oma venna. Kel puudub igasugune kogemus taolises t66s. Aga ta on austraallane, mitte backpacker.

Siis tuli Bonnie mulle yksp2ev lihtsalt ytlema, et bossid olevat k2skinud mulle edasi 6elda, et saan edaspidi seal ainult esmasp2eviti-teisip2eviti t66tada. Ilma mingi p6hjenduseta. Keegi ylevaltpoolt ei vaevunud mulle mitte kui midagi mainima. Nojah, rebu muidugi selles, et Bonniel vaja ikka koos perekonnaga t66tada, mis see yhele backpackerile noa selga l66mine ikka nii erilist siis on.

Nii me siin elame :) Igayhel mu hostelist on sarnaseid lugusid r22kida.

Ega midagi teha pole, olen taas kord uuel t66otsingul.

Aga formuleerunud on plaan: minna 3 teise eestlasega siit idarannikule. Siin toimib sellien asi nagu car relocation, mis t2hendab, et makstakse nati rahagi selle eest, et n2iteks Perthist Brisbanei s6ita. Tahan. Saan seega t2itsa ilma rahata idarannikule, 2kki maabun Sidneysse v6i Melbournei, veel ei tea. Minek ilmselt 10-15 veebruar.

Koaalasid pole senimaani n2ha suutnud, l2him koaalala, siit paari tunni s6idu kaugsel, p6les lihtsalt maha. Igal pool on meeletud tulekahjud, sest siin on nii kuiv. H2vinud on kolmandik linna suurimast - ja ilusaimast - pargist... teedel on sildid, mis tuleohtlikkust m66davad, k6ik p6hjas tumepunase peal.

Yksp2ev k2isin austraalia perekonna juures grillil. Grill pidi algama kell 7, aga keegi miskit enne 11 teha muidugi ei viitsinud. Ilged k2ntsakad liha ja vorsti, mille k6rvale syyakse keedumune ja kartulivormi ja kyyslaugusaiu. K6rvale muidugi ohtralt 6lut (v.a. mina) ja nii see l2ks. Maatykid on pea igal majal siin ropult suured, nieit naabrite p2rast muretsema ei pea. Neil oli aias isegi oma koobas, kus pidid kivide all skorpionid jam aod elama.

Kuigi jah, austraallased on 2ra tabanud, kui lihtne on naiivset turisti siinsetest elukatest kollijuttude r22kimisega hirmutada. Kui v2hegi kellegi k2est kysida, et kas ja kui palju siin miskit ohtlikku ringi liigub, saab vastuseks pooletunnise kirjelduse hoop snakeidest (maod, kes pidavat puu otsast p2he kukkuma ja 2ra tapma) ja drop bearidest (karud, kes pidavat puu otsast p2he kukkuma ja 2ra tapma), trap hole spideridest (2mblikud, kes ehitavad maa alla l6kse, mille sisse kukkudes ennast 2ra tapad) jnejnejne. See k6ik on muidugi bullshit, aga aussied on v2ga vilunud valetajad, nii m6nigi l2heb haneks. Heeh.

66klubit66lt tulin ka ammu 2ra, see oli siis, kui mulle lubati, et saan rannarestos iga p2ev 9st t66le minna. Oleks olnud liig mis liig, et oleksin klubist saanud kell 5 v6i nii magama ja siis oleksin pidanud juba paari tunni p2rast yles 2rkama. Oleksoleksoleks. Poleks v6ib-olla ikka pidanud t66d yles ytlema. Aga mis sa lolliga ikka teed.

EDIT: pildid on rannarestoranist, kus p6hiliselt kioskis t66ta(si)n, alumise pildi lihtsalt pidin kuhugi yles panema, sest no kamoon, paremat nime ei annagi ju yhelegi asutusele panna!!! :P

can you feel the heat?

2009-01-08T04:11:00.000-08:00

Perth on juba p2ris pikka aega Austraalia kuumim koht olnud. Mis on v2ga imelik, sest linn asub ikka ysna l6unas - siin pool planeeti peaks just p6hjas soojem olema, kuna seal troopiline kliima, siin mitte.

38 C m6jub inimestele ikka p2ris korralikult. Ideaalne ettek22ne mittet66leminemiseks ja 6lle libistamiseks v6i siis t66l k2imiseks ja pidevaks vingumiseks. Ma ei saa aru, miks nad siia yldse tulid kui sooja kardavad.

Minul on loomulikult konstantne r66m - it can never be too hot for me! Eriti aitab kaasa asjaolu, et Eestis miski -15 C on. hohohoo. 6nneks on siin ka absoluutselt t2iesti kuiv, vihma pole... n2dalaid n2inud, pilvi ka mitte - vastasel juhul elaks nagu aurusaunas.

Austraallased pendeldavad pidevalt ranna ja kohvikute vahet, s66gikorrad on asendunud j22tise ja j22ga jookidega. Rannas muidugi keskp2eval eriti inimesi ei n2e, kui, siis ainult suure p2ikesesirmi all, sest nahav2hk on siin umbes nagu Eestis nohu saada. Lihtne. Mul kukkus yks synnim2rk lihtsalt 2ra yksp2ev muide.

Olen nyyd taas korralik, viks ja viisakas. Pruun ka :P Oma mererestoranis sain endale mingi nipiga igap2evase t66 kioskis, 9-14ni. Kusjuures see on poole parem t66koht kui samas restoranis ettekandja olla. Teen inimestele kohvi ja pirukaid, j22tis muidugi k6ige minevam kaup, ja seda k6ike v2rskes mere6hus, aga varjus, pea kohal on tiivikud kah ning muusika. Ohh need tasuta j22tisekokteilid... ikka v2ga hea enesekontrolli treening.

Austraalia arusaam kohvist on sama tagurpidi kui see riik. K6ige populaarsem on flat white, samuti ka cappuccinod ja latted. Mitte mingit vahet neil tegelikult siin pole - yks piim kohviga k6ik. Umbes 5 osa piima ja 1 osa kohvi, ainult cappuccinos on rohkem vahtu kui teistes, austraalia latte ja flat whitei vahet pole ma veel suutnud lahti hammustada, identsed. Kliendid on 6nneks tavaliselt marurahulikud ja s6bralikud ka, ei kurjusta, kui mul millegi tegemiseks kaua aega l2heb. 6nneks peaksin seal koos t66tama yhe austraalia tydrukuga - eile oli esimene p2ev. T2na oli teine ning austraalia pliks oli `haige` (st pohmakas ja tund aega maganud) niiet ta l2ks koju 2ra ja mulle saadeti abiliseks teine austraalia tydruk, kes oli esimest p2eva t66l.

Kaos, kaos ja veelkord kaos - pole vist raske ette kujutada, kui palju kysimusi v6ib ikka esimesel-teisel t66p2eval kahel kohviga mittekokkupuutunud tydrukul tekkida :D Aga kuna 6nneks keegi meie j2rele seal ei valva, siis fantaseerisime ise k6ik vajaliku kokku. Ja hakkama saime, jiihaaa!

Veel leidsin omale t66 restoranis nimega Mad Monk, kus k2isin paar p2eva tagasi koolitusel. Koolitus t2hendas nende enda pruulitud 6lu ja 11 erineva toidu proovimist. Kuna ma teadup2rast 6lut ei joo, aga viisakas tahtsin ikka olla, siis panin keeleotsa igasse klaasi sisse ja j6in palju vett peale. Kuni j6udsime 6lleni nimega Stone - v2ga spetsiifiline suitsu/peekoni-l6hna-maitseline 6lu, millel puudus selline vaid 6llele omane minu jaoks j2lk maitse. Jah, ma j6in terve klaasi seda 2ra, kreisi. Kusjuures ma olin (peale yhe kuti, kellele k6ik 6lu maitseb) ainus, kes seda yldse juua suutis, k6ik teised kirtsutasid ainult nina selle peale.

Ilmselt j2rgmisest n2dalast peaksin saama Monkis regulaarselt t66tama hakkama, et siis kioskis hommikuti ja seal 6htuti. Ettekandjana. Seal on k6vasti parem ettekandjana t66tada, kui selles restoranis, mille putkas ma olen, kuna koht pole eriti suur ning systeem on suhteliselt arusaadav. Ja toit on oiiiii kui hea!!! V2rsked kaheksajala-kalmaarisalatid, v2rske pasta v6i grillitud l6he...

Siis ytlen t66 66klubis yles ka, 3 t66kohta on ikka liig mis liig. Kahju kyll sealt lahkuda sealse megalaheda seltskonna p2rast, aga n2dalavahetustel saan sealt k6ige varem kell 4 magama ning j2rgmine hommik pean nyyd ju putkas kell 9 t66l olema... kuigi see n2dalavahetus saab just nii olema, sest raha on vaja ja Monkis ma veel alustada ei saa.

Pidevalt kuulen kuskilt mingitest kontsertidest, festivalidest, vaba6huyritustest... aga kuhugi minna pole veel saanud, kallis ju :( et nyyd raban t66d teha nii palju kui jaksan, siis kysin ilmselt omale paar p2eva v6i n2dalagi vabaks ja puhkan. Selline plaan.

Randades patrullib j2tkuvalt haivalve. Kopteritega. Osa ujumisv6istlusi on seep2rast 2ra j2etud, et haid kohal. Mis on tegelikult siinsetes vetes v2ga ebatavaline. Aga p6nev :P Et kiosk on kohe rannarestorani kyljes, saan iga p2ev p2rast t66d 50 m randa jalutada, v2ga mugav. Kaugele ujuda ausalt 6eldes ei julge kyll.

Keegi joriseb j2lle siin valjuh22ldisse - taas kord on yhel tyybil hostelist synnip2ev. Ohh, palun 2rge ainult poole 66 ajal mu akna alla r66kima tulge.

Kaks eesti kutti, keda kuu aega tagasi Perthis kohtasin, on ka nyyd siia hostelisse kolinud. Yks neist t66tab nyyd seal, kust mind 1. jaanuaril lahti lasti ning homme tulevad m6lemad proovi66le minu klubisse. Ilmselt otsime koos kuhugi korteri-maja, hostel on tore, aga ammenduv.

n.b. lihtt66de tegijaks ma kauaks ajaks kyll j22da ei suuda. Praegu on v2ga ok ja teeb suurt r66mu, kui saan piisavalt t66d ning j2relikult ka palka, aga ma juba tunnen, kuidas mu aju degradeerub. Otsin omale v6imalikult varsti yhe korraliku targa keerulise raamatu, eelistatavalt metafyysikast v6i miskist. Praeguseks laenasin s6bralt dalai laamat, aga see liiga lilleline. Mingi osa minust igatseb meeletult TY filosoofialoenguid ja -seminare.. v6i siis v2hemalt filosoofilisi tekste, mis lugedes peas pirni p6lema panid ja nahal kylmav2rinad tekitasid.

n.b. 2 - suured t2nud ja tervitused maailma parimale lokilambale - ema Ritale otse loomulikult: yleeile laekus Eestist mulle siia postkontorisse pakk mu riiete ja muu eluks h2davajaliku tr2naga, olin 6nnest poolsegane. Kaasapandud Looming, Sirp ja KesKus suutsid minus tekitada suure vajaduse millessegi syvenemiseks, millegi yle m6tlemiseks, oli nagu reality check mu eelnevale elule, mis v2hemalt aeg-ajalt n6udis millegi raskema yle pead murdmist, kui selle yle, et kas ma saan homme 5 v6i 7 tundi teisi teenindada.

... natuke asjast ka

2009-01-03T05:55:00.000-08:00

Nojah, viimane sissekanne oli ilmselt m6ne inimese jaoks liig, mis liig. Ei ole ma siin joodik ega p2tt midagi, lihtsalt iga n2dal on korra kuidagi juhtunud nii. Ma olen teiste backpackeritega v6rreldes ikka korralikkus ise. Kuidagi jamad t6mbavad mind ligi, mis parata.

Austraalia elu on k6igest senikogetust ikka ysna erinev. Alates nende inglise keelest l6petades looduse ja s66gi-joogiga. Work hard, play hard ning no worries on kaks austraallast k6ige paremini iseloomustavat nende v2ljendit. Paljud inimesed kas t66tavad ca 70-80 h n2dalas v6i siis ei t66ta yldse ja elavad ainult abirahadest ning ei teegi suurt midagi.

K6ige halvemas olukorras on muidugi aborigeenid - neile on m22ratud suur hulk toetusi ja ka kindlaid ametikohti, a la bussijuht, samas neilt ei oodata yldsegi mitte n2iteks ylikooli astumist v6i keskkooligi l6petamist.. mis loob omamoodi tsykli. Nad saavad oma lihtt66 eest palga k2tte, joovad selle maha ning ongi kogu lugu. Kuskile ei reisi ega millestki midagi ei tea. Kannavad samasuguseid riideid, sest need on tasuta saadud. Aborigeen, kes sellest tsyklist v2lja tahab rabeleda, on ysna raskes olukorras.

Mystiline on see, et ka valgenahalised, kel on kauge sugulus aborigeenidega, saavad samuti toetustele kandideerida. Iga t66(v6i ka muu)ankeet, mida austraallane t2idab, sisaldab punkti, kus tuleb t2ita koht, kas oled aborigeeni juurtega. Kui oled, saad teatud soodustusi. Ka nt Trevor, kellega siin hanginud olen, on v2limuselt valge mis valge, aga kasutab 2ra aborigeenide abirahasid, sest a la ta vanaisa oli aborigeen...

Senikaua, kuni niimoodi siin inimestel vahet tehakse, ei saa asi minu arvates paremaks muutuda. V6rdsed 6igused ei ole kuskil silmapiiril paistmas. Kui soodustada j6udeelu sellises abirahasysteemis nagu siin on, siis muidugi on lihtne seda halvasti 2ra kasutada. 6ng, mitte kala!! T2iesti inimlik, et kui aborigeen, kes proovib kuhugi k6rgemale pyrgida, saab halvustava suhtumise osaliseks, siis ta pigem l66b k2ega ja elab nii nagu kogu ta suguv6sa..

Mis on v2ga kurb, sest loogiliselt v6ttes peaksid aborigeenid ise olema austraallased, mitte siia imporditud vangid ja muud vidinad.

Loodusega on lood ikka p2ris hullud, sest meeletu osa Austraaliast on totaalne k6rb. M6nede ennustuste kohaselt saab siin juba 10 aasta p2rast puhas vesi otsa. Dushiruumides ja mujal on sildid, et Austraalia kogeb praegu oma ajaloo suurimat p6uda ning palun olge veega kokkuhoidlikud. Majaomanikud -enamik austraallastest- v6ivad oma aedu kasta ainult yhel kindlal kuup2eval n2dalast, sest muidu saavad trahvi.

Unikaalsed taimed ja loomad on k6ikjal - k2in ja uurin kogu aeg, et mis kuramuse imelik jurakas siin maast v2lja kasvab v6i siis mitukymmend ainult Austraaliale omast looma-lindu siin ikka elab.

S66gi-toidutraditsioon on siin totaalne rahvaste mix. Muidugi leidub palju inglaslikku, aga k6igel on oma Austraalia konks juures. Samuti palju Aasia turge ja toidukette. Alkohoolsed joogid klubis, kus ma t66tan, on totaalselt teised kui Euroopas. Meeletult palju on igasuguseid sn2kibaare, austraallased on ylekaalult edestatud vaid ameeriklaste poolt... aga samuti ka igasuguseid health-bare, kus beibed k2ivad.

Inimesed on reeglina s6bralikud ja uudishimulikud, samas olen kohanud ka ysna palju karmi olekuga aussisid, kes v6tavad elu v2ga t6siselt ja eriti nalja ei m6ista. Palju on inimesi, kes pole elu sees teisel pool riikigi k2inud, ka minu hostelis peatub mitu aussie backpackerit, kes on esimest korda oma koduosariigist v2ljas.

Okei, tegelikult pean nyyd kohe praegu t66le minema, tark jutt t2naseks otsas.

intensiivaustraalia

2009-01-02T17:36:00.000-08:00

(kirjutasin paar p2eva tagasi siia pika jutu maha ja siis pani arvuti muidugi pange.)

Elu on j2tkuvalt intensiivne ja v2nge nagu kohalik j22kohv. Mis on muide v2ga hea.
Eelmisel n2dalal sain korraliku reality checki - JP, kelle vennaga pidin jahiga s6itma-sukelduma s6itma, kadus kuhugi lihtsalt 2ra ja saatis alles 6htul smsi, et sorri, mingid asjad tulid vahele. Samal p2eval juhtus veel: tele2 t6mbas mu eesti konto tyhjaks, sest olin unustanud oktoobrist saadik arveid maksta (A); palk restoranist ei tulnudki kohale, sest miski oli nende systeemis just minule palga maksmises rikki l2inud; restos tyhistati eelmisel n2dalal mu planeeritud 40 t66tunnist 31 (!!!); lisaks ostsin uue sim-kaardi ja teadsin, et saan oma vana numbri neile suunata, mis kunagi ei juhtunud ja p6hjustas PALJU probleeme. Lohutuseks vedas l2tlane mind mingite briti tyypidega randa. Mis oli mu k6ige hullem p2ev rannas ever, sest k6ik peale l2tlase konkreetselt t2iesti ignoreerisid mind, r22kisid naistest inetult taga ja lyrpisid oma krdi haisvat 6lut... tegin suht k2hku s22red ka, 6nneks l2tlane viskas mind autoga tagasi.

Aga siis oli k6ik j2lle ilus - l2ksin j2rgmine p2ev uuesti l2tlasega ja seekord normaalse briti tyybiga Cottesloe randa. M6nusalt soe vesi ja suuuured lained... m6tisklesin kyll selle yle, et miks rannavalve vees paadiga ringi tiirutab.. ja siis sain 6htul uudistest teada, et samas rannas oli 5-meetrine hai yhe snorgeldava mehe nahka pannud :P Haiparv on paari randa veel siin v2lja ilmunud. Mis on tegelikult v2ga haruldane - k6ik kinnitavad pidevalt, et siin on suht v6imatu hai poolt s66dud saada. Hmm.

Vana aasta 6htul olin t66l.. nii restos kui kohe p2rast seda 66klubivahetuses. Juba kluppi j6udes olin surnud nagu keedetud scallop. Kaanisin klaaside viisi cocat et mitte sinnasamasse ymber kukkuda. Aga siis tuli kuskilt `second wind` - ilmselt mu organismi viimased j6uvarud. Istusime staff (meeskonna) ruumis kui kuulsime, et klubis toimub aasta viimaste sekundite countdown - panime k6ik korraga jooksu, yks tyyp lendas kuhugi ymber - nii saabusid tema uue aasta esimesed sekundid - ja mina koperdasin metallsildi otsa teisel pool ust ja sain m6nusa sissel6ike t2pselt kell 00 01.

Aga p2rast klubi kinnipanekut istusime taas kogu meeskonnaga baaris, boss k2ristas jooke ja nalja sai ka. J6in k6igest 2 sambucca kokteili, aga kuna olin NIII v2sinud, olin juba purjus kui tinavile. Komberdasime mingi 7 paiku sealt minema, l2ksin hostelisse, kus pidu otse loomulikult alles kestis. Keegi toppis mulle pudeli veini pihku, mis sai miski 9 30ks otsa, siis l2ksin magama.

Pidin kell 13 30 t66l olema. Avasin silmad 15 30 ja olin ikka lakku t2is (sorri, ema :D) Pooletunnine dush ega miski ei aidanud... Tegin siiski oma parima n2o p2he ja roomasin, p2ikeseprillid ees, restorani kohale. Vuristasin hiigelpika vabanduseloo maha ja k6ik, mis bossilt vastuseks sain, oli `kui sa ei ilmu 1. jaanuaril t66le, siis sul pole enam t66d`. Nojah, nii mind siis vallandatigi :D Aga ma kahtlustan, et see oli neil puhas ettek22ne, et rahvast lahti saada - ilmselgelt oli meid seal liiga palju t66l, kui ma eelmine n2dal k6igest 9 tundi t66tada sain.

Komberdasin kuhugi v2rsket apelsinimahla ostma, siis helistas yks eesti kutt, kes paari p2eva eest mu hostelisse kolinud oli. Sain sellega kokku. Ta t66tab P6hja-Fremantleis yhes rannarestoranis. Lugu l6ppes sellega, et lendasin, siider n2pus, restosse uut t66d kysima. Ja saingi j2rgmiseks hommikuks omale t66 :D

Muidugi, selle asemel, et magama minna ja end ... yle pika aja v2lja puhata, otsustasin vastata teise kahe eestlase kutsele minna Perthi mingile eestlaste peole. M6eldud, tehtud. S6itsime rongiga kesklinna ning istusime miski 15pealise eestlaste gangiga Swani parki j6e 22rde palmide alla maha. Tore oli, polnud juba tykk aega viitsinud eestlastega suhelda enne seda.

Eile hommikul kobistasin 10ks t66le, v2sinud kui laip. Tulin tagasi hostelisse ja avastasin eest FILIPPO. Filippo on k6ige v2rdjam tyyp maailmast. Italiaano. Tol uue aasta esimesel hommikul kui t66lt tulin, varastas ta mu peast mu peaehte - mingi sule- ja muu krabinapundar, mille olin just see p2ev uue aasta puhuks ostnud - pani omale pyksi ja jooksis minema. Aus6na. Absoluutselt polnud naljakas muide. Pidin end pooleks vihastama, aga kuna ma olin juba niigi v2sinud, lykkasin sellega tegelemise edasi.

Niisiis... filippo vana v2rdjas, ennast t2is r6ve pidevalt juua t2is itaalia sitaratas, seisab k66gis, mina l2hen juurde, ytlen, et anna mulle 15 dollarit - raha, mis peaehe maksis, filippo saadab mu lihtsalt pikalt, ei vabanda ka ega midagi, tema samasugune italiaanost s6ber ytleb mulle lihtsalt, et `be quiet` ja teeb 2hvardavat n2gu. No muidugi ei saanud ma seda asja sinnapaika j2tta, varastasin Filippo toidukoti ja jooksin alla receptionisse - sorri, lihtsalt EI j22nud muud yle kui kitse panna, sest ma olin lihtsalt nii kuradi kuri et see t6bras isegi vabandada ei viitsinud - ja nii sain l6puks oma raha, vabandust muidugi mitte. Hiljem oleksin teise italiaanoga t6esti peaaegu kaklema l2inud, sest nad olid ikka veel k66gis, r22kisid k6va h22lega mind taga - midagi ma ikka itaalia keelest m6ikan!!!! ja teistele pealtvaatajatele ajasid mingit t2ielikku sogajuttu. 6nneks l2tlane, vana kapp ise :P, tiris nad kuhugi eemale.

Mmmm.. vot selline elu siis :D Aga enamus ajast olen j2tkuvalt t2iesti ylimalt 6nnelik siin ja hindan iga viimast kui p2ikesekiirt ja toredat inimest, keda kohtan. Rand, t66, sushi, filmid hostelis, s6brad, kord n2dalas purju juua ja jamadesse sattuda... :) Hostelieluga olen juba nii 2ra harjunud, et ma polegi enam korteri otsimisega viitsinud vaeva n2ha. Kolisin uude tuppa ka, kus ainult (:D) 8 inimest. Mhmm kuigi yleeile ilmusid vanad s6brad bed bugsid kuskilt v2lja.. taas sain veeta 66 teleka ees magades. Aga kolmap2eval kolin tydrukute majaossa, seal ainult 4 inimest yhes toas, p2ris paradiis.

Ahjaa, mingi p2ev k2isin Trevoriga offroadi s6itmas tsikliga. Mina muidugi tagaistmel, loll nagu ma olen, ei ole ma suurt oma Sumatra motika6nnetusest midagi 6ppinud :D Isegi jalatugesid polnud tagaistuja jaoks ja ratas oli nii suur, et mul ei ulatunud isegi jalad maha. Aga k6ik l2ks h2sti, eriti tore oli tegelikult, austraalia offroadi maastik on ikka t2iesti miskit muud kui kuskil mujal n2inud-kuulnud olen. Trevor on tore, aga vahel kuramuse tyytu, sest tahab mind KOGU aeg kuhugi viia ja tagasi tuua eriti ei taha :D

Piltidega on j2tkuvalt lugu nii, et panen need mingi p2ev siis yles, kui netipunkti ennast l6puks vean, sest siin (hostelis) ei saa pilte uploadida. Panen facebooki pildid siia nendele, kes facebookis pole :)

rannailmaj6ulud

2008-12-26T00:22:00.000-08:00

J6ulud Austraalias on ikka p2ris imelik aeg. Igal pool lastakse j6ululaule a la white christmas ja siis samal ajal on 30 C sooja ja enamus rahvast istub rannas. T2histatakse peamiselt 25. dets, aga enamus inimesi paneb lihtsalt pidu alates 24. detsembrist. J6ulu6htul l2hevad k6ik v2lja, klubisse v6i pubisse.

J6uluhommikus66k on shampus ja praemuna :D

24. dets olin mina t66l, nii restoranis kui klubis. P2rast klubi sulgemist kell 3 oli meil staff party, mis t2hendas seda, et boss, maailma parim kokteilimeister, laskis oma v6imetel s2rada. Kingituse sain kaa, kokteilivalmistamise raamatu ja sprayp2evituse kinkekaardi. J6udsin tagasi hostelisse millalgi p2rast 5 ja siin otse loomulikult pidu j2tkus.

Yhes6naga 2rkasin j2rgmine p2ev kell 3 yles ja olin ikka veel purjus. Traditsioonilise j6uluhommikus66gi asemel konsumeerisin kaks klaasi tekiilat, jiihaa :D
Ja siis, yllatus-yllatus, sain kokku tollesama Perthist p2rit backpackeriga, keda olin myncheni lennujaamas kohanud ja Bangkokis koos ringi trippinud. Nii naljakas, kutt polnud sellest ajast saadik habet ajanud, n2gi p2ris j6uluvana moodi v2lja :P:P
Homme viib ta mu v6ib-olla oma venna jahiga s6itma ja sukelduma-snorgeldama, jee! Loodan, saan minna.

T2na olen kah t66l igal pool, varsti restosse, siis tunniajane paus ja siis klubisse.

Olen rahul. M6lemas t66kohas k6ik sujub, rahvas on j2tkuvalt lahe ja mul on naeratus n2ol. Kahjuks pean ka aastavahetusel t66l olema, mis on nati jama, aga noh, 2kki on tore, krt seda teab.

Pilte ei saa ma j2llegi siin yles panna, panen siis, kui netikohvikusse l2hen millalgi.

Bed & Job bugs

2008-12-17T00:44:00.001-08:00

-Yleeilsed pildid.

Jube hea uudis on see, et kalarestos l2ks h2sti ja olen juba palgatud.

Jube uudis on see, et mul on lutikad :S

Teistsugused kui need, mida lgp ema Rita kirjeldas, aga t6lkevaste on ikkagi lutikad.

Elagu hostelid!! oehh.. k2rnas nagu konn. T2na hommikul sain need. Kogu voodi ja ymbritsev l2ks pesemisele-desinfitseerimisele. Kardinate sees oli neid ka :S

Kusjuures ma kahtlustan, et sain need kas eelmisest hostelist, sest seal oli ikka p2ris r2pane ja bed bugsid v6ivad vabalt paar p2eva niisama sinuga kaasas h2ngida ja alles siis sind degusteerima hakata; v6i tolle aussie k2est, kelle varvas rulaga pooleks s6ideti, sest laenasin yleeile tema kampsunit, et 66sel randa kooserdama minna. Ning mulle meenub, et n2gin ta nahal kahtlasi punne!!!!! kurat ja p6rgu, kratsi v6i surnuks. Hahaa, muide, seesama aussie, ta sai j6hkra p2ikesep6letuse kunagi ja selel tagaj2rjel hakkas ta nina peal mingi kasvajapunn end aretama ja see l6igati v2lja ja ta pidi p2rast seda 7 aastat mytsi kandma!! St mitte p2ikest saama. Haaaah. Iga kolmas aussie saab nahav2hi, jehuu.

Aga hea kylg asja juures on see, et k6ik mu r2pased riided pesti tasuta puhtaks :D Olingi t2naseks pesupesemise p2eva planeerinud, v2ga mugav, et ei pidanud ise sellega vaeva n2gema ega maksma ka.

Ning ka hea kylg tolles ylbikute restoranis proovip2eval olemises - sain 100 dollarit palka oma 6 tunni eest! Poleks uskunudki, arvasin, et hea, kui 50ki saan.

Elagu Freo!

2008-12-15T00:23:00.000-08:00

Fremantle on eriti chill koht, kus elada ja myrada.
Eile k2isin paari jorsiga (aussie, britt ja taiwanlane) rannas. K6ik oli tore, kuni otsustasime 2ra minna. K6igepealt saime r6veda kakluse pealtvaatajateks, kusjuures otseloomulikult tormas k6ik rahvas nagu yks mees v2rsket verd ja m2ratsemist kohe vaatama.. mitte ei saa sellest fenomenist aru.

Siis m6tlesime pubisse minna. Kuna tegu oli rannarajooniga, siis ei olnud ma muidugi passi kaasa v6tnud. Ja uskumatu, mind ei lastud pubisse sisse p6hjendusega, et ma n2en v2lja alla 25 :S Mism6ttes, ka Austraalias on pubisse sisenemine keelatud alla 18le! Ehk siis neile, kes n2evad v2lja nooremad kui 18, mitte nooremad kui 25.

Misiganes. Lasime sealt vihastena jalga ja hakkasime tagasi linna minema. Paari meetri kaugusel pubist j2ime rula alla. Aus6na. Aussie varbakyys pooleks ja r2me vereloik taga. Mingid hiina pliksid l2ksid m66da ja ehmatasid poolsurnuks, andsid vett vaese poisi varba loputamiseks ja mina ohverdasin oma peapaela, sidusime varba kinni sellega. Sest k6ik ymbritsevad politseinikud jms vellod, kel esmaabikomplekt v6iks olla, olid t2navakaklusega h6ivatud.

L2ksime rongijaama ja seal oli 5 kutti loomapeadega stringides, j6ulumytsid peas ja `extinction sucks` (v2ljasuremine imeb) kirjaga s2rgid seljas. No t2iesti hysteeriliselt naljakad n2gid v2lja! Kuramuse kahju, et see arvuti ei lase pilte downloadida.

Rongi ryystas oma 30pealine pubekatekari, kellest yhel oli synna. Panid pidu nii mis kole, tegid tsirkust ja muid asju, ehmatasid piletikontrol6rid 2ra :D need kontrollisid parasjagu pileteid, kui see kari sisse lendas, kontrol6rid panid teisele poole rongi ajama.

T66tan praegu yhes 66klubis baarileti taga. T66 on kuradima tore, sest kaast66tajad on v2ga muhedad ja boss on ka kift. Ainuke h2da selles, et klubi on avatud ainult 4 66d n2dalas ja alguses ei saa ma t2iskohaga seal veel t66tada, kuna vana meeskond on veel k6ik alles. Niisiis vajan praegu h2dasti veel yht t66kohta. K2isin t2na j2lle doorknockimas - pubidesse/restodesse oma cv-d laiali jagamas. Ja yhes kohas l2kski kohe 6nneks - homme olen seal proovip2eval.

Nabar6nga l6hkusin 2ra :D

Where on Earth is Perth?

2008-12-11T16:47:00.000-08:00

Perth (1,5 milj inimest) on tore. Perth on ilus, puhas ja huvitav. Pilvel6hkujad ja v2iksed majad m6lemad. Perthis on v6imalik igasuguseid asju teha, matkata ja loomaaias k2ia, siin on mitu randa, palju h2id restorane ja mitmeid kohti, kuhu saab alati minna.

KUI RAHA ON!!

Sest t66 leidmine praegusel j6uluperioodil pole Perthis yldsegi mitte kerge. Enamus ajutisi t66kohti - mida mina ju otsingi, ei kavatse siia kauemaks kui paariks kuuks j22da - on h6ivatud j6uluvaheajal olevate tudengite poolt ja nendele oleks pidanud kandideerima kaks n2dalat tagasi. Ajal, kui mina Narembeenis 6lleklaase t2itsin.

Lisaks saabub siia iga p2ev sadu uusi backpackereid, kes k6ik loodavad j6ulud ning aastavahetuse siin veeta ja loomulikult kohest t66d leida.

Sajad l2hevad minema ka, sest avastavad, kui keeruline v6ib see olla, v6rreldes situatsiooniga outbackides.

Kogu selle porno valguses polegi minu situatsioon v6ib-olla nii hull. T2na 6htul l2hen yhte 66klubisse baarit2di ametit proovima. Boss ytles, et kui t66 mulle meeldib, on see ilmselt ka minu, mida oli kyll p2ris hea kuulda, sest see klubi pidi olema Fremantle`i (Perthi jazzi-ranna-noorterajoon, ajalooline ka) parim. Hea meelega elaks ja t66taks Freos. Kuigi alguses saaksin ma ilmselt ainult 15 h n2dalas selles klubis t66tada, sest p6hirahvas lahkub n2dala-paari p2rast, kui saaks juba 30 h ja nii teha.

Eile tegin t2ispika proovip2eva yhes fancys Itaalia restos, samuti Freos. Nii ylbeid kaast66tajaid pole mul veel olnud au kohata. Midagi kysid, siis tavaliselt nad lihtsalt ei vasta, v6i siis n2hvavad. Ennast t2is snoobid. Palk on ka keff, syya ei anta ja n6udmised ranged. Ma ei saa aru, kuidas nii uhke koht saab nii ylbeid troppe palgata. Jalgadel on seitse villi, sest pidin resto jaoks tobedad igavad mustad nahast kingad ostma, mis t2iesti katki kraapisid mu.

Aga siiski, no worries! No worries on austraallaste p6hilause. Kyll k6ik korda saab. V6i no kui ei saa, mis siis ikka :D

Eestlasi on siin suht lihtne kohata, agentuurides-hostelites satun ikka aeg-ajalt m6ne otsa. Enamus ei suuda siin t66d leida, enamusel pole inglise keel piisavalt hea et nt ettekandjana t66tada.
Igasuguseid teisi mudilasi kohtab ka. Lugematutes hordides kilisid, iirlasi, kiivisid ja sakslasi. Tervelt pool kesklinnast on t2is iiiiigasuguseid erinevaid aasia s66gikohti. Tegelikult leidsin t2iesti kesklinnast k6ige odavama sushikoha, mida elus n2inud olen - terve komplekt v2rsket ja v2ga head sushit maksab 3.50 dollarit ehk 30 krooni.

Olen nyydseks elanud juba neljas Perthi hostelis. K6ige jubedamast panin pildi ka siia. 20-kohaline tydrukute hostel, haisev, yleni kola t2is ja 99% pilusilmad. Kusjuures maksab sama palju, kui normaalne backpackerikoht. Selles hostelis oli mitu piffi elanud juba 2-3 kuud, no ei suuda ma lahti hammustada, kuidas. Hostelielu on kuramuse v2sitav, sest ega naljalt 66siti magada ei saa - alati tuleb keegi tuppa, l2heb peldikusse v6i paneb ukse-akna taga pidu.

Muide, p2ike on siin 22rmiselt intensiivne, sest osoon L22ne-Austraalia kohal on v2ga h6re. Randades t6useb praegusel aastaajal (suvel niisiis :D) l6una ajal tugev tuul, mis k6rvetab naha maha. Tuul, mille sees olles tundub, et m6nus jahutav briis, aga tegelikult kannab tohutut hulka uv kiirgust.

Perthis paistab p2ike iga p2ev keskmiselt 8 tundi - ja see on t2iesti tasuta.

Annetused teretulnud, enne kui randa elama kolin (p.s. p2ikesekaitsekreem on otsas ja see on neetult kallis, sest n6rk faktor siin ei toimi):

Jana Tamm, SEB, 10010358552015 :D:D

Tagasi Perthis

2008-12-05T02:47:00.000-08:00

Hehehee, Narembeeni lugu l6ppes kyll kummaliselt.
L2ksin bossiga kolmap2eva 6htul tylli, sest ta ei tahtnud yhelegi mu kysimusele vastata, mis mu palgasse ja t66tundidesse puutus. P6him6tteliselt oli asi tasuta yletundide tegemises, millest ma kategooriliselt keeldusin.
6nneks ma see 6htu ei t66tanud, l2ksin arutasin rahvaga asja ja otsustasin, et otsustan oma otsuse j2rgmisel hommikul. Otsustasin laup2eval 2ra minna.

Tahtsin enne bossile ytlemist aint oma agendile helistada ja n6u kysida ning netti minna ja vaadata praegusi t66pakkumisi. Kysisin netikohast, et kuna lasen ilmselt laup2eval jalga, et kas saan paar tundi netti kasutada tavap2rase poole tunni asemel, nad muidugi lubasid ja kysisid p6hjust, et miks 2ra l2hen. Vastasin ausalt, et boss on kahtlane, liiga tujukas jne.

Istusin arvuti taha maha - ja kes sealt tuleb?! Boss. Kuulas pealt.

Heheheheee... l2ksin tagasi baari, et temaga r22kida, aga ta oli nii solvunud, et olin internetiplikadele enne temaga r22kimist 6elnud, et 2ra l2hen, et olin p2evapealt lahti lastud. Mitte isegi p2evapealt, k2skis kohe jalga lasta. Maksis tehtud tundide pealt palga v2lja ja lahutas sellest 110 dollarit - vahendustasu agentuurile minu v2rbamise eest!!!!!!!! tasu, mida ma absoluutselt 100% tean, ei pea mitte MINA vaid TEMA maksma - ning ytles et tunni aja p2rast v6i miskit tuleb buss mis viib Perthi poole.

Yritasin oma argumenti talle selgeks teha, et ma pole agentuuri tasu enda palgast n6us maksma jnejen, se ei teinud teist n2gugi ja ylbitses-tujutses. Jeesus, ta on 30, aga sada korda tujukam kui mina!!! see juba on midagi... fuihh

nojah, pakkisin siis oma kodinad kokku ja l2ksin v2lja. Ja ootasin, millal boss baarist 2ra l2heb. JA l2ksin sisse ja v6tsin ise kassast oma 110 dollarit! oli see 6ige v6i mitte, see raha oli igatahes minu oma! ning teine ettekandja n2gi, et ma selle v6tsin, ytlesin talle et 6elgu sellele kuramuse jobule, et mina oma palgast tema v2rke ei maksa, tegin niigi 10 p2eva t66d niiet higibverdpisaraidjaalkoholi pritsis.

bussi ei tulnud.

buss tuleb ainult neljap2eviti.

oli kyll neljap2ev...

aga selleks ,et buss neljap2evalgi tuleks, peab pileti ette tellima, muidu buss l2heb otseteed kaudu Narembeenist m66da.

Tagasi baari n6u kysima minna ma ei julgenud, kuna ei tahtnud ylemustropp Stevei p2rast kassast OMA palga n2ppamist n2ha, niisiis l2ksin bensukasse peitu. Yks keskealine paar oli n6us mind Merredini (70 km Narembeenist) viima, bensukat2di ytles, et Merredinist l2heb kogu aeg ronge ja busse Perthi ja kell oli alles 2 p2eval.

Viisid mu Merredini ja postitasid turistiinfoabiletti maha. Siis sain muidugi teada, et j2rgmine transavahend Perthi l2heb alles j2rgmisel hommikul ja ostsin rongipileti.

66bisin karavanipargis (autosuvila) :D:D:D mis oli kusjuures p2ris lahe! Mingis vana treileri taolises asjanduses oli 6 nari, telku ja ainult mina. V2ljas oli bassein, papagoid ja K2NGURUD!! kaks tykki. n2gin neid siis , kui parajasti bassu 22res p2evitades korra silmad lahti tegin ja ehmatasin ikka korralikult, sest need olid p2ris l2hedal. Vestid seljas.

6htul tuli yks tydruk mu ukse peale koputama ja ytles, et yks vanapaar l2heb j2rgmisel hommikul Perthi, saaksid mulle kyyti anda. No a ma tola olin rongipileti juba 2ra ostnud, niiet keeldusin.

Ja siis j2rgmisel hommikul olid nad mu uksetagusele toolile j2tnud kaks v2ikest kardinakoaalat :D panin k2ekoti kylge.

Nyyd olen j2lle Perthis, uue t66 otsingul.

Narembeen, Austraalia

2008-12-01T16:53:00.000-08:00

T66, t66 ja veelkord t66!

Iga p2ev kylastavad baari samad n2od ja tahavad alati sama jooki. 90% 6lut. Enamus neist vanad p2ssid. Ronivad sisse ja istutavad end baaripukile tundideks maha. Alati tutvustavad ennast ja n6uavad minu l2himinevikuga tutvumist. Kui ytlen, et olen Estoniast, on p6hinali, et ahaaa, Westoniast! - Westonia on mingi pisike kolgas siit miski 100 km kaugusel.

Osad haisevad ka. Penskarid, kes elavad sotsiaaltoetustest, jaksavad ikka endale p2evas 50 dollari eest 6lut n6uda.

Kui klaas tyhi, pean ise teadma, et nad tahavad veel. L6petades panevad klaasi kummuli maha, see on m2rk sellest, et nad lasevad jalga. Seet6ttu on baarilett alati joogiplekke t2is, sest ega nad p2ris tyhjaks oma drinkse kunagi juua ei viitsi.

Viimasel ajal h2daldavad k6ik farmerid ilma yle, kuna suvi on siin ikka mitu n2dalat hiljaks j22nud ja seet6ttu on p6llud ka prses, saavad v2hem raha ja vilja kvaliteet on langenud. Paar p2eva tagasi tuli siin rahet, ma magasin sellel ajal, aga mitu farmerit k2ivad sellestsaadik ringi fotodega oma viljap6ldudest ja kurdavad, kui jube k6ik on.

Optimistid.

Pyhap2eviti m2ngivad k6ik aussied kas kriketit v6i tennist ja p2rast tulevad meie pubisse toitu kaasa tellima.

P2eval linna peal ringi jalutades on tunne nagu halvas Texase filmis, t2navad on inimtyhjad ja ainult kotkaste kisa kostab. V6i noh, muude lindude. Kohalikud varesed v6i kaarnad vms teevad t2iesti peletise h22lt - midagi lamba m22gimise ja lapse vingumise vahepealsed, suht 6udne.

Siis elavat siin kuhjade viisi 2mblikke, suur osa neist myrgised. Osad taldrikusuurused. Elavad maa all ja teevad l6kse. Ma pole 6nneks veel yhtegi n2inud, aga peaksin endale kylge harjutama kombe iga kord midagi selga-jalga pannes asju raputama, sest nad v6ivad vabalt kuskil kossi sees redutada.

Hahaa, kuna l6hkusin oma viimased pl2tud ka 2ra ja ketsid on r2balaiks matkatud, pidin siitsamast uued pl2tud ostma. Suured nagu lumereketid, aga ainsad, mis v2hegi mu jalanumbrile vastasid. K6ik panevad t2hele, et oooo, sul on aussie thongid jalas! osad naeravad ka :D mul savi, parem kui paljajalu v6i kummikottades, mida enamus rahvast vist kannab.

Samas on siin raha s22stmise eesm2rgil ikka t2iesti ideaalne t66tada, sest raha pole t6epoolest mitte millegi peale raisata!

Narembeen, Austraalia

2008-11-25T17:58:00.000-08:00

Eelmisel neljap2eval maandusin Perthis, L22ne-Austraalia pealinnas. Lend hilines 3 tundi, sest Austraalia p6hjarannikul oli meeletu torm. Kompensatsiooniks pakuti meile Lumpuri lennujaamas burksi ja kohvi. Ja ma j6in terve topsi kohvi 2ra :S Ei teagi, mida nyyd endast arvata, sest p2ris hea oli. (tavaliselt ma ei joo kohvi, kohe mitte kunagi tegelikult)

Esimesed muljed Austraaliast oli palju lillade 6itega puid, hirrrrrmus palju k2rbseid, kes pidevalt kylge kleepuvad, pole kuskil sellised jobusid n2inud; totaalne vaikus, v2iksed chillid majad ja kylm, brrrr kui kylm, k6igest 20-23 C p2eval ja 66sel 12-13 C .... mulle, kes ma tulin Aasia troopilisest kuumusest, oli see ikka totaalne shokk!

Aga k6ige suurem shokk oli hindade n2gemine. K6ik on lihtsalt t2iesti uskumatult kallis. Taaskord eriti mulle, kes ma olin harjunud Aasias dollari eest suure kuhja toitu saama. Siin maksab suvaline l6una 20 dollarit miinimum ja see on tehtud kylmutatud asjadest, st mitte kvaliteetne.

Seet6ttu oli mu esimeseks mureks raha. Ja nii ma siia sattusingi. Juba j2rgmisel p2eval p2rast Perthi saabumist leidsin omale t66. Esialgu saadeti mind Tamminisse, 180 km Perhist sisemaa poole. Tammin on selline pommiauk nagu 6udusfilmides kohata v6ib. 400 elanikku, yksainus pubi, seegi avati kuu aega tagasi ja seal ma ka t66tasin ja 1 pood. Palju aborigeenjoodikuid, v2he noori ja mitte yhtegi vallalist naist. Mis vastab ilmselt kysimusele, miks just tydrukuid countrypubidesse t66le otsitakse.

Tegin baarit66d, pidin tegema ka k66git6id ja korra ka hotelli tube koristama. Hahaa, hotell on vist vale s6na.... aga palk on 400 dollarit n2dalas ja elamine + s66k on tasuta.

Nyyd olen Nimerbeenis, sest siin on mul oma tuba ja midagi koristama ei pea (ilmselt kyll vist baari, aga v2hemalt mitte ylej22nud hotelli v6i, jumal t2natud, n6usid pesema ka mitte). Kuigi saabudes, nyydseks 2 tunni eest, pidin kohe alksikaste tassima. Poolteist tundi ja need on kuramuse rasked. Vinguda ei julgenud, enne esimest palgap2eva ei vingu ka (sest siis avaneb mul esimene v6imalus otsida t66d teise kohta, kus on vahest normaalsem ylemus jne, see selleks praeguseks).

Olen miskip2rast kogu aeg arvanud, et Austraalia on jube arenenud maa.... vale puha! Minu t66kohtadesse ei s6ida yhtegi bussi, vaid rong, mis j22b pidevalt hiljaks ja on sama aeglane kui vanaaegne Tallinn-Tartu; austraalia pesumasinad on suutelised pesu "pesema" vaid kylma veega ja lihtsalt keerutavad seda ringi, mis t2hendab seda, et ykski plekk v2lja ei l2he ja masin ainult loputab, rahvas k2ib seep2rast pidevalt tumepruunide "valgete" sokkidega; telekad on pisikesed ja n2itavad ainult paari kanalit sest digibox on veel liiga uus n2htus; telefonilevi on 22rmiselt piiratud ja paljudes kohtades pole seda yldse; jnejnejne. Austraalia on meeletult suur, aga siin elab k6igest 22 miljonit inimest ning 20% neist on farmerid.

Farmerid ongi p6hirahvas, kes siinsetes countrypubides k2ivad. Paljud neist teevad seda iga p2ev. Istuvad tundide kaupa baarileti taga ja kaanivad 6lut. Kohvi ega teed ei vaevu vist ykski countrypub siin serveerima, 6llekraanist ja valmistehtud purgikoksidest piisab kyll.

Aborigeenide inglise keele aktsent on oiiiiiiiiii kui neetud hirmus! Yhtegi s6na v2lja ei h22ldata ja iga teise h22liku neelavad nad kah alla. Proovi siis aru saada, mis marki jooki tahetakse! A no kyll ma arenen. Arendan neid ka. Enamus neist joovad kogu oma raha maha, neil pole raha, et endale riideid osta ja seet6ttu k2ivad nad k6ik yhtemoodi riides sest saavad need kuskilt tasuta kohast riigi poolt.

Perth oli yleni j6ulukaunistusi t2is ja poodides tuli j6ulumussi, p2ris naljakas, v2ljas siiski yle 20 C sooja. Kuigi peaks olema v2hemalt 30, see aasta on suvi siin t2iega hiljaks j22nud. Grr.

T2na hommikul l6hkusin oma pl2tud 2ra. Jah, j2lle. See oli kolmas paar. Aga taldadesse olid augud niikuinii sisse kulunud suurest ringijooksmisest.

Mis minuga toimub?!

Vombatitest pole haisugi, kyll olen palju jutte kuulnud k2ngurutest ja nende trikkidest, pole veel p6llule neid vaatama j6udnud siiski.

Klassikaline: nett maksab kyll 7 dollarit tund, aga on nii aeglane, et pilte j2lle yles panna ei saa.

Tagasi Malaisias

2008-11-18T19:55:00.000-08:00

Ohjuudas, Toba oli ikka tore.

Kohtusin neljap2eval Sethiga Floridast, kellega eilseni siis koos h2ngisin. Ronisime m66da j2rsku, vihmaj2rgselt libedat ja kitsast rada m66da kose juurde dushi v6tma, tegime rolleriga poolele saarele tiiru peale, j6ime tuakit ja s6itsime rendipaadiga maailma k6ige 2gedama kose juurde ronima.

See oli ikka t2iesti hull kosk, sest 66 l2bi oli padukat tulnud ja voog oli MEELETULT tugev. Vesi maandus otse vette, kalad hyppasid ka alla sealt otsast. Vesi oli kakao v2rvi, sest nii palju mulda lendas kaasa. Niisiis pidime paadist vette hyppama, et kose juurde ujuda - trotsides v2ga tugevat vastuvoolu. Kose juures oli isegi hingata raske, sest see oli nii tugev. See-eest oli tagasi paati v2ga lihtne ujuda, vesi lihtsalt kandis sinna.

Kohalike pulmi n2gime ka, mehed ja naised istusid eraldi, k6ik s2ravates riietes. Avastasin, kuidas Tobast kala pyytakse: neid jahitakse odaga! V2ga naljakas vaatepilt, kuidas v2ike murjam istub oma kanuus v6i kalda peal ja kala suunas oda tulistab.

Veel tegin natuke turistiasju ka: vaatasin bataki rahvustantse ja -laule. Tantsud olid t2iesti ideaalsed Sumatra kuuma ilma jaoks, keegi miskit ei liigutanud, ainult k2si ja pead natuke.

Samosiri saarel elavad maailma k6ige l2rmakamad konnad. Kui vihma sadas, siis need r66kisid nii k6vasti, et r22kida oli raske.

Seth on t2iesti haige mees, teeb haigeid asju ja toob mulle (peaaegu) halba 6nne. Reedel tegi ta koos minuga mootorratta6nnetuse, libisesime m66da libedat kakast asfalti, sain kena suure sinika ning infektsiooniga varba ja p6lve. Seth, vana tont, sai ainult minikriimustuse!

J2rgmisel p2eval kukkusin tema toa r6dult alla. Uus sinikas. Umbes pool minutit ei saaud hingata ka.

Ja siis pyhap2eval r22kisin temaga juttu ja kukkusin tooliga mingi 22re otsast alla. Muhk.

Yhes6naga hea, et minema sain :D Oli tore, aga tahtsin hirmsasti elusalt Austraaliasse j6uda.

J2rgnesid uued seiklused: infektsioon l2ks hullemaks ja pidin kogu oma j2relej22nud raha Samosiri haiglasse maha matma. Seth andis mulle praamiraha tagasi mandrile, kus teadsin olevat pangaautomaadi.

Pangaautomaadis oli raha otsas. Ja mina kinni Parapatis, j2rgmine linn pangaautomaadiga oli tunni aja kaugusel vales suunas ja mul oli KIIRE, sest viimane buss tagasi Medani l2ks kell 4. Nutsin ja karjusin nagu ikka kui k6ik pahasti on ja suutsin yhe toreda vuntsbussijuhi 2ra r22kida, et ta mu tasuta Medani viiks. P2ris tasuta l6una sain ka :P

Yhe bussiistme all oli kaks kinniseotud kana, kes muidu olid t2iesti vait, aga kui nad kurvis bussitrepist alla kukkusid, tegid p6rgul2rmi.

Ning eile tulin kurikuulsa Medan-Penang praamiga tagasi Malaisiasse. See on seesama pisike praam, mis iga kuu tolles avameres 2ra upub ja maailma hirmsamat merehaigust tekitab.

No ja mitte kui midagi, v2iksemad lained kui Tallinn-Helsingi liinil! Sain 6tunnise 6udusfilmimaratoni osaliseks. Praam oli kinnine, st polnud m6eldud v2ljas olemiseks, seet6ttu k2isid k6ik avariiv2ljap22su kaudu katusel suitsu tegemas. Sest indoneeslased 6 tundi ilma suitsuta kyll 2ra ei elaks!!

Istun j2lle Penangis, elu on lill, isegi katkise jalaga. Kohevarsti p6rutan tagasi Kuala Lumpurisse ja 6htul lendan Austraaliasse. Ainult kets on katki rsk, uusi vaja.

Danau Toba, Sumatra

2008-11-12T02:30:00.000-08:00

Toba j2rv ja Samosiri saar selle keskel on j2tkuvalt superlahe! Imeilus, m2gine, roheline, lilleline.
Igal hommikul pesevad kohalikud (bataki rahvas) j2rves oma pesu ja 6htuti iseennast. 6nneks on j2rv j2tkuvalt puhas ja l2bipaistev. Keset j2rve paterdavad kitsad yhekalamehekanuud. T2na sadamas n2gin v2ikest poissi snorgeldamismaskiga, kes vee all v6rguga kala pyydis.

Eile p2eval kruiisisin m66da saart ringi, kohtasin sadu pyhvleid ja kanu, need siin igal pool ja jooksevad pidevalt ringi, seet6ttu on kanaliha kuradi kondine ka.
Ja 6htul tegin tutvust kohaliku palmiveiniga nimega kuta, t2iesti piimjas jook, u 12% . Seda valmistatakse spetspalmi 6itest ja ilma yhegi lisaaineta. Ning mida rohkem juua, seda paremaks maitse muutub, alguses oli ikka p2ris jube. Kuskil olevat ka kookosek2rakas, aga see pidavat hirmus kange ja jube jook olema ning paraja peavalu tekitama.
Narkoseened kasvavad siin pyhvlisita sees ja pyhvleid on siin PALJU.

Kohalikud on naljakad, igayks m2ngib kitarri ja r22gib samasugust juttu. Erinevalt meie kultuurist ei ole nende laulud imalad armastuselood, vaid 6petavad n2iteks olema tolerantne ja mitte vihastama. Ausalt 6eldes ma ei kujuta vihast bataklast ettegi.

K6ik koolilapsed kannavad koolivormi ja kiljuvad pidevalt. Enamus rahvast vahib niisama, telekat v6i t2navat, keegi midagi teha ei viitsi. K6ikide kohvikute tuled p6levad, aga tavaliselt kedagi sees ei ole, no otsi kohta kus sa saad. Syya v6i miskit.

Rohelist teed pole ma siin kuskil kohanud, valida on kas ingveri- v6i sidrunheinatee vahel, mis on naturaalne v6i siis must tee (lipton) piimaga. Aga piima asemel on u veerand tassi kondenspiima. P2ris huvitav, proovige ka! :P

Inglise keel on k6igil koolis kohustuslik, aga keegi 6ppida ei viitsi. Seet6ttu on saar t2is tavaliselt tegevusetuid turistikytte, noori poisse, kes proovivad oma v2rke reklaamida. Eriti ei koti, kui aus olla.

Kusjuures siinkandis kasvab mitukymmend erinevat mangosorti ja v2hemalt 60 erinevat banaanisorti, enamus on v2iksed, n2tsked ja magusad, aga on ka oranze ja igast kahtlast v2rvi banaane, osa neist on s66davad alles p2rast kypsetamist. Tavaliselt proovin k6ike, mis ette j22b, uudishimulik nagu ma olen.

Samosiri elu on nii rahulik ja m6nus, et oleks siin vabalt veel kuu aega. Aedu kaunistavad tyhjad munakoored (pildi peal yhe agaavi otsas), naljatilgad.

Lake Toba, Sumatra, Indonesia

2008-11-09T22:30:00.000-08:00

Bukit Lawangis, dzunglikylas, polnud internetti, seet6ttu pole ka kirjutanud. V6i noh, koht, kus internet peaks olema, oli olemas, aga internetti ikkagi ei olnud.

K2isin l6puks ometi 2ra oma kauaoodatud junglimatkal! Koos kahe hollandi tydruku ja kohaliku giidiga, giid oli kohustuslik. Ja imelik. Tegi oma dzunglinalju. Teekond oli v2gav2ga raske, enamus ajast tuli yles- v6i allam2kke ronida. M66da megasuuri puujuuri ja muda, sest see oli vihmamets ning teenis korralikult oma nime v2lja, vihma ja muda oli ikka kuhjaga. Matkasime umbes 4ni 6htul, siis j6udsime laagrisse.

Ja n2gin kolme orangutani!! Orang-utan, t6lkes metsa-inimene, on yks v2hestest inimahvidest sellel planeedil. Ta elab peale Sumatra veel ainult Borneol (Kalimantanil malai keeles, saar on jagatud Indoneesia ja Malaisia vahel), niisiis oli see t2iesti ainulaadne v6imalus. Orangutanid on laisad ja aeglased, enamus ajast k66luvad niisama puu otsas. Taman Leuseri rahvuspark tegeleb nende rehabiliteerimisega ja liigi s2ilitamisega, osad orangutangid suudavad vaid kohalike rangerite poolt antud banaanidest veel elada, sest ei saa dzunglis ise hakkama.

Me n2gime nn poolmetsikuid orangutane. Esimene neist, nimi oli Sandra, j2litas meid umbes tund aega, hyppas puu otsast puu otsa ja uuris, kuhu me l2heme. Kui tegime puhkepeatuse mingi puujuure otsas, tuli ta ka puu otsast alla ja uuris meid. M6ned orangutanid on ohtlikud, sest v6ivad kurjaks saada ja inimesi rynnata, eriti pakuvad neile huvi turistide seljakotid, sest seal v6ib ju toitu sees olla. Meie giid suutis 6nneks sellist olukorda v2ltida. Aga vahetu kohtumine selle suure oranzi elukaga oli kyll kordumatu elamus.

Lisaks elab Taman Leuseris veel 3 sorti inimahve (apes), gibbonid, gorillad ja miski veel. Ning 4 sorti ahve (monkeys): Thomas Leafi ahv, keda me ka n2gime, sinisev6itu pika sabaga murjam, pikasabaline makaak, lyhisabaline makaak ja seasabaga makaak.

Paabulinde n2gime ka! Ma isegi ei teadnud, et nad vihmametsas elavad. Tegid hirmus k6va kisa ja siis me hiilisime neile l2hemale, oli isane ja emane. Saba lahti ei rullinud, lohistasid niisama j2rel.

P2ris paljud sumatralased s66vad senimaani vaid n2ppudega. Teevad riisist ja kastmest v6i mis iganes neil banaanilehe peale laotud on, v2ikesed p2tsid ja topivad n2ppude ja p6idlaga suhu. Nende v2itel on see maailma mugavaim viis syya, sest nad suudavad tavap2rasest Aasia stiilist lusikas+kahvel kaks korda kiiremini n2ppudega toitu suhu toppida. Olin ka sunnitud dzunglis seda proovima, sest s66misriistu meil kaasas polnud, ausalt 6eldes oli p2ris r6ve, aga t2iesti v6imalik.

Laagris oli lisaks meie kambale veel havailane, sakslane ja kaks inglast ning nende giidid. Laulsime, tegime trikke (kaartide ja tikkudega) ja r22kisime tarka juttu. 6htuks olid kohalikud giidid ilge hunniku toitu valmis kypsetanud, siis oli 6nneks v6imalik lusikaid ka kasutada. Ujusime kose all ja j6es ka, laager oli nende l2hedal.

J2rgmisel hommikul olid k6ik lihased oiiiiiiiii kui valusad, sest matk oli ikka p2ris t6sine... niiet mina ja hollandi tydrukud rohkem matkata kyll ei suutnud. Siis s6itsime m66da j6ge kylasse tagasi, vahendiks oli auto sisekummidest kokkuseotud parv, j6evool lihtsalt kandis meid tagasi.

6htuks oli meie 66majas elekter l2inud, kusjuures see oli esimene kord juba mu kuuajase reisi jooksul, kus elektrikatkestust kogesin - olin valmistunud ikka palju sagedasemaseks pimedasistumiseks. Aga polnud hullu midagi, kyynlad ja kitarr lahendasid k6ik probleemid.

Ning eile s6itsin koos hollandi tydrukutega tagasi Medani (brrrrrrrr), nemad l2ksid lennuki peale ja mina s6itsin bussiga siia, Toba j2rve 22rde. Ekspressbussiga, hahaa, ainus vahe tavalise chickenbusiga oli see, et buss peatus veelgi rohkem, et inimesi maha lasta-peale v6tta, sest buss oli suurem.

Toba j2rv on maailma suurim vulkaanilise tekkega j2rv. Keset seda on u Singapuri suurune saar, mille suurimaks linnaks on Tuktuk. Siin ma praegu olengi. Kliima on v2ga m6nus, t2iesti nagu Euroopa suvi, ei ole liiga palav ega niiske. Ja j2rvevesi ikkagi u 25 C. Enamus saareeelanikest on kristlased, yhtki mosheed siin pole, kuigi j2rvekaldal on moslemid.

Ymber saare jookseb kitsas asfalttee, on ka bussid, aga need l2hevad ainult yhes suunas ega tee meelega ringi terve saare peale, sest otseloomulikult tahavad saareeelanikud, et turistid v6taksid takso vms maksva transa, et k6ige 2gedamatesse kohtadesse (nt kuumaveeallikatele) minna. Kiusukad.

J2tkuvalt on k6ik v2ga roheline, banaani-, mango- ja muude imelike puuviljade puud igal pool, majad on v2ikesed ja nunnud. Nagu vist mujal Sumatral, on iga nurga taga v2ike restoran v6i pood, mille omanikud nendes ka elavad ja k6iki muid asju teevad. Inimesed on 22rmiselt s6bralikud, pakuvad abi rohkem kui vaja. Ja mulle suureks yllatuseks ei pyyagi pidevalt mind lohku t6mmata, p2ris paljud neist lihtsalt tahavad aidata, suur naeratus n2ol.

Tegin hommikul v2ikse tuuri ja avastasin, et pea igas kolmandas putkas v6i kohvikus myyakse maagilisi seeni. Hmnjaa, hommikus66giks magic mushroom pancake... valisin siiski puuviljadega :D Seened on siin t2iesti legaalsed ja osa kohalikust kultuurist. Kuigi kanep on illegaalne, tarbib seda vist peaaegu iga sumatralane, keda kohanud olen. Korralikest moslemitest on k6ik j2tkuvalt v2ga kaugel, rummikoola, 6lu v6i kohalik palmik2rakas on igamehe menyys. K6ik mehed suitsetavad.

V2ga suur osa Sumatrast on kaetud palmipuuistandustega, palmiviljadest tehakse palmi6li. See on loodusele muidugi 22rmiselt saastav, sest tegu on monokultuuriga, mis tarbib v2ga palju pinnasevett ja s66b teised taimed ning sellega seoses ka loomad lihtsalt v2lja. Enamus neist kuulub Inglise firmale nimega Lonsum (London + Sumatra). Lisaks on ka palju kummipuuistandusi, mis pole pooltki nii laastavad, kui palmiistandused, aga ei too nii palju kasumit.

Paljud kohalikud n2rivad beetlip2hklit, nagu Indiaski. Beetel on kerge toimega uimasti, mis piisava tarbimise j2rel v2rvib hambad igaveseks tumepunaseks v6i kakapruuniks. Nii kui vanainimene naeratab, siis ma v6patan, p2ris kole on.

Mingi kahtlane 2mblik ronib siin ringi, ei tea, mis ta tahab.
Kahjuks unustasin dzunglimatkale oma fotoka kaasa v6tta, aga hollandi tydrukud lubasid mulle orangupilte hiljem j2rgi saata.

Bukit Lawang, Sumatra, Indoneesia

2008-11-05T21:47:00.000-08:00

Pole ammu siia kirjutada saanud.
Langkawilt lahkusin esmasp2eval. J6udsin veel 2ra k2ia krokodillifarmis , mis oli yks mu elu masendavamaid elamusi, ning loomulikult veel m2e otsas ja sebramoodi madu ka n2ha.

Seej2rel l2ksin Penangile, yheks 66ks, sest teatavatel lollidel asjaoludel oli mul j2rgmiseks p2evaks broneeritud lennukipilet Medani, Sumatrale.
Medan on v2ga mitmetahuline saar. N6medalt palju turiste ja kurja n2oga hiinlasi, aga v2ga huvitav arhitektuur (briti kolonisatsiooni ajast) ning ilusad templid. Kohtusin ka kohalike Couchsurferitega , kes v2ikest tuuri tegid. No need olid kyll maailma k6ige jutukamad tyybid, oiiii kui v2sitav!

Kokkuv6tteks v6in Malaisia kohta 6elda, et malaid on ysna laisad, ysna r2pased, aga ysna r66msad. Keegi eriti t66d teha ei viitsi, pigem siiberdavad niisama ringi. Malai keel on j2tkuvalt tugevalt m6jutatud inglise kolonisatsioonist ning umbes iga 10. s6na ytlevad nad inglise keeles. Kohtusin ka hiina juurtega tydrukuga (malaid ongi segu p2rismaalastest, hindudest, hiinlastest jne), kelle vanemad r22givad ainult inglise keelt, olles k2inud inglise koolis, mis oli tollal v2ga prestiizne.
Ja malai toit, v2hemalt enamus asju, mida proovisin, ei k6lba kyll kuskile! Magus ja soolane, liha-kala-kana koos... krevetid kestadega ja kartulid tigudega :S Loodan t6esti, et keegi kunagi Eestisse malai restorani ei tee, kohe l2heksid pankrotti.

Nyyd olen omadega Sumatral, Indoneesias. Sumatra on suuruselt maailma 6. saar ning Indoneesia maailma suurim saarestik ja maailma suurim moslemiriik samaaegselt. Aga see ei t2henda yldsegi seda, mida keskmine eurooplane arvaks. V2hemalt Sumatra moslemid on enamjaolt pehmed moslemid, kuna nende minevik on seotud ka animismi ja hinduismiga. Enamus moslemeist, keda olen kohanud, ytlevad, et elu on elamiseks ja alkohol -vahetevahel- joomiseks, palvetada paljud neist iga p2ev ei viitsigi ja nii m6nigi on isegi sealiha proovinud. Siga on k6ige r2pasem ja r6vedam loom maailmas korraliku moslemi arvates.

Sisenesin Indoneesiasse Medani kaudu, mis on Sumatra pealinn. Kahtlustan, et seal sain ka oma elu esimese korraliku kultuurishoki. Meeletult r2pane, haisev, ylerahvastatud, kole, ebaviisakad 22rmiselt pealetykkivad inimesed, katkised teed ja SUURTE aukudega k6nniteed... kolekolekole!!

Seej2rel, kohe j2rgmisel hommikul l2ksin nii k2hku kui sain bussijaama. Bussijaam oli veel hullem kui Medani kesklinn. Toiletist parem ei r22gi :D L2ksin kohalike bussi peale, mis pidi s6itma Bukit Lawangi, mu j2rgmisesse sihtkohta, u 4 tundi.
4 tunnist sai 7.
Bussist sai loomaaed.
Kui buss oli nii t2is, et rohkem rahvast peale ei mahtunud, roniti katusele. Buss ise t2hendas miniistmeid, kunstnahast (mmmm milline higitekitaja), v2ga valju indopoppi ja suurt hulka ahelsuitsetajaid, kaupmehi, kes igal v6imalusel midagi maha parseldada pyydsid. Helooo miss, veer aar juu going, veer aar juu froom, vat is eshtonia.
Tee oli sada korda hullem kui Kambodzas, mitu korda m6tlesin, et nyyd laguneb me buss, u aastast 82, lihtsalt tykkideks. Aknad v2risesid, vihma tilkus igalt poolt sisse. Aga keegi ei hoolinud, niiet pidin ka mina lihtsalt sellele vilistama.

Aga kohale ma j6udsin. Bukit Lawang on l2him asustatud kyla Taman Leuseri rahvuspargile, suurimale kogu Kagu-Aasias. Homme on plaanis dzunglisse matkama minna ja loodetavasti orangutangidega kohtuda. Kyla ise on jube nunnu, suure kohiseva j6e 22res. Iga vastutulev inimene ytleb tere. Ja umbes pooled neist tahavad mind kuhugi viia, mis on muidugi tyytu, aga v2hemalt on nad ylis6bralikud.
66bin yhes n2kases bungalows j6e 22res. Olin eile oma nn reisist superv2sinud ja proovisin juba 21 30 magama minna, millest ei tulnud muidugi midagi v2lja. Miks? Sellep2rast, et 66pimeduses ilmusid kuskilt v2lja kymned rotid ja hiired. Ei, ma ei karda neid, selles pole probleem. Aga nad teevad K6VA l2rmi. Ei aidanud mu k6rvatropid ega kaks patja peas. Myterdasid kuni hommikuni, piiksusid ja r66kisid, kaklesid ja s6id mu seepi. Ning kui ma u 4 ajal hommikul suutsin korraks magama j22da, jooksid nad yle mu jala.
Ja kuna meil on siin elekter ainult 18-23ni, ei saanud ma ka tuld p6lema panna. Mu pisike taskulamp, mis mu telefoni kyljes on, ei h2irinud neid absoluutselt, aga see-eest meeldis putukatele.
V2ljas polnud kedagi, kes mind aidata oleks saanud, ainult dzunglile iseloomulik kottpimedus. Kassi ei suutnud ka 66sel leida.

P2ris paljud kohalikud pole elu sees arvutit kasutanud v6i oma kylast kaugemale saanud. V2ga omap2rased inimesed, teevad imelikke nalju ja naeravad nagu hysteerikud. Nunnud tegelikult. Ja n2evad v2lja nagu Tarzanid. Eestlasi pole neist ykski varem kohanud, kyll aga nt soomlasi ja sloveenlasi.

6nneks on moshee kylast piisavalt kaugel ja mullade laulud minareti otsast ei kosta minuni 2ra, nagu kostis Medanis kell 4 hommikul. Ei, tegelikult on see ilus, kui nad inimesi palvusele kutsuvad, aga no halloo, mingi aeg v6iks ju magada ka. Kuigi ma kahtlustan, et indoneeslased eriti ei magagi, hommikul enne 7 juba elu keeb. Ja keesin ka mina koos oma rottidega :D T2na kolin teise kohta, seebi j2tan targu ukse taha, las pidutsevad seal.

Pilte ei saa seekord yles panna, arvuti on aeglasem kui eestlased pyhap2eva hommikuti.

Sellised lood...

28.10 Langkawi, Malaisia

2008-10-27T20:35:00.000-07:00

Pidin kyll juba esmasp2eval lahkuma, aga no ei tahtnud. Rand ja siinsed inimesed on lihtsalt liiga 2gedad. Ilmselt l2hen homme.

Eile 6htul l2ksime Stuarti (hosteli host) mootorrattaga taas kord sama m2e otsa, kus varem olin autoga k2inud. Loodust n2gema ning loodetavasti madusid. L2ksime p2ikeseloojangu ajal, t2iesti ulmeline valgus oli m2gedes. S6itsime aeeeeeeeeeglaselt yles, siis oli juba kottpime, ning aeeeeeeeglaselt alla tagasi. Ja siis - v2hemalt 2,5 meetrine PYYTON!!!!!!!!!! P2ris kuramuse pyyton! Loivas rahulikult paremalt poolt yle tee, ysna meie ratta l2hedalt. Tohutu adrenaliin, hirm segunenud uudishimuga, tahtmine joosta segamini tahtmine teda k2ppida. Seda ma muidugi ei teinud, j2ime ratta peale ja proovisime teda mitte 2rritada.

Kahjuks on mu kaamera v2lgul miskit viga, ei t66ta eriti h2sti, aga v2hemalt on pildil terve pyyton n2ha. Ilmselt oli ta jahil, sest miskit ta k6hust v2lja ei punnitanud ja summutatud loomah22li ta seest ei kostnud.

Kreisi. Yks mu elu meeldej22vamaid kogemusi kohe p2ris kindlasti. T2na l2hme vb j2lle, kui ilm lubab. Eieiei, see pole yldse ohtlik. Kuni me yle mao saba ei s6ida v6i vihase kuningkobraga ei kohtu, kes on kyll siinse saare levinuim maoliik... ja on kuramuse kiire.

Hiigelsuuri nahkhiiri ja mingeid kollaseid rotilaadseid olevusi ja hiigelt6uke ning -liblikavastseid ja koera n2gin ka. Selle tee peal jalgsi juba ei k6nniks....

26. 10 - Langkawi, Malaisia

2008-10-26T06:03:00.000-07:00

Nonii. Mingi aeg tagasi lendasin Kambodzast Malaisiasse, Kuala Lumpurisse, ja sealt s6itsin rongiga tsuu tsuu 12 h p6hja poole ja siis tulin praamiga Langkawile.

Langkawi on troopiline saar (tegelikult saarestik, koosneb umbes 100 saarest, aga ainult suurim neist on t2ielikult asustatud), mis on enamuses kaetud vihmametsaga ja siis on need imeeeeeeelised rannad! Postkaardisaar. Kuigi esimesed kaks p2eva, mis siin olin, sadas. P2ev otsa. Aga on ka vihmahooaeg, niiet olen rahul. Elan sellises guesthouseis, mis on ideaalne backpackeritele - suur chillout tsoon, yhisk66k ja palju huvitavad inimesi. Kes kyll pidutsevad siin iga 6htu... nii ka mina :S Seega esimesed kaks p2eva m66dusid Sex and the Cityt vaadates ja kaarte m2ngides. Ma m2ngisin kaarte konkreetselt umbes 10 tundi jutti. P2ris lahe oli.

Ja siis tuli p2ike! Olen juba ysna redistunud, kardan, et mu nivea p2iksekas faktoriga 12 pole vist piisav mu n2o jaoks... Niisiis imelised, palmidega kaetud rannad, krabid, mis pidevalt liivast v2lja hyppavad, soesoesoe India ookean... ideaalne puhkus.

T2na k2isin koos 3 keskealise kanadalasega (tegelikult yks neisto li ameeriklane, aga h2benes seda ja kandis pettuseks kanada lippu oma koti peal, kui naljakas) saare peal ringi trippimas, sest nad rentisid auto ja see on p6him6tteliselt ainus viis saarel liikuda. N2gin v2gevat koske, ahvikesi hahaa, MADU, imelikke puid ja p2ris palju m2gesid. Fantastika.

Homme l2hen ilmselt Penangi saarele.

21. oktoober, Kambodza

2008-10-21T00:48:00.000-07:00

Oehh, kirjutasin just eriti pika teksti maha siia, nii umbes pool tundi , ja siis arvuti otsustas lihtsalt end v2lja lylitada.

Ehk siis, teen lyhidalt.

Eile ja yleeile rentisin ratta ja s6itsin dzunglisse templeid avastama. Neid on v2ga palju, nii umbes 100le ruutkilomeetrile laiali laotatud. Dzungel oli mega, ahvid ja liaanid ja suured puud ja putukas, kes teeb t2pselt tulet6rjealarmi h22lt, v2gav2ga k6va monotoonne k6rinpirin -kui selline mu akna alla koliks, l2heksin kyll hulluks vist- ja j2tkuv maamiinioht dzungli sees, niiet ma eelistasin tee peale j22da.

Angkori templid on t2iesti unikaalsed, ma pole selliseid kuskil n2inud. Vanimad on u 9. sajandist ning hinduistlikud, hiljem osa templeid lihtsalt tehti budistlikeks, budhha kujusid lisades jne. Osa templeid on restaureeritud, aga osa on j2etud nii, nagu nad leiti ning need on k6ige lahedamad, sest on n2ha, kuidas dzungel templeid vallutab. Puud kasvavad templikatustel, nende sees , ronivad nende ymber nagu maod.

J2in metsikult tugeva mussoonivihma k2tte ka, v2ga hull, konkreetselt hingata oli raske , sest oli nagu sajaks vanne kaela.

Viiruk, pyhvlid, lapskerjused, imelikud khmeeri toidud (enamus yldse mitte vyrtsikad, kuigi alati on laual kyyslaugu-tsillimoos v6i miskit, mis on eriti vyrtsikas, super), tuktukid (india riksa laadsed kolmerattalised vankertaksod), pidevalt naeratavad inimesed, pidevalt sulle midagi maha parseldada pyydvad inimesed, turistid ja nende jaoks tehtud euroopalikud (suht kallid) restoranid ja baarid, kookospalmid ning banaanipuud, hirrrrrrrrrmus kuum ja niiske ilm, maailma aeglaseim internet...... t2na 6htul tahan kohalikke ekstreemsusi proovia, khmeeride jaoks tegelikult tavaline toit nagu pardiloode, grillitud skorpionid, rohutirtsud jne.

18. oktoober - Kambodza

2008-10-18T00:33:00.001-07:00

Assanuga, olengi Kambodzas. T2psemalt Siem Reapis, l2himas linnas Angkor Wati templitele. Need templid on p2rit khmeeride ajastust ja on suurim religioosne ehitiskompleks maailmas. Homme l2hen tsekin yle, ilmselt ka 2 j2rgnevat p2eva, sest need on t6esti suured ja osad ka p2ris kaugel.V2GA PALAV ON!!! Sulan.

Bangkokist siiasaamine oli pehmelt 6eldes 6udusunen2gu. Ehkki rongis, mis l2bis 255 km 6 tundi (pilet dollar 50 senti), oli rohkem ruumi kui mu Air Berlini Mynchen-Bangkok lennul. 6udusunen2gu seisnes Aranyaprathetist Siem Reapi saamises. Leidsin omale 3 reisikaaslast, kellega koos kadalippu l2bida - belglase ja belizest p2rit paari. Olin juba ette omale v2lja printinud 14-lehekyljelise juhendi, kuidas tynga saamata siia j6uda. Teadsin, et ntx viisa maksab 20 dollarit, kuid piiripunktis 6eldi, et 25, ja et kui ma seda ei maksa, v6in oma viisat 4 p2eva seal piiripunktis oodata.

Poipet on Kambodza-poolne piirilinn, mis on k6ige jubedam koht, mida ette kujutada saab. N2dalavahetustel s6idavad tuhanded tailased sinna, et kasiinosse minna, kuna Taimaal on need keelatud. Tervet regiooni valitseb maffia ja see on n2htaval igal sammul. Transpordivalik edasi Siem REapi poole on selline, et on valida kas nn ametlike busside vahel, mis on koost66s maffiaga ja venitavad v2ljumisega nii kaua aega, et j6utakse Siem Reapi (150 km kaugusel Poipetist) ka kell 5 hommikul, kuigi eelmine p2ev 6eldi, et buss v2ljub poole tunni p2rast. Rebu on selles, et kui vaesed lollid turistid siia j6uavad, on nad nii v2sinud, et on n6us minema guesthousei, mille ette buss s6idab, loomulikult 6eldakse, et see on ainus v6imalik guesthouse yldse sel ajal - ning papp liigub maffiale. Lisaks ohtrad peatuspunktid igas v6imalikus turistiltrahar66vimiskylas v6i - poes.

Niisiis otsustasime valida takso. Oh imet, ka taksod jagunevad maffiataksodeks ja litsentsita taksodeks ehk siis maffiav2listeks, kuid suurima t6en2osusega peab maffia poolt kinnimakstud politseinik vms selle kinni ja lihtsalt ei lase edasi s6ita. Et alates juba taipoolsest Aranyapratheti piiripunktist oli meid j2litanud nn agentuuri liige (alguses v2itis, et ta on taksojuht, p2rast tuli muidugi v2lja, et ta TEAB maailma parimat taksot), ei j22nudki meil muud yle, kui p2rast pikka s6imu ja kauplemist tema valitud auto peale 40 dollari eest minna. Sest ta j2litas meid igal kuradi sammul - nn tavalised taksod teadsid teda k6ik, sest hirmul n2gu oli neil peas ja meil lihtsalt ei lastud ise taksot valida. T2iesti v6imatu. Lisaks sadas vihma ka ja meil oli ylioluline enne pimedat kohale j6uda.

Korruptsioon Kambodzas on lihtsalt t2iesti ennekuulmatu nohh! :D

Aga muidu on k6ik v2ga tore. 66bin guesthouseis villa tyypi majas, mille ees on palmid, oma isikliku vannitoaga kahekohalises toas ja maksan selle eest 6 dollarit 66. Esimest korda Eestist lahkumisest saadik magasin t2na end v2lja, ostsin paari krooni eest guaave ja banaane ja mingeid kahtlaseid puuvilju ning olen ylihappy.

Ahjaa, Bangkokis suutsin oma pl2tud ka 2ra l6hkuda. Ma muutun j2rjest osavamaks. 6nneks jhtus see turul niiet sain kohe omale mingid taiwani superkoledused jalga osta ja t2na ostsin siit Siem Reapist uued ilusad pl2tud 25 krooni eest.

Eile 6htul trippisn belglasega ringi, mingi 50aastane n2ss on, aag v2ga tore ja tarkust t2is. Med6de omas riigis. Tuli just Vietnamist ja jagas muljeid, oi tahaks ka!

K6ige suurem uudis mulle isiklikult on see, et sain Tai piiripunkti l2bides teada, et ma ei saa sealtsamast kaudu tagasi enam minna. St ma peaksin taotlema uut Tai viisat Tai saatkonna kaudu. Ja no ma ei viitsi, niiet t6en2oliselt muudan oma plaane ja r2ndan hoopis Kambodza randu avastama. Seal pidavat olema kilomeetrite viisi puutumatuid imeilusaid palmirandasid, aga veel pea t2iesti asustamata. Yhest kyljest hea, teisest kyljest muretsen ma natuke 66maja p2rast. Vb l2hen Sihanoukvillei (Sihanouk on Kambodza kunn), seal on kindlasti guesthouse, kuigi ka turiste. Ent kindlasti mitte nii palju, kui neid on L6una-Tai kuurortides.

Aga homme ja j2rgnevail kahel p2eval olen ametlikult templiavastamisel!

Riisip6llud on ka igal pool ja enamus maju on kanajalgadel, et vesi tuppa ei voolaks.

2008-10-15T20:32:00.000-07:00

Kreisikreisikreisi! Telefoni l6hkusin 2ra, kand m2daneb ja pl2tud h66ruvad nii mis kole. Bangkok on yks meeletu vingugaasi, tuktukkide, turistide, v2rviliste toyota-taksode ja igal sammul sind k6netavate kohalike bisnesmenide kogum.

Kuid siiski ysna kaugel India meeletust l2rmist, hullust liiklusest,haisust ja veelgi pealetykkivamatest kauplejatest.

K2idud on Lumpini pargis, Hiinalinnas (kus olid k6ik kohad kinni, ilmselt seet6ttu, et oli n2dala viimane kolmap2ev), Khao San Roadil 2mbritega (!) kokteile joomas....

Homme stardin Kambodzasse, rong v2ljub kell 5 hommikul. Joy. Tegelikult tahaks juba hirmsasti sellest suurest linnast v2lja saada ja muud elu ka n2ha, kui joovad turistid ja pidevalt naeratavad taikad.

Aga need v2rsked puuviljad ja vee sees kasvavad puud+majad imponeerivad ikka t2iega.

1. paev Bangkokis

2008-10-14T04:29:00.000-07:00

Nonii, olengi kohal. Lennud olid jubedad, k6ik 4. Aga see-eest pole ma juba Munchenist saadik yksi reisinud. Hetkel tripin koos yhe aussie ja hollandlasega, aussie on juba 14 kuud backpackinud yle kogu maailma.

Bangkok on super! Igal sammul yritab sind keegi petta v6i siis kuhugi edasi suunata, kus ikkagi petetakse. Soe on ka. Ja niiske. Ja palmid. Ja igasugused imelikud l6hnad ning inimesed. Khao San road, backpackerite p6hiplace, on paksult erinevaid r2ndureid t2is, igayhel oma lugu.

J6in v2rsket guaavimahla ja k2isin Buddha kujusid vaatamas, yks oli 40 m k6rge ja n2gi jube tobe v2lja. Templid on IGAL pool, t2navatel pyhamud, ohverdused ja Fanta pudelid ees.

Panen m6ned pildid yles ja kytan kuhugi baari edasi :D

Homme see algab!

2008-10-12T03:19:00.000-07:00

Esmaspäeva varahommikul, vist oli 5 30 (peaks kontrollima?) väljub lennuk Berliini. Seejärel passin TXL-s 6 tundi ja keerutan end Berliin-Bangkoki marsruudi peale, vahepeatusega Münchenis. Bangkokis olen omadega 14. okt hommikul kell 10. Vahepeal kaovad kuhugi tervelt 5 tundi, mis on ajavahe Taimaaga. No on sead!

Esialgne reisimarsruut näeb välja selline: Bangkok - Kambodza (Siem Reap ja Angkor Wati templid) - tagasi Taisse, Krabi ja mõni/mõned palmisaared - Indoneesia (Sumatra saar, Toba järv, Lääne-Sumatra rannad ja saared, dzunglitripp orangutangidega) - Malaisia (Melaka, Kuala Lumpur) - Austraalia, Perth. Ja siis ilmselt veel väga palju Austraaliat ning loodetavasti Uus-Meremaa kah.

Ehkki ma muidugi ei välista, et reisiplaan muutub tundmatuseni, kindlaid kuupäevi vms ei taha ma paika panna, olen spontaansus ise.